Kõigest ja ei millestki

Posts

Suur liivakast

Pühapäevahommik tervitas vihma- ja lörtsisajuga. Kohvimasin nõudis katlakivieemaldust enne teenuse (loe vahukohvi) osutamist. Lörises,puristas nurgas ja kuniks pikk puhastusprogramm läbitud ning kohvinauding käes, oli sadu lakanud - taevas taas sinine. Läänetuul, miski 3-4 m/s. Eile oli saunapäev. Ema sai esimest korda sauna. Oli tragi, käis keppide abil rannas ja tagasi. Kiitis, et kui hästi talle siinne õhk mõjub. Tuul puhus juba eile läänest ja oli kaunikesti tugev, 10-12 m/s. Leidsime lastega luidete vahel tuulevaikse koha, kus mängida. Lõbu laialt! Mõni aeg tagasi viisin emale lugeda Lilli Luuki "Ööema". Rääkisime, et meil mõlemal on mälestus, kuidas rabas jõhvikal käisime, udus ekslesime ja tundsime hirmu laugaste ees. Uutel põlvkondadel see puudub. Näiteks pojal sellist hetke lapsepõlvest meeles pole. Saatiks siis lastelastel. Õhtune päikeseloojangu meistriteos. See päev jääb meelde. Ema tõdes sama ja meenutas üht ammust sõitu isaga Vilj...

11.märts 2025

Kui mujal Eestis valitses ühtlane hall, siis siin sinetas kuni pärastlõunani. Lõunapausil tegin metsatiiru. Püüdsin vaheldumisi sörkida-kõndida, et talvel kogunenud kilosid allapoole raputada. Tema juurde jõudes kohtasin vähemalt kolme kolmnurka. Lagled. Aga olen näinud ja kuulnud ka põldlõokest, merikotkast, kaljukotkaste paari. Esimestena tulid ikkagi luiged, ikka 4-5 koos, suurim parv võis olla suisa 100-pealine. Niipea, kui kallas jäävaba ja 15-20 m/s tuul toiduvood liikuma lükanud. Enamasti puhuvad siin edela või läänetuuled. Mu lemmik on loodetuul. Eile ta just ilmus, värske ja karge. Hoopis teised hääled ja lõhnad kaasas. Pani lained harjumatus suunas liikuma. Kalamehed istutavad võrke suisa randa, et saaks kahlajatega ligi. Tuuletus ehk "pleki" aeg nüüd mõned päevad jälle, kui yr.no prognoosi uskuda. Varjupaik.

Üks tõdemus

"There is a kind of sadness that comes from knowing too much, from seeing the world as it truly is. It is the sadness of understanding that life is not a grand adventure, but a series of small, insignificant moments, that love is not a fairy tale, but a fragile, fleeting emotion, that happiness is not a permanent state, but a rare, fleeting glimpse of something we can never hold onto. And in that understanding, there is a profound loneliness, a sense of being cut off from the world, from other people, from oneself." Virginia Woolf

Septembris

Heaolemine on olnud ja ilmselt ka veel ees... Kõik on toimunud kiiresti. Sündmused. Unistuste täitumine Mul on vedanud. Tohutult. Sain emaga koos olla paradiisis. Tegime koos kurke. Ta sai ka esimese duši võtmise õiguse. Plaatija Andrese käte alt tuli tõeline meistriteos ja sedavõrd kiiresti, et võttis ahhetama. Paradiisis aega pole ja seda tajus ka ema. Leppisime kokku, et teeme ka edaspidi neid hüppeid. Ema andis mulle üle üle 80-aastase laudlina Idalt. Hallikaks pleekinud, roosidega. Septembris saame mitme põlvkonnaga sellelt pidusööki nautida.

Mantra

Leidsin FB-st, eks keegi veel planeedil Maa on sarnases seisus ja tahtis ning oskas sõnastada... AGING.... You grow old, they told me, you are no longer you, you become distant, sad and lonely. I didn't answer... I don't get old, I get wise. I stopped being what others like me to become, but what I like to be. I stopped seeking the acceptance of others and accepted myself. I have left behind the lying mirrors that deceive mercilessly. - No, I'm not getting old. I just become more selective with places, people, customs and ideologies. I have let go of attachments, unnecessary pain, toxic people, sick souls and rotten hearts... bitterness and unhappiness are not for me, I release them for my health. I'm ditching party nights for learning and embracing insomnia. I stopped living stories and started writing them, I threw aside the imposed stereotypes. I no longer carry eyeshadow in my bag, now I have a book that beautifies my mind. I exchanged wine glasses for coffee cups,...

Uus peatükk

Pöörasin lehte. Põhjalikult. Viimati keerasin lehte 9 aastat tagasi. Nüüd siis taas. Eelmise korraga võrreldes olen oluliselt põhjalikum, otsekohesem, suisa julm. Ei teagi, miks ja kuidas minusse niipalju vimma oli kogunenud. Kunagi ühel matusel viibides mõtlesin, et peaks selle sündmuse eos ette lavastama. Et ei tekiks mingit otsitud olemist ja võõrloomingut. Et paneks isegi viimse komakohani kirja, kes mu matustele on kutsutud. r.k. ütles seepeale, et lihtsam on kirjutada nimekiri, kes kindlasti EI TOHI tulla :) See meenus, kui viimne piisk oli karikasse kukkunud. Kes ei riski, see šampust ei joo... Ma jõin ja sain kuraasi juurde. Plats puhtaks kõigest, mis mind pikalt häirinud. Suhted, mis väsinud, kortsunud ning silmakirjalikuks muutunud. Kainenedes tundsin end kergelt ja vabanenuna. Mu lähedased-omaksed on teekonnal alati kaasas. Siin ei tule kunagi lehe pööramist... nad on mu eluraamatu peategelased.