Kõigest ja ei millestki

Istusime Mariga ühe mõnusa karusmarjalise seltsis, haukasime kõrvale tuunikala pirukat. Jutlesime. Kohustuste raskest koormast, hirmust võimalike ebameeldivuste ees.... aga ka ootamatuste võlust ja kordamineku rõõmudest. Nii nagu elus ikka. Võrdlesin endamisi kahte minejat. Mari võtab käsile teise, poeg esimese aasta iseseisvat elu. Üks oskab juba peljata võimalikke raskusi. Teine veel mitte. Ühel on tekkinud vastutus- ja kohusetunne hakkamasaamise ees. Teisel on pea tuult täis ja ei mingit muret homse päeva ees. (Elu)kevad lõppemas ja suvi algamas. Kui Eestimaa suvega paralleele tuua, siis on ju võimalused mitmekesised :) Mariga juteldes kerkis veel üks huvitav teema - nimelt viis, kuidas muusikat kuulata. Meil on see täiesti sarnane. Jumal tänatud, mõtlesin et äkki olen ma oma tutvusringkonnas ainus friik, kellele meeldib üht ja sama muusikapala päevi, vahest ka nädalaid käiata. Eelmine nädal möödus Led Zeppelini Houses of the Holy seltsis, peamiselt allolevat lugu edasi-tagasi kuu

Kahjuks pole minus suurt käsitööpisikut. Blogiilmas olen sattunud lehtedele, kus kaunist ja ajatut isetehtut esitletakse. Imetlen, ent järgitegemise soov puudub. Ometigi omandasin ma kunagises ÕTK -s (õppe -tootmiskombinaat:) õmbleja kutse. Kõik katsetööd ma seal valmis pusisin, eksamitöö samuti. Mäletan, et ülerõivaste nappuse tõttu sai isegi jope õmmeldud (vatiiniga ja puha). Seelikuid õmblesin, mõne kleidi isegi, koorilaulu pluusi... Kudusin ka, tollase sõbranna eeskujul. Tegelikult oli ju hirmus vahva, saime kokku kas tema või minu kodus, jutustasime ja lasime kätel vilkalt käia. Üht ringvarrastel kootud kampsunit mäletan... sääriseid, salle, kindaid, mütse sokke - ka neid sai tehtud. See kõik juhtus kooliajal. Teist korda nakatusin pisikuga poega oodates. Kõik käterätikud said heegelpitsid, valmisid ka pehmed papud ja imetillukesed kampsunid. Meeletu sisemine vajadus ja tung näputöö järele. Emainstinkt? Mõni aeg tagasi võtsin taas vardad. Valisin lõnga, teadsin kindlalt millist

Üleskutse pärineb Hundiulu postkastist ja tegemist on omalaadse otsinguga - nimelt, otsitakse heateo autoreid. Mina kahjuks neid inimesi ei tunne, ent ehk Sina? 2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte. Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumi

Pean homme ärkama halastamatult vara, et hommikuse Tartu bussi peale jõuda. Pole teab mis ajast bussiga sõitnud, ent ärinädala algus ja teeremont pole need, mis mind ahvatleksid Tartu-Tallinn maanteel rallima. Kuulu järgi oleva bussiga reisimine tüki mugavam, käed ja tähelepanu on vabad. Oma pühapäeva magasin peamiselt maha... tegin vaid hädapäraseid toimetusi. Nonii magusat und pole tükil ajal olnud. Elavnesin alles õhtupoolikul kui avastasin, et mul pole mitte midagi homsele kohtumisele jalga panna. Mu lemmikporikingade tald on katki ja parandamine ilmselt liiga kallis ja mõttetu. Poolsaabaste jaoks on aeg veel liiga varajane. Jalanõud peavad olema... head ja kvaliteetsed. Muude riietusesemete pealt võin kokku hoida, ent mitte jalanõude. Kõpsisingi paar tundi mööda Viru Keskus ja Kaubamaja ning shoppamise rasket tööd pärjas edu. Väga meeldisid ühed Lloyds`i kingad, ent kahjuks ei olnud sobivat numbrit. Lõpuks sain üsna meeltmööda välimuse ja hinnaga Vagabondid. Noja siis sattusin vee

Viimasel ajal on mu blogisse jõutud päringuga "kurkide marineerimine". Eelmise aasta augustis avaldasin ühe "lollikindla retsepti", mille abil kurgid krõmpsud ja parasjagu äädikased jäävad. Kuna mu mul endal oli kurgitaimi vaid 4, millest üks põdes välja, siis pean kasutama vanemate poolt kasvatatuid. Plaaningi täna Lõuna-Eestisse sõita. Vanemaid pole samuti jupp aega näinud. Päev tõotab päikseline tulla. Sügis tuleb pikkade sammudega.... mul on veel pooleli hulgaliselt sügistöid - puude saagimine, lõhkumine ja riita ladumine, keldri koristamine, seenelkäik jne jne. Kõik on ju hirmus mõnsad tegevused, tegelikult. Õhtuti kuulen juba kurgede (mitte kurkide) kaeblikku kruugutamist. Sain eile ka täpse (?) diagnoosi oma vasakule käele - epikondüliit ehk küünarliigese põletik. Määrati magnet- ja laserravi. Loodetavasti saan abi. Põhjuseks olevat pidev ülekoormus. Ma ei tohiks mõnda aega haigele käele üldse koormust anda, aga kuidas see võimalikuks osutub, vot seda ei tea

Naine kirjutas kauni loo armastuse karikast, mille täitumise ootus teda lõplikult puudutas. Siiralt imetlen.. julgust endale tunnistada, et just armastusest on sellesinatses maailmas enim puudus. Igatsust suure tunde järele loeb õige mitmest blogist välja. Mõni kirjutab sellest otsekoheselt, mõni ridade vahele peidetult, mõni surub selle hooletu ükskõiksuse ja nihhilismi taha. Aga tõsi ju on, et me kõik ootame, et see saabuks, kestaks ja meid endisse mähiks, justkui lahenduks siis kõik. Omalaadne Messiase ootus... teekond Püha Graalini. Niipalju kui on erinevaid inimesi ja elustiile, on ka definitsioon armust erinev. Sellest ka erinevad ootused. Ja igal ühel, absoluutselt igaühel on õigus oodata ja loota, ma leian. Hoolimata usust, rahvusest, tervisest, abielusidemetest ... "Kui lakkad uskumast, et ühel päeval võib suur tunne sind tabada; on aeg nööri seebitama hakata", ütles üks tark mees kunagi. Valvan nende sõnade üle:)

Eks see ole üks äraleierdatud teema ja muidu ei kirjutakst sellest poolt sõnagi.... kui vaid tunneksin, et see mind ei puuduta. Aga puudutab ja järjest enam. Kiirenev ajakulg soosib inimsuhete ülekandumist virtuaalkeskkonda. Ühtpidi on see võimalus üsnagi anonüümselt elada välja tundeid, mis küll olemas, ent mis päriselus ühel või teisel moel ei õnnestu-ei rakendu. Teisalt, alati säilub võimalus kõrvale-välja astumiseks. Üsnagi lihtsal moel - arvutikaas kaas klõpsatab kinni või monitor lülitatakse kinni. Kuivõrd "valutult" see õnnestub, see sõltub sellest, mida bittide ja baitide jadana endast võrgumaailma mahajäetud. Mõni inimene suudab liigutada ja panna enda järele (virtuaal)igatsust tundma. Nii näiteks jõutakse mu blogisse seniajani tunnussõna "karikate emand" abil, olgugi et ta lõpetas blogimise juba kevadel. Mul on tekkinud häid virtuaalsõpru. Julgen neid just niimoodi tituleerida, sest olgugi et mõnega neist oleme ka päriselus kohtunud, jääb nende ja minu v

Varakult sügisesed ilmad on justkui loodud suvelõpu peo pidamiseks. Noh, tõttöelda polnud see küll minu idee, ent mis saab mul selle vastu olla,kui head tuttavad külla saabuvad. Põhjusi ju muidki - Gerd Kanteri olümpiavõit, vabariigi taassünni aastapäev ja lihtsalt.. homne vaba päev. Mis me pakume? No ikka suvelõpule kombekohaselt - šašlõkki keefiri-apelsini marinaadis. Värsket salatit: lollorosso, ruccola, spinat, tomat, kurk, basiilik ja see kõik piserdada balsamico siirupiga. Kui ilm vähegi lubab, istume augustiöö sumeduses, imetleme varje ja kuulame ritsikaid ja muud muusikat - avastasin mõni aeg tagasi laheda non-stop muusika saidi. Kuna elan linnast väljas, pean suutma organiseerida peolistele ka väljapuhkamise võimaluse. Seekord suisa 5 voodikohta. Veini ja viina, voolaku jõena! Kas just nii... aga usun, et täna peaks maitsema küll. Eriline rõõmus ootusärevus on sees... kes teab millest, kas eesseisvast õhtust või interneti avarustel kohatud meeldivast vestluspartnerist. Tunn

Uskumatu, ent tõsi - koristamine on teraapiline tegevus. Eile sai see suurtes mõõtmetes ette võetud, hakkas kiskuma suurpuhastuse kanti. Sai nühitud neid nurki, mis tavapärases koristusringis vahele jäävad. Pole otseselt silma all või, nii.. Vahepeal tegin veel väikse pausi ja panin praehju küpsema kolm plaaditäit pirukaid viineri ja seene-juustu-singitäidisega. Kuna koristatavat pinda ikka jagub, tabasingi end mõttelt, et ehk on eluruumi rohkus või vähesus tingitud hingelise tasakaalu(tu)kusega? Pärast koristustöid, mis küpsetamisega kokku vältas ligi 4 tundi, tundsin end... paranenuna. V.a jalg, homsest alates vaja siiski antiobiotsikuur läbi teha. Õhtupimeduses istusin pisut terrassil ja kuulatasin vaikust ja vaatasin piimja udu aeda libisemist. Mingil hetkel oli õhk sõna otseses mõttes vettinud. Kutsusin kopli servast igaks juhuks hobud enda juurde, et Theo hingamist kontrollida. Kõik oli OK. Väheke imestunud nägudega nosisid nad mu käest leiba. Nojah, olin heledas pidžaamas ja h

Plaanid on muutunud, ent eks teen need ümber. Otsin asendustegevuse. Olles saanud hommikul mittejustmeeldiva sõnumi, kujundan kõik ümber... tühistan mõningad broneeringud jne. Aga ju siis pidi nii minema, mõtlen pragmaatiliselt ja ei tunne... midagi. Üsna sürreaalne päeva algus - kõrvalttoast kostuvad trompetihelid. T. ja J. harjutavad läbi prominentse pulma kirikukava. Märk professionaalsusest - omamata erilist kokkupuudet orelimänguga, ollakse siiski suutelised pruutpaari soovi täitma. Kes maksab , tellib muusika. Nagu ikka siin elus. Klahvpill on klahvpill ja muusik on muusik. Loomulikult mitte iga muusik... seetõttu ei väsi ma neid (tõelisi muusikuid) imetlemast. "Leidsin" kasvuhoonest hiiglasuure suvekõrvitsa. Ei teagi, kuidas tal õnnestus end minu eest varjata. Nüüd otsin retsepte, et mis temast maitsvat valmistada. Imelik tunne on - justkui oleks kõik mu sees tardunud. Valus ei ole. Lihtsalt konstateerin kõike toimuvat täpselt, rahulikult ja äraolevalt.

Täna seisab mul ees juuksuriskäik. Mulle meeldib salongis käia. Mitmeid aastaid olen truu olnud ühele oma ala spetsile ja tema juurde käigud on tõeliselt lahedad ja muretud. Nagu altaril või pihil oleks käinud. Loodus pole mind õnnistanud paksude juustega. Aga ta lohutab mind nii kenasti igakord, et - juukseid on sul küll ja küll, lihtsalt - karv on peenike. Pärast pikkade juuste äralõikamist, käisin pikemat aega "juhujuuksurite" juures. Kui nüüd vanemaid fotosid vaatan, siis ... ega ma enesele ei meeldi neil piltidel. Pole minu stiil. Loomulikult on võhivõõra olemust ka raske tabada. Aga Marianil on kätt ja silma. Pärast tema käe alt tulekut on juuksed terved, siidised ja hoiavad kenasti. Sundimatu vestlus sinnajuurde, nii muusikast kui elust - nagu tunneksime ammu-ammu. Olen tema juurde sattumisest alati mõnusalt värske ja puhanuna salongist väljunud. Niiet - juuksuriskäik on üks igavesti oluline tegevus. Vähemalt minu jaoks. Salong ise näeb samuti kena ja hubane välja. Kõr

Ahastuse eksirännakud on kurnavad. Inimene pole loodud olema pidevas mure või stressiseisundis... Siinkohal tulevadki appi sisemised ressursid. Vähemalt mulle:) Seetõttu usun ka kõnekäändu: kellelegi pole antud rohkem, kui ta kanda jaksab. Seekordne abi tuli unest. Õigemini... poolunest, sest õnnetu olles võib sügavast ja rahulikust unest vaid und näha... Ärkasin kesköö paiku teadmisega. Sain aru, mis mulle hetkel enim haiget teeb ja alateadlikult rööpast välja viib. Muidugi, poja kodust lahkumine. Suvi on möödunud selle teadmise sordiini all, ent nüüd, kus see hetk päris tõeliselt kätte jõudmas, mõistan et see lööb mu maailmapildi segamini. Vaatasin ta põnevusega segatud ärevust, kui ta vanaema kingitud isiklikku kohvimasinat kokku pakkis (üürikorterisse viimiseks). Elan ta põnevusele kaasa, ent samas tunnen torget. See paljuoodatud ja kardetud pesast lendamine. Ma ei muretse niivõrd tema hakkamasaamise pärast, kuivõrd iseenda hakkamasaamise pärast. Selleks on ka põhjust. Näiteks...

Kuidagi rabedalt on tänavune augustikuu kulgema läinud. Meelestuvad viimase nelja-viie aasta augustid, mida teadlikult olen meelde talletada püüdnud. Sest ma armastan augustikuud. Tavaliselt lähen septembris kusagile rändama. Seetõttu on august möödunud reisi ootuses. Ei tänavu. Teisalt... on august olnud rahunemisperiood, sest suviste emotsioonide virvarr, seletamatu ootus ja suveilmade nautlemise "kohustus" on mind piisavalt segadusse ajanud ning augustikuu sumedus viib taas balanssi. Mitte sel aastal. Olen kuidagi tujutu ja rahutu. Muidugi suudan end vajadusel meeldivale või ebameeldivale ümber häälestada ja vastavalt ka käituda... Aga see kõik toimub masinlikult. Mõtted on hajevil ja raske on midagi tõelist teha. Tihti taban end "teolt", et jälgin kõiki oma tegemisi kõrvalt, analüüsides, hukka mõistes või takka kiites. Puudus on emotsionaalsest lähedusest ja tunnustusest. Ja seda pole võimalik lunida või "selgeks rääkida". See kas on või mitte. Varuv

Just selline päev tõotab tulla, kus vaja sekeldada. Sekeldamine ei meeldi mulle. Alati on enne pisut õõnes tunne, ent -ennäe imet, õhtuks klaarib tavaliselt ära ja siis on just üks suur rahuldus... kordaläinud päevast. Ja nii igavesest ajast igavesti. Aamen. (Ja jalg hakkab paranema, mis lubab mõelda täisväärtuslikule elule taas...)

Jalg ikka otsustas pahkluu piirkonnast üles paistetada. Liikumine on suht ebamugav. Pigem hoidun sellest ja nüüd ma siin siis olen... oma tunnete lõksus. Pole tavapärast tuimestit käepärast võtta, sest kõik on seotud ju liikumisega. Olen mõelnud, et miks mind... ahastus siiski aeg-ajalt kätte saab. Olen ju täiskasvanud naine, kel elus kõikvõimalike normide kohaselt täiesti normaalselt, kui mitte hästi, läinud. Sellest hoolimata tabavad mind meeleheitepuhangud (sry, ei osanud paremat nimetust sellele laastamistööle leida). Tornaado südames põksub vaid üks... mis siis, kui ma ei jaksagi ära oodata... Et kõik oligi üks silmapett, fatamorgaana ja eluiga osutub selleks liiga lühikeseks? Ja mulle saigi osaks vaid "sabasulgesid põgusalt puudutada". Elada selle teadmisega 365 päeva aastast aastasse tundub... kohati ülejõu käiv. Otsides lakkamatult vastuseid kõivõimalikest märkidest, omaenese ebausust ja nõiakunstist:)On päev, mil suudan seda kõike tahaplaanile suruda, lastes "

Miks mulle meeldib olla sellises vanuses nagu ma just olen? Õige vastus on, et mulle tohutult meeldib iseenda julgus ja sisemine enesekindlus oma varasemaid hinnanguid muuta. Ja veel...et mu vaated pole enam sedavõrd radikaalsed, kui näiteks kahekümnendates aastates. Eile kuulatud G.Donizetti ooper, Maria Stuart, liigutas mind südamepõhjani. Ja mitte ainult mind, vaid paljusid Pirita kloostri vabaõhulavastusel viibinuid. Õhust oli tunda. Mul on tõsiselt heameel selle üle , et pean oma sõnu sööma. Põlgasin ja pidasin ooperit võltsdramaatiliseks ja kummastavalt pentsikuks žanriks. Kui pime ma olin! Olen viimaste päevade jooksul kuulanud kolme erinevat ooperit:Mascagni "Talupoja au", Leoncavallo "Pajatsid" ja lõpuks Maria Stuart... ja usun end nüüd mõistvat seda kirglikku (sala)keelt ja arhitektuuri. Nauding, mida ükski teine muusikažanr pakkuda ei suuda. Muidugi on oluline esitus ja esitajad. Moskva Novaja Opera sümfooniaorkester on kindlalt üks parimaid, mida õnnes

Blogosfäär koliseb Gruusia teemast. Ma ei oska end selle teemaga paraku kuidagi suhestada. Märk individualismist? Küllap vist. Mu poliitilist (olematut) vaatenurka kannab mingil määral Jaan Kaplinski arutlus "Kevad kahel rannikul", kus ta end passeistiks tituleerib ja möönab, et tal "... on sügav kahtlus selles, kas puu otsast allatulek oli tark tegu". See on veidike laialivalguv, ent sõnastab minu jaoks väga hästi inimkonna eksistentsi mõtte(kuse). Sõdade ja relvastatud konfliktide abil püütakse nappe ressursse ümber jagada, olenemata riigikorrast, mis selle ümberjagamise tulemusena kehtestatakse. No ja muidugi on ka erineva reeglid, mille abil sõjasaak ümberjaotatakse. Võrreldavad infosüsteemile juurdepääsuõiguste jagamisega (vastavalt gruppidele ja rollidele:).Kannatajapooleks enamasti tsiviilelanikkond, kui kõige haavatavam ja kaitsetum. Inimese peamistes käitumismaneerides pärast puu otsast allatulekut pole seega just palju muutunud. Hirmutunne ja OMA varude k

Hea ja vabastav on kirjutada. Püüdsin ka vahepeal, ängi suurenedes blogida n.ö iseendale, ent see ei õnnestunud. Niiet - minu puhul siiski blogimise teraapiline mõju ei toimi. Hulka tervendavam on lihtsalt omaette olla. Sõitsin palju, uue sõiduvahendi kilometraaž tõusis kohe märgatavalt:) Isegi ööbisin autos. Mugav oli... vihm peksis vastu plekki, klassikaraadio suigutajaks. Õnneks olin ukse märganud lukku panna, sest öösel kuulsin selgesti samme ümber auto ja seda, et katsuti ust. Ei julgenud iitsatadagi. Mingil ajal suutsin siiski rahuneda ja uuesti unne vajuda... Sellised hetked on mulle (elu)vajalikud. Tajumiseks, et on nii palju, millest kinni hoida ja et... elu on siiski armas. Eile, Birgitta festivali raames toimuvat balletietenduse algust oodates, klõpsisin Marist mõned pildid. Tee jah, lõõpis tema, ma panen need orkutisse üles - et siis on mul kah nagu elu:) Ohkuihea oli naerda! Jah, mis siis et 20-aastase vahega - me oleme sedavõrd ühel lainel... Mul on ka elu. Just par

Mäletan kooliajast, et tuleb eristada kõnekäändu ja vanasõna. Näiteks " Tasa sõuad, kaugele jõuad " on kõnekäänd või siis " Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad "... Kipub nii olema, et rohkem teatakse kõnekäände, mis seltskonnast seltskonnale pärandatakse. Vanasõnu on "liikvel" oluliselt vähem. Mul on kaasas olnud üks vanasõna. Selle andis mulle edasi mu ema. Olen seda ka oma pojale õpetanud - niiet, järjepidevus on olemas. Tegemist on Hiina vanasõnaga ja see kõlab järgmiselt: "Talupoeg, aita ennast ise!". Lühike ja õpetlik. Ime küll, aga mulle on sellest vähesest vahest aidanud. Siis, kui tundub et kõik ilmahädad sind piirama tulnud ja maad on võtnud letargiline jõuetus. Või viha. Selle posituse tingis Naine :)

Tomat on mu lemmik köögivili. Sestap olen maale siirdumisest alates püüdnud neid kasvatada. Kerge see pole, sest ilma hooldamiseta valmib saak kas väga hilja või siis trügib mingi haigus (tipumädanik!) neid ründama. Oma aias valminud tomatist aga paremat pole. Ei anna võrreldagi supermarketist pärit suguvendadega! Mu isa on juba staažikas tomatkasvataja ja temalt pärinevad ka vajalikud teadmised ja nipid. Tomatitaimed tuleb üsna pea pärast juurdumist üles siduda ning kujundada ta "võra" kaheharuliseks. See tähendab seda, et kõik lisakasvud tuleks ära lõikuda. Eesti päiksevaeses suves on see üks võimalusi tomatikobareid kasvatada nii, et ka päike neid punaseks jõuaks värvida. Nimoodi ei kulu taime jõud kasvude ajamisele, vaid saagi valmimisele. Tomat ei taha väga sagedast kastmist - maksimaalselt 2 korda nädalas, aga siis korralikult üleujutada. Vett ei tohiks pritsida lehtedele ja viljadele, vaid ainult juurepessa. Kel pole hobusesõnnikut käepärast nagu mul, siis tuleks saagi

Aeg lõpetada vaikus ning blogimisel taas hea maitsta lasta. Vaikida oli... hea. Abistas blogimissõltuvusest ülesaamist ning lasi rahulikult nappe suveilmu nautida. Viimasest sissekandest on 3 nädalat möödas. Kolm nädalat, millesse mahtus palju. Esmakordsest sellesuvisest meremõnude nautimisest kuni südantliigutavate külaskäikudeni välja. Üks armas pilt saadab mind siiani. Vennatütre päevasündmustest uneõhetuses lapsenägu padjalt vastu vaatamas - head ööd, tädi Heli! Jah, vennatütrega koosveedetud aeg oli kahtlemata selle suve väärtuslikeimad hetked. Ununema hakkav süütult puhas maailm, kus ainsateks hirmudeks täiskasvanu läheduse kaotus. Piinlik tunnistada, aga ühes suures kaubanduskeskuses just niimoodi korraks juhtus. Suured pisarad tema ja suur häbi- ja süütunne minu poolt. Kallistus ja naerukõdi ja edaspidi pihk-pihus kõndimine. Esimesed ratsatiirud (tahan veel! - pärast esmasest kõhedusest võitusaamist:), kõikidele pereliikmetele meisterdatud kaardid, patsipunumine (uhh, milline