Kõigest ja ei millestki

... ja tänud inimesele, kelle läbi avastasin Nick Cave`i muusika.

Kogu oma blogimisaja jooksul olen aasta lõpus miskit kokkuvõtte sarnast kirjutanud. Kuis siis tänavu muudmoodi. Üks imelik aasta oli. Miskipärast arvan, et paljudele eestimaalastele. Mull on lõhkenud ja inimsuhete mikromaailmad samuti. Kapitalismi  pale on end kogu oma inetuses paljastanud mitte ainult mulle, ent mitmetele. Homne päev pole enam nii muretu kui aastaid ette kujutati. Aga... ikkagi, kõigest hoolimata on homne päev oodatav. Eluvaim on sees:) See ju peamine. Ja kuniks tervis korras ja käed/jalad liiguvad on kõik mured murtavad. See pole klišee.  Mitmed uued inimesed on mu ellu saabunud ja mõni ka lahkunud. Paar head tuttavat ka igavikku. Mu paariaastatagune veendunud inimpõlglikkus- ja pelglikkus on asendunud sõbralikkusega. Selle üle tunnen siirast heameelt. Teate, väga lihtne on tegelikult eemalduda. Palju raskem, ent kordades põnevam on pakkuda ja leida lähedust. Müsteeriumi uks avaneb nii aeglaselt ja vaevaliselt, ent ta avaneb siiski. Head aastavahetust, armsad

Selliseid pühi pole enne pidanud... Sedavõrd erilisi ja liikumisrohkeid. Plaanid said tehtud juba mõni aeg tagasi ja isegi muutlik ning lumerohke ilm ei suutnud neid rikkuda. Mul oli võimalus olla koos kogu oma suure ja väikse perega.... küll väikse ajalise intervalliga, ent siiski - jõudsime igale poole. Nii Lõuna-Eestisse kui ka naaberkülla, kuhu majahaldja suguvõsa kogunes...ühtekokku 18 hinge. Paaritunnise meeleolutsemise järel sai peolauast püsti tõustud ja tuisku ning viletsaid teeolusid trotsides jõudsime isakodusse, kus minu vanemad ja vennapere ees ootamas. Südamlik ja lõbus oli - laulsime, salmitasime ja musitseerisime kaugelt üle südaöö:) Murakaliköör osutus tõeliseks nostalgiajoogiks. Kõikvõimalikke pühadehõrgutisi jagus... nii mu ema kui vennanaine on head küpsetajad. Aga ka minu lihapirukad pälvisid kiidusõnu. Hommikupoole ööd kadus mõneks ajaks ka elekter, ent seda hubasem oli küünlavalgel istuda. Järgmisel hommikul kaevasime auto lumest välja ja pöörasime ninaotsad

Tegelikult sai mu identiteediotsing (no need kitkutud kulmud ja plaattina blond) alguse ju sellest, et töökoha poolt viidi läbi fotosessioon. Et saada ühtlustatud ja soliidseid fotosid kodulehele & pressiga suhtlemiseks. Pildistamine viidi läbi fotosalongis. Enne tehti korralik make-up ja puha. Fotograafi hüüded meenutasid supermodellide pildistamisel kuuldut .... - näita naeratust, õlad alla, vabamaks-vabamaks - vot nii- väga hea !!:) Pilt sai kena - kõlbaks sotsiaalse sidususe ministri kandidaadi valimiseks. Aga nüüd... töökoha jõulupidu on ka tänaseks päevaks minevik. Sära ja glamuur on asendunud absoluutselt vastupidiste tegevustega. Tahan koguaeg süüa.... Mitte tavalist sööki, aga just pekist liha....kõikvõimalikke nisutooteid... lihapirukaid jm häid soolaseid ja paksukstegevaid asju, ühesõnaga. Ujuma ei aja mind praegu isegi kaikaga mitte. Niipea, kui koolist/töölt koju jõuan ja hädapäraste kodutöödega ühele poole saan, vean flanellpidžaama selga ja poen ära teki alla.

Üks vahejuhtum pani mind ultimaatumeid esitama. Et vat kui ei tehta seda-seda-seda, siis mina ei tee toda-toda-toda. Muidugi pole see kena. Ega ma ise ka endaga rahul ole. Aga vahest... kui oled looduse tõttu niigi vastu nurka surutud, tuleb olukorrast väljapääsemiseks mingeid käegakatsutavaid tulemusi ikkagi saada. Siis on vist ultimaatumi esitamine parim vahend. Rakendub ellujäämisinstinkt:) Nüüd ma siin siis klõbistan ja ootan, kas ultimaatum oli tulemuslik või mitte. Eks näis. Alkohol on šarmantne, ent ebavõrdne vastane. **** Alkoholi vastu ei saa millegagi.  M.O.T.T. Niiet - ka ultimaatumid on selles olukorras mõttetud.

Eilsed uisuringid koos kolleegidega Harjumäe liuväljal tõid paratamatult meelde lapsepõlve ja tollased talved. Oojaa, olin tõeline iluuisutamise fänn nagu ka enamik mu klassiõdesid. Valgeid iluuiske (neid Botase omi) jätkus vähestele. Ikka hokikatega sai esimesed võtted selgeks õpitud. Lõpuks mu tähetund siiski koitis - sünnipäevaks sain oma pinginaabri vanad uisud! Valged uisud olid maakohas defitsiidiks, ent pinginaabril olid kusagil tutvused sees ja kui ta uiskudest välja kasvas ja müüki need pani, otsustas ema need mulle ära osta. Mäletan et tegelikult läksid uisud ka mulle napilt jalga, villane sokk enam sisse ei mahtunud, ent himu neid saada oli nii suur, et valetasin emale et täiesti parajad on:) Naabritüdrukuga puhastasime metstiigile uisuvälja ja kordamööda katsetasime uusi uiske. Tagurpidisõit tuli oluliselt  paremini välja kui pantsidega. Ja väga ilusad olid  valged uisud ikka ka... Katsetasime isegi hüppeid:) No ja eile oli tuli peaaegu kõik uuesti meelde. Isegi tagurpid

Mari oli käimas meie kandis. Ennne kohtumist leppisime kokku, et küpsetame midagi. Koos tuleb meil alati kõik välja ja lõbusam on kah. Seekord otsustasime jõulukeeksi kasuks, mida kumbki varem teinud ei olnud. Tundub, et hea sai ->näkitsesime juba eile pisut. Retsept on siin ja asja võlu peitub selles, et see keeks peaks ajapikku veelgi paremaks minema. Tegime mõned lisandused retsepti - kuivatatud aprikooside kõrval lisasime ka musti ploome - eelnevalt leotasime neid pisut portveinis. Muud kangemat kraami (vana tallinnat, brändit) mul kahjuks ei olnud Ent ka portvein suurendas aromaatsust. Ülejäänud portvein rändas klaasidesse - ega koka suu  seinapragu ole! Retsept on järgmine: 200 g margariini 2 dl suhkrut 3 muna 4 dl jahu 1 dl rosinaid 200 g kuivatatud aprikoose 1 dl purustatud sarapuupähkleid 1 väike karp purustatud ananassi 2 dl kivideta kirsikompotti 1 tl jahvatatud kardemoni 1,5 tl küpsetuspulbrit Võta munad ja margariin tund aega varem toatemp

Ma üldiselt väldin riikliku elukorralduse teemadel sõna võtmast. Kõik selleteemalised avaldused tunduvad (eriti viimasel) ajal rohkem või vähem politiseeritud olevat. Olgu kohe ära öeldud, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Aga mulle kohe üldse ei meeldinud riigipoolne hoiak Monika tormi päeval. Esiteks,  tõepoolest teavitati meedias tormi tulekust ja soovitati võimalusel koju jääda. Just nimelt võimalusel . Ärgem unustagem, et torm aktiviseerus vähemalt Põhja-Eestis just õhtupoolikul, mis langes kokku inimeste töölt-koolist-lasteaiast kojuminekuga. Ükski tööandja ei kuulutanud, et ohtliku situatsiooni tõttu peatame töö vms. Jah, olid mõned koolid, mis reedel, tormijärgsel päeval kuulutasid välja tormipüha.... ja ikka see abstraktne teade Päästeametilt INIMESTELE... et püsitagu kodus. Ehk siis  - masust räsitud Eesti tööandjal tekkis taas šanss lugeda päid, kes  tublimatena olemas ja kes memmekatena kodus. Või pole töötavad inimesed NEED INIMESED. Teiseks tuli vähemalt mulle üllatuse

Õpin-õpin. Kohati täiesti suure mõnuga. Muidugi on ka tüütumaid kohustusi, ent jaa - mis seal salata... tajun, et eelnev töö- ja elukogemus suureks abiks ning seetõttu saavad mõningad kodused ülesanded lõpule viidud mängleva kergusega:P Väärtuslikud on ka hetked uute inimestega - teiste üliõpilastega. Vandeseltslaslastest vandersellid ja vandenõulased:) Kodust õpipäeva ära kasutades käisin täna koertega metsas. Puudersuhkrut meenutav lumi sahises..šahh-šahh. Ja sinine oli olemas! Selline, mida üheski värvikarbis pole, peale Suure Looduse. Mõtlen pingsalt enda välimuse tuunimise peale (ka üks identiteedikriisi nähte?). Elus esimest korda olen otsustanud oma brežnevi kulmud kitsamaks modelleerida lasta. Uurisin järgi, et võimalik on kitkumisala külmutamine... nuuh, näis kas elan üle selle jubeda valuaistingu. Ja.... vist läheb juuksevärv alates homsest plaattinaks kätte ära. Näis, mis ekspert arvab sellest muutusest.

Zubin Mehta dirigeeritud Iisraeli filharmoonikute variandis on lihtsalt imeilus klavessiinipartii. Mulle isiklikult väga olulise (märgilise) tähendusega. Paljudes teistes interpretatsioonides kahjuks mittekuuldav ja esiletulematu. Itzhak on võrratu niikuinii. Ma ikka olen siin juba kelkinud, et 2005.a õnnestus mul  Torontos tema Talve otseesituses kuulda?:)

Paar nädalat tagasi Tallinnast Lissaboni sõites oli rohi veel roheline ja taevas... no ei olnud sinine, hall oli, aga ikkagi.... Nädalapäevad hiljem südaööl Lennu Jaama jõudes terendasid igal pool suured lumekuhilad. Müncheni lennujaamas valitses paras segadus, hiljaksjäänud lennud, närviliselt ringisaaliv rahvas. Igatahes kodulinna ma sain ja taksojuhi abil õnnestus ka koduväravani välja tuuritada. Mulle meeldib lennata. Õigemini... see aeg, mil oma mõtetega kahekesi olen. Lennukis on see võimalik, sest suurt tarka midagi teha pole. Jõudsin ka konspekte sirvida, ent kogu reisi kestel lugeda on tüütu. Lissaboni tööreis oli sedavõrd tihe, et linnaga tutvumiseks jäi aega vaid viimane, äralennuaegne õhtupoolik. Kaunis linn, väga erinevate arhitektuuristiilide mikstuur. Kuidagi vaba ja hubane tundus samuti - pisikesed "kodu"baarid, suitsetamiskeeluta, mõnuga tänavakividel istuv ja lobisev noorsugu, kitsad ja mägised vanalinna tänavad. Ürituse korraldaja oli organiseerinud ühe

Sirvisin oma viimaseaegseid postitusi ja leidsin need  halvasti ja hüplikult sõnastatud olevat. Heitlik nagu joodiku jutt (ühe mu sõbra väljend:). Eks nii ongi. Segadus ja meeleolude vaheldumine.  Vaid üks seik tundub üsna permanentne olevat... sügaval sisimas on tunded surnud... Isegi temaga kohtudes ei liigu väga miski. Kuigi... on huvitav. Ja meeldiv. Ja ühised põkkumispunktid orbiidil. Ma mõtlen, et tegelikult olen rikutud. Olen mingis eluetapis alla andnud ja unustanud või mitte näha tahtnud seda, mis tegelikult tähtis. Nüüd on  raske kui mitte võimatu kaotatut leida. Aga kuidagi peab. Inimesed ootesaalis... vara veel ka selleks. Sest mingi (ootus)ärevus on siiski olemas. *** Armas Vilma Jürisalu lahkus. Tavatul moel otsustas minna. Meie kohtumised olid harvad, ent meeldejäävad. Ilus, tark. Üksik... sest mehed lahkuvad varem. Kui kirst ta hapra kehaga igavikku vajus, mängis majahaldjas igaveseks unelauluks Heino Jürisalu meloodiat. Eks nad on nüüd koos.

Tähendan üles.. et valikuid on hetkel palju. Oskaks vaid õigeid teha... Eks tuleb intuitsiooni  ja eelnevaid kogemusi usaldada.... ja mitte peljata. Aga ettevaatlikkus ei tee ka paha.

Tulemused on silmaga näha. Olgugi, et olen vahpeale patustanud ja ujulasse jõudnud vaid 1 kord nädalas. Paarikuuse sumamise tulemusena on igatahes lihased tulnud. Esimesena märkasin säärelihaseid. Siis käed, eriti õlavöö. Käsivartes ei lotenda enam miskit ülarust:) Rääkisin tuttavaga, kes samuti ujumisega tegeleb ja tema sõnul on parimaks mooduseks kõht trimmi saada -  seliliujumine. Veits harjumatu oli alguses, ent nüüd püüan vähemalt 300 m selili krooli ujuda. Tuju ja enesetunne pärast ujumist on endiselt hea. Niiet - jätkan. Järgmise nädala alguse veedan uute kolleegidega koolitusel sügiseses Palmses. Kodused tööd oli nädalajagu minu õlul, sest majahaldjas oli tripil suures õunas. Tuli kantseldada hobuseid, koeri, jõuda õigeks ajaks tööle. Kahekesi on ikka kergem. Lugesin suisa  päevi, millal tagasi tuldaks. Põletasin õhtuti kaminat ja käisin juudi muusikat kuulamas. Ilusaid asju kingiti - šikid päikseprillid ja käekott. Poisipea ka meeldis. Eile käisin sõbraga veini maitsm

Olen sõpradega kohtunud lõunatundidel. Kesklinnas töötamise võlu - saada mõneks ajaks silmast-silma kokku. Kauaaegse kolleegi-sõbra-mõttekaaslasega ei olnud see õnnestunud kogunisti 4 aastat. Kuigi... kohtudes ei tajunud ajavahet. Minu uudised ei tulnud neile vist kellelegi väga üllatusena. Eks nad tea juba - kass, kes kõnnib omapead. Sain häid nõuandeid ja soovitusi nagu sõpradelt ikka. Kauaaegse kolleegiga otsustasime lõppkokkuvõttes kohtuda hoopis tema kodus, mis mu uuest töökohast jalutusteekonna kaugusel. Sõime koos pelmeene ja rääkisime puhkamisest ning rahust iseeneses. Tema, kes veel hiljaaegu päeva(poliitiliste) sündmuste keerises, möönis vaikselt et - tüdruk, puhkama peab. Ja mitte peitma olulisi asju töö, õppimise jms taha. Usutav. Rääkisime ka hirmust ja Eestis viimasel ajal vohama löönud keskpärasuse kultiveerimisest. Hirm säravate ideede ees, hirm töökoha kaotuse ees, hirm ennast muuta...hirm kaugeneda seltskonnast ja tegijate ühiskonnast... jõudsime järelduseni, et

60 pole ju tegelikult mitte mingi vanus. Tundub nii uskumatu ja julm, et Peeter Lilje on teistpoolsuses juba terve igavik. Mul on õnn ja rõõm olnud imetleda paljusid tema dirigeeritud kontserte. Nii noore dirigendi poolt ja Eestis ja palju... see kõlabki ebareaalsena. Täna, MI saates Tiina Mattiseni meenutust kuulates jäi kõlama kibe tõde: meie, eestlased, ei oska hoida ja hinnata oma suuri kunstnikke. Et... oleks Peeter järginud kutset Kirovi teatrisse, kes teab, kuidas oleks võinud minna - venelane hoiab oma rahva suuri muusikuid. Mälestuskontserti ei võinud kuulata. 

Mul on augustikuust alates uus ratas. Suve jooksul  päris suurte tiirudeni vana rattaga ja majahaldjal hakkas minust kahju. Et liiga vana rattaga sõidan või nii. Tegelikult oli ratas väga hea jooksuga, ent Lõuna-Eestit tagasi tulles ei mahtunud ta vanematekodu aiasaakidega ühte autosse ja jäi minust maha. Ei läinudki kaua aega kui ühel päeval tervitas mind ukse ees kiiskav naistekas. Eelmine oli rohkem maastikuratta tüüpi. Nüüd siis peenema säärejooksu ja terve hulga käikudega, mille otstarbest veel päris aru saanud pole. Edasi väga ei läinud. Rattast alates muutus kõik, kui nii võib öelda.  I want to ride my bicycle    --- You say black, I say white   Kuna teekatte olukord lubab veel rattaga sõita küll ja küll, siis juba mõnda aega olen nõutult passinud. Et mis selga tuleks panna, et liiga palav või külm ei hakkaks. Ühel üsna tuulisel hommikul märkasin üht Tartu mnt-l üht sportliku olekuga ratturit. Aeglustasin sõidukiirust ja uurisin kostüümi:) - retuusidele oli pooliku säär

Barokiajastul oli kell juba olemas! Selle tõenduseks pole vaja faktiteadmist. Piisab, kui kuulata aastaaegade tsükli "Talve" largo `t. Mõelda vaid... kui mõnus oli sajandeid tagasi looduse unne suikumisel vaid kellatiksumise pizzicato `t kuulda ja kuulata. Selliseid mõtteid mõlgutasin täna. Magasin hommikul totaalselt sisse, sest unustasin mobiiltelefoni äratuse aktiveerida. Vaja tiksuv äratuskell hankida ja mobiil maha matta. Vaid nii saab kella ette ja taha keeramise maailmast tagasi tiksuvasse...

Jagan ka klipi all olevat kommentaari: I'm an atheist, but listening to this music, i could become weak. Just beautiful. Bach and Gould together, the perfect evangelist.:-)

Käin üle nädala loengutes. Terve pikk päev...valget aega. Päris pikka päeva siiski ei raatsi kulutada. Seda mitmel põhjusel.... no krt ma ei tea, kas pauerpointi loengul on mingi eriline lisaväärtus? Loomulikult on see õppejõu jaoks mugav, ent... kuulama see küll ei pane. Ja mitte ainult mind - enamik mu kursavendadest-, õdedest klõbistavad arvutist, sest igav ju. Ja nii need ainepunktid kuluvad. Mäletan, et kunagi olid olemas ainelaborid vms. No ikka süsteemselt töötati välja metoodikaid/õpisüsteeme. Nüüd, kui info on n.ö laiatarbekaup ja õppimine kui protsess leiab aset interaktiivses meedias, siis - miks ülikoolid ei suuda ega taha oma õpetamismeetode kaasajastada? Tegelikult ei möödu ju enam päevagi, kui arvutikasutaja mõnd uut rakendust/funktsionaalsust näpib-tundma õpib. Ta saab sellega enamasti iseseisvalt hakkama ja kui mitte, siis kõikvõimalikke didaktilisi juhendeid, foorumiteemasid on võrk täis. Põhjus õppejõuga kohtumiseks ei tohiks olla vaid pp slaidide koosvahtim

.. ei saa täna vastu panna kiusatusele kleepida siia sel suvel "leitud" bändi klipp. Ujumisega kaasnev õige hingamistehnika on ka siin fookuses....

Üha raskem on end pimeduses toast väljuma sundida. Kõle ja kõhe. Kuigi... varjudes on oma võlu. Mariga eilselt kontserdilt öös sõites imetlesime vana mõisaäärset alleed. Nagu haldjamets. Pilt on võrreldes päeavalgusega sedavõrd teistsugune, et korraks pelgasin et olen teelt eksinud. Oktoobri-novembri pimedusel on hoopis teine varjund - ei mingit mälestust/salvestust päikesest või  lumevalgusest. Sain eile erilise elamuse osaliseks. Poja soolot kuulates olin hingepõhjani liigutatud. Mitte miski polegi niimoodi vapustanud. Tardunud ja kristalliseerunud hetk. Olin vahepeal jännis. Nimelt ei teadnud, kuidas teineteist nimetada. Majahaldjas. Nii mõtlengi nüüd uues olukorras. Et oled teadlik olemasolust, ent ei kohtu just sageli. Õhtud on rasked. Õnneks tuleb varsti R. ja toob orientaalset leevendust.

Ongi kätte jõudnud aeg, mil pimedat ja valget aega peaaegu võrdselt. Aga organism on selleks kuidagi valmis - pole mingit suuremat ängi (veel), vastupidi - mingi eriline rahuolu on, otsides paksemaid salle, mütse, kindaid garderoobi nurgast välja. Mulle isiklikult väga meeldib tuule undamine korstnas ja pliidi all lõõmav tuli. Kusagilt on loetud "... ja pliidi all põles vurinal väike lõbus tuli..." vms. Vot just selline on minulgi hommikuti energiat ja valgust jagamas... Iga nädalaga muutub mets hõredamaks ja hõredamaks - kõik õhuline ja lendev kohitsetakse ära. Aga struktuur jääb. Omalaadne korrastatus, mida vaid tuuleräsi eksitab. Lõppude-lõpuks on vähema kui 5 kuu pärast taas kevad. Las loodus puhkab.

Hiliskevadel tabas mind Jung-Myers-Briggs´tüpoloogial põhinevad isiksustesti tegemise buum. Tundus kuidagi adekvaatne test. Kopeerin ka siia - ehk kedagi huvitab veel? http://www.humanmetrics.com/cgi-win/JTyp es2.asp  Minu tulemuseks oli INFJ. Mõnevõrra üllatav, ent tegin suve lõpus uuesti ja sain sama tulemuse. Eesti keeles saab erinevate tüüpide kohta lugeda: http://www.hot.ee/types/Le hed/Tyybid/infj.html

Tulpidele uus peenar tekitatud - check Tulbid mullas (erkpunased ja punase/valgekirjud)- check Nartsissid ka  (kollased ja valged)- check Hostad ja rabarbrid mahalõigatud - check

Minu jaoks on hobidega tegelemine (no antud hetkel ujumine, muidugi:) teatavat laadi eskapism. Põgenemise soov ümbritsevast reaalsusest, kohustustest, kummitavatest probleemidest, üksildustundest... Samas tekitab hobiga tegelemine omalaadse silmitsiseismise iseendaga. Just me . Ise püstitan eesmärgi (loen täna selle raamatu läbi, ujun 1000 m, lähen ratsustama jne) ja ise täidan selle. Kindlasti on uuritud sotsiaalpsühholoogia valdkonnas inimeste kogunemist gruppidesse mingi hobitegevuse läbiviimiseks - matkamine, aeroobika, seltskondlik pidu, klubitantsimine jne. Et.... taolisel kujul eskapismile annab lisaväärtuse "õlatunne", mida liigikaaslaste kohalolek toodab. Minu hobid kipuvad olema üksildast laadi. Et... mida aeg edasi , seda rohkem meeldib olla iseenda seltsis. Kõlab ehk häbematult, aga nii on. Kummastav, ent võistlemissoov ei ole seetõttu kuidagi pärsitud. Vastupidi, ikka tahaks mõõtu võtta:) Eile, ühel üritusel käies, kohtasin ea- ja sookaaslast, kes nägi väga he

...ehk kuidas vabaneda mõttetööst. Olen sel sügisel enese jaoks (taas)avastanud ujumise. Sedakorda võtan seda tõsisemalt kui lihtsalt suplemas/saunatamas käimist. Püüan vähemalt 3x nädalas basseini jõuda. Teate, hea on ja hästi mõjub. Vähemalt mulle sobib - praegu veel nahk kannatab kloori jms. Peamine on aga enesetunne pärast ujumist - see on tõesti mõnus ja relax. Enesesundimine pole teadagi kerge. Aga kuidagi on nii läinud, et ujumispäevad on kujunenu vaatet parimaks nädala osaks. Füüsiline vorm paraneb samuti. Kui esimestel kordadel oli tegu, et 700 m täis ujuda, siis praeguseks hetkeks olen suuteline (mõningate nõrkushetkedega) ~25 min jooksul rinnuli 1000m läbima. Siis teen lõdvestuseks paar hästi aeglast otsa ja seejärel kobin hot tube `i mõnulema. Peamisteks plussideks on taandunud lihas- ja  (küünar)liigeste valu ja absoluutselt tühi pea. Kujuneb nii, et sa ei mõtle suurt millelegi muule, et kui mitmes ots parasjagu käsil on...:) Miinusteks vast see, et basseinini tuleb

Nägin täna esmakordselt tohtut  rändlinnuparve "Jüri ringi" kõrval asuval põllul. Suurte gruppidena tõusti taevalaotusse, et moodustada kolmnurki. Segadus ja rüsin, ent ilmselt vanimate olijate eeskujul saavutati eesmärk ja peatselt oli pilvedealune sik-sakke täis. Ülev vaatepilt. Vist üsna harv ka, sest see kõik toimus üsna lühikese viivu jooksul. Polegi elu jooksul sellist pilti näinud. Tänavu oli palju linde Eestis pesitsemas - ehk seetõttu? Või oli see mingi apokalüptilise tähendusega? Midagi on toimumas looduses ja loodusega. Mingi tasakaal on paigast nihkunud. Nädalajagu tagasi koertega metsaretkele läinud, ei leidnud enam armsakssaanud kasesalu eest. Lageraie. Eraomanik oli ilmselt suures rahahädas. Ka üks uudisnupp teeb ärevaks - tundub, et Eestimaa roheliste esimeseks meheks on isik, kelle mõtteid produtseerib malts või sammal .

Olen  päikesekummardaja. Mitte küll sedasorti, kes end esimese kevadpäikesega pruuniks praadima asub (nooremana oli see miskipärast väga oluline), aga  - kuldsed kastemärjad  hommikud kirgastavad mind igas mõttes. Mul on tohutult hea meel, kui on võimalus ja aeg olla mõnda aega lihtsalt päikese paitada. Mure hajub ja rahu tuleb. Sügisene päike on eriti pehme ja hooliv, eks ju. Ja alati on natuke kahju ka, et... ei tea, millal on järgmine kord.

põhi: 100g toasooja võid 1 dl suhkrut 1 muna 1,5-2 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 0,5 tl soola täidis: 200 g kohupiima 1 dl hapukoort 3 muna 1 spl kartulitärklist 1 dl suhkrut 1 pakk vahukoort Põhja segad kokku ja ümmargusse vormi. Täidis tuleb ka kõik ühte patta kokku segada ja kõige viimasena lisada vahustatud vahukoor. Põhjale eelküpsetust pole vaja, korraga ahju 180 kraadi juures 30-45 min Väga hea...

Mida ja millal peaks sööma, et toitumine oleks tasakaalustatud? (1) 20 Jaan toitumise_tasakaalIdeaalne toitumise tasakaal: rasvad 30%, valgud 15%, süsivesikud 55% Tasakaalus toitumine tähendab seda, et inimese toidus on esindatud süsivesikud, valgud, rasvad, vitamiinid, mineraalid, soolad ja kiudained. Süsivesikud on organismi peamiseks energiaallikaks. Tervislikult valitud süsivesikuid, mida on palju täisteratoodetes, puuviljas, köögiviljas ja kartulis, on sinu tervisele kasulikud. Süsivesikuid saab jagada vastavalt suhkru, tärklise ja kiudainete sisalduse järgi erinevatesse gruppidesse. Näiteks kõrge suhkrusisaldusega süsivesikud (nt. magusad gaasilised joogid) suurendavad kehakaalu tõusmise riski, sest seal sisalduvad vedelad kalorid ei tekita sama kiiresti täiskõhutunnet, kui tarbiksid neid tahkel kujul näiteks täisterariisina. Tasakaalus toitumiseks on soovitav, et 50-60% tarbitavatest kaloritest tuleks süsivesikutest. Ehk kui päevas tarbida 2000 kcal, peaks ca 1000 kcal tu

Mõned tööd aias on hirmus tüütud. Näiteks tomatite ülessidumine. Vahest on sääsed, kes väheliikuva töö ja tuule puudumise puhul kohe imema asuvad, vahes on liiga palav. Mul on nüüs süsteem - paari kaupa. Et... tehes muid toimetusi, põikad vahepeal nagu moe pärast kasvuhoonesse ja seod ühe taime üles:P

Saan täna taas kodukontori võlusid maitsta. Päevaplaan on küll tihe seoses välisprojektiga kaasneva kirjatööga, ent see-eest saan seda ise reguleerida. Ja aknast avaneb vaade rohe-rohelisele õuemurule,... kutsudele, kes end mõnusalt kerra tõmmanud ja tallile,... kust aeg-ajalt kahte kõrvapaari mööda vilksamas võib näha. Seda luksust ei jätku muidugi kauaks. Hiljemalt neljapäeval taas tolmused linnatänavad, umbne kabinet ja out of order ühiskemmerg:)

Vilniusest saadik olen suve nautinud, olgugi et alles maikuu. Naudin kõike, mida suvelgi - paljajalu murul käimist, aias askeldamist, higisest klaasis prosecco joomist... Sääski on tänavu tohutult. Looduslik tasakaal... sama õhkasin ka kevade hakul lindude kohta. Ka neid on palju, ju siis tundsid ette, et toidupoolist ehk putukaid selsinatsel maalapil jagub. Mul on kuidagi hea olla sel kevadel. Taas ühe aasta ja paljude kogemuste võrra targem. Elu on hea olla! Elada on hea ja kerge praegu. *** Vilnius on kaunis linn. Südalinna pean silmas paraku. Lennujaamast linna ja tagasi sõites nägin ka slummi. See tundus viletsam kui Eestis. Poollagunenud "tornmajad" ja räämas datšad. Aga südalinnas olid seevastu laiad kivikattega tänavad, jalgrattateed, pargid, valgustid, Frank Zappa ausammas, purskkaevud, rooma stiilis majad... Lõhnas ka hästi. Sirelid õitsesid. Rimis olid köögi- ja puuviljad veega piserdatud, kaubad maitsekalt välja sätitud, põrandad läikisid puhtusest...

Leidsin Muusakese blogist väga tabava ja päevakajalise mõtte: "... Siis jõuab sinuni veel üks tagasilöök-teadmine inimeste vastutulelikkuse piiridest, reaalsetest piiridest muidugi. Ja sinuni jõuab reaalne teadmine omakasu maailmast. Kui sa oled keegi ja sind otseselt vajatakse, siis oled sa olemas - kui sa oled läinud ja eemal, siis pole sind tegelikult olemaski. Sellistes suhetes. Lõppeb ka vastutulelikkus, ükskõik kui sügavalt sa ka ei koogutaks. Su paluvatesse pihkudesse asetatakse kartuli asemel tuline süsi. See tunne ja teadasaamine on kurb. Ja vat ongi..." Deja vu`... kahjuks. Aga ma mõtlen selliste juhtude ilmsiks tulles, et see on nende inimeste probleem... näha kõiges omakasupüüdlikkust. Luua suhteid, suhelda ja aistida sedavõrd primitiivsel moel. Ja pole minu süü, et heatahtlikkuse/abivalmiduse vahele tõmbab keegi võrdusmärgi naiivsusega. Kahju, et see lõhub siira usu sõprusesse. Nii see umbusk inimeste suhtes areneb. Paraku.

Hei! Olen pisut väsinud blogimaailmast. Kunagi ehk tulen ikka tagasi:) Aga praegu läheb blogi hingusele. Kõigile lugejatele head suveootust soovides Heli

Et Jeff Beck on uuel plaadil sisse mänginud sellisel loo. Kuulen sealt seda, mida ta ütleb. Sõnad pole tegelikult nii olulised, kui tervik, mille JB abil viibi ent perfektsionismi huvides pildistan need siia. Uskumatult magus lugu tema puhul, ent peab otsima tagamõtet... Ja see on hingematvalt ilus. Kas pole mitte nii, et kõik elamata elud saavad ses loos kokku. Mis ei tähenda seda, et neid ei oleks olnud... I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree I made wine from the lilac tree Put my heart in its recipe It makes me see what I want to see... And be what I want to be When I think more than I want to think Do things I never should do I drink much more than I ought to drink Because It brings me back you... Lilac wine is sweet and heady, like my love Lilac wine, I feel unsteady, like my love Listen to me... I cannot see clearly Isn't that he coming to me nearly here? Lilac wi

Kallid sõbrad! Ärge solvuge ja loobuge mu blogi lugemisest:) Olen kuni 01.maini seotud ühe oma fänninduse objekti unistuse täideviimisega. Üritus ise leiab aset 01.mail Rock Cafe` s. Linnu Tee lugusid saab MP3 failide abil kuulata ka siit : Mu isiklik lemmik on endiselt She`s A Man . Nüüd, täiskasvanuna eriti... kõik need emotsioonid oliviast ja orlandost saavad ses loos kokku ju... Sedavõrd küpset ja hea käiguga hardrock lugu 80-ndate lõpust nagu ei mäletagi. Ja helilooja ja tema praegune elusaatus meenub. Kurvalt. Aga õnn on alati pöörduv ja usun, et M.L. puhul ka. ...Et Elvasse palju Lootust ja Jõudu! Pärast 01.maid tunnen end kahtlemata kirjutamisvõimelisemana.

Energia jäävuse seaduse kohaselt energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise või siis kandub ühelt liigilt teisele ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisel. Nimetet seaduse rakendumise tõttu kevadperioodil ei ole ma eriti kirjutamisaldis -  olen aktiivselt hõivatud energia muundamise protsessis. Nii nagu igal kevadel, on ka nüüd lisandunud mõne lisakilod, millest püüan vabaneda. Nooremas eas ei mõelda väga oma isikliku energia raiskamisele , ent minusugune juba mõtleb. Nimelt on mul üüratult kahju raisata oma isiklikku energiat niisama. Niisama tähendab metsarajal jooksmist, jõusaalis higistamist, aerooblemist jne jne. Ma tahaks, et mu energia leiaks uue väljundi ühest olekust teise muundumise läbi:) Niisiis,  on mul selleks nädalaks täiesti oma treeningprogramm välja töötatud: iga päev  vedada 1 käru täis kompostikasvu hoonesse ning see vana mullaga läbi kaevata. Komposti hunnik asub ~20 m kaugusel ja seega annab taoline tegevus miksituna kaevamisliigut

St Antonis märkasin alpi majakestes trendi - niipea, kui päike väljas, ilmusid  aknaalustesse kastidesse võõrasemad, hüatsindid, nartsissid... Nädalalõpuilm kutsus jäljendama. Istutasin mõned etteajatatud nartsissid ja hüatsindid ukeesistesse kastidesse. Puhastasin kasvuhoone, pühkisin kõnniteid ja terrassi ... Aga teha on veel nii palju: õunapuualused lössis ubinatest, koerte miiniväli, talliümbrus, kopliaiad karjatamiskindlaks karjuselintide pingutamise/paikamise läbi, B-maja suurpuhastus, kasvuhoonesse uus muld vaja vedada jne jne. Vaatasin üle ka talvekahjud: eelmisel aastal istutatud 2 roniroosi on ilmselt looja karjas - varred tunduvad kuni juurteni elutud olevat, ühele forsüütiale tuli katuselt lumi selga, ent ta on elus , sai vaid kõvasti räsida... ühe hariliku elupuu alumine ots on mustaks tõmbunud... Bonhami jalatõste siin vast süüdlaseks. Muud hullemat ei tuvastanud. Mul on igatahes rohkelt plaane ja tahan sel aastal aia ja abiruumidega palju ette võtta. Plaanis on ka

...et see lugu on kõrvus kõlanud. Sest see on nii....täpne väljendus...  üks emotsioon on NIIMOODI ülemõistuse helisse valatud ... ja suvel kohtume taas.

Olen samasuguse õhinaga nagu paljud teised modelleerinud oma sugupuud geni.com nimelises andmebaasis. Tulemus: astusin kirjavahetusse onutütrega, kellega viimane kohtumine jääb 30 aasta taha. See nädal on toonud erilised viivud. Ühel päeval jalutasin töökohast Komeeti kindla eesmärgiga - tahtsin midagi head. Päike valgustas linnakatuseid, jõin klaasi rivaneri ja sulatasin suus vaarika-besee rulli. Iseenda aeg. Poeg juhendas, et peaksin iga päev kasvõi pool tundi vaid iseendale suutma mõelda:) Mitte kellelegi ega millelegi muule. Majaümbruse kõntsa kokkukraapimine. Lumi on läinud. Puhastustöö tulemus on kohe silmaga näha, mis loob mulje, et teen midagi tõeliselt vajalikku ja käegakatsutavat. Metsatukas sekundeerivad sajad linnud. Tänavu on nad kuidagi eriti elevil või on neid rohkem. Vilgas vidin kostub igatahes varavalgest pimedani. Koidu ajal kuulen seda isegi läbi seinte. Talvine vaikus on murtud. No vot. Ja nii olen saanud istuda pleedimässitult paar korda seda elu ja ilu

Käisin täna tööl pärast puhkust. Koju sõites, Tartu mnt foori taga passides, kõlas Klassikaraadiost Cherubino aaria "Figaro pulmast". Mitte just kõige parem esitus, ent sobis hästi tänase emotsiooniga... tingitud kevadest, reisil kaasas olnud Orlando `st ja muust magusvalusast.

Valisin Jaan Kaplinski luulekogust "Õhtu toob tagasi kõik" luuletust Sulle, kes Sa öhe lendasid eile... Kuidagi jube on Sinust minevikus rääkida. Kõik on nii lihtsalt haavatav ja kaduv ja... leplikult omaksvõetav. Konstanteering. Fakt. Ja juba otsin ratsionaalselt luuletust, mis sobiks... Teadsin, et vahest loed mu blogi. Teadsin ka, et oma näiliselt malbe kesta all otsisid palavikuliselt midagi (kedagi?). Aimasin, ent ega täpselt  teadnudki keda/mida...  Unenäoline kohtumine. Samanimelisus ja lootusrikkus. *** Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas on koos ja segi pimedus ja valgus, hea ja halb, tõde ja vale.Küllap nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad olid olendid ja iga olend kas hea või halb, must või valge , Jumala või Kuradi oma. Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast, kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks? Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ; ka lõpmata til

Pikalt planeeritud kõrgmäestikus suusatamine saigi teoks. Muude reisiks ettevalmistuste kõrvalt (hobuste transport Kurtnasse, koerte toitmine 10-ks päevaks jne jne) ei olnud mul mahti mõelda, et ... kui suured need mäed tegelikult on. Mitte vaatlemise seisukohalt, ent just suusatamise. Esimene päev  mäel oli seetõttu täielik šokk. Alustasin allasõitu ja avastasin, et mägi ei lõpe veel selle kühmuga... ja järgmisega ka veel mitte... ja käänaku taga sõidad veel ikka allapoole... järjest kasvavas tempos. Igatahes oli kiiver väga õiges peas:) Mu suusa püüdis kinni juhuslik mööduja ja ise sain vist pidama alles kolmandal rullumisel. Tõstukist alla vaadates haaras uus paanika ja kui end kohvikusse vedasin olin üsna kindel, et rohkem ma ei katseta.  Ja et järgmisel päeval ostan tagasilennu pileti. Aga väike Jägermeister ja rahulikus õhkkonnas olukorra analüüsimine julgustas ühe korra veel proovima. Seekord juba teadsin, mis mind ootab. Eks ma rohkem kandis alla sõitsin, ent siiski sain

Üks parima käiguga proge-lugusid, mis armasal kodumaal eales kirjutet: Morpheuse aed Kes arvab ära esitaja ja loo autori, saab... pika pai!:) Heia-heia!

Minu arvates on suusavarustus, s.h eriti riidevarustus häbematult kallis ja valik Eesti kaubandusvõrgus pea olematu. No tõesti...  Mõtlesin, et jätan vajalike asjade ostu vahetult enne minekut, et siis on märtsi keskpaik ja hinnasula. Võta näpust! 70% suusajopede allahindlus ja ikka ligi 2000 kr. Minu arvates on see ülepakutud hind. Mis selle jopi siis ikka nii eriliseks teeb, et selle eest nii palju maksta... Või siis spets suusapesu?  - ~1000 kr . Urr! Mina ei raatsi sellist hinda maksta. Muidugi usun materjalitööstuse võidukäiku, aga ikkagi. Suusavarustusest parem ei räägigi - kõik need saapad, suusad, kepid, kiivrid, prillid - mis  mäel kohustuslik. Seda kola endale üheks korraks küll hankida ei jaksa. Sest ma pole kindel, et mulle suurel mäel üldse sobib. Äkki tulen treppsammus ülevalt alla:) Ja niimoodi iga päev. Oh, õudust. Parem ei mõtle sellele. Vaatasin kodulehelt järgi, et seal läheduses on ka normaalmõõtmetes ujula. Et võib olla hoopis ujun kõikseeaeg:) Õnneks on mul

Tabatuna oma lemmikpaigast, maa ja taeva vahel... Otse kuriteopaigast koos asitõenditega. Pesu on seniajani triikimata...

Kohtusin täna viie aasta tagant kauaaegse sõbratariga. Aeg möödus lennates. Ja on möödunud ka. Ta on endiselt nooruslik ja särav, kinni omades mõtetes ja kiiksudes. Üks põnevamaid ja vastuolulisemaid natuure, keda tean... Kass, kes kõnnib omapead. Õhtuks olime kutsutud katsikule. Väike Aksel Jaak oli tõeline südametemurdja. Pole tükk aega tillukeste inimestega kohtunud. Siirust ja elurõõmu kiirgas... Köögilaua taga võeti läbi viimased ja tulevased muusikasündmused. Et Põlts on Eestis, et Mäks oli eile krdi hea ja et varsti on Dramamama koos lõpp hea noorte progebändiga (vist oli Põhjakonn?)Tapperis jne jne. Tippude-tipuks oli It might get loud film. Üks koht.... see, kus JP mängib õhukitarri. See filmilõik on liigutanud kõiki, kes end muusikaga sinasõbraks peavad. Miks küll ometi? Armastus. Niiet väikse Aksli katsikutel rääkisime põhiliselt armastusest. Ühes ja samas, meile arusaadavas keeles.

Muinasjuturaamatud oli mu armsaim lugemismaterjal kaua-kaua. Õnneks kuulus muinasjuttude uurimine ka sovjeediaja filoloogia kursusematerjalide hulka... Praegugi loen lemmikumaid. Hauff`i Muinasjutte, näiteks. Ja kuivõrd ma tänases laulusaates hoian ühele Rapuntzelile pöialt, siis võib vist väita, et usun muinasjuttude võlujõusse tänini. Naiivselt:) Üks armas muniasjutuline viisijupp minevikust.

Vahest on nii, et lükkad ebameeldivaid toimetusi lõpmatult edasi. Projektide puhul klassifitseeruvad nendeks toiminguteks eelarve ja aruandlus. Ühe pikaajalise välisprojektiga kipuvad need kaks tegevust veel ka paralleelselt kulgema. Ühesõnaga - lõpetasin just ühe ebameeldiva toimingu ja passin siiani veel töö juures. Endine kolleeg kutsus välja dringile, ent kahjuks vedasin teda alt. Ta ei jaksanud enam kohvikus üksi passida ja oodata. Nüüd mõlgutan mõtteid, et mida küll maagilise reedeõhtuga pihta hakata. Kaasa otsustas sõbraga Rock-Cafe kasuks. Et kas kassitapp on aja möödudes ka aeglasemaks läinud... Loobun vist tänasest prallest sootuks. Homme peame alustama reisi ettevalmistusi. Õnneks lahenes hobuste probleem - saan nad äraolekuajaks suurde talli viia. Kurtna maneežis paneb Raul Theo tasapisi töösse taas. Vastupidavus on kindlasti allapoole arvestust,talve läbi on saanud hobud end vabalt tunda, ent ikkagi. Eks näis, kas Raulil õnnestub poisist ka "libisevata"

Mul on päev otsa olnud halvavalt halb. Iiveldab. Juba eile õhtust saadik. Eei... mitte füüsiliselt, vaid vaimselt halb. Olete seda tunnet tundnud? Jõuetuks tegev ja meelihalvav. Tahaks unustada, aga ei saa. Kas tõesti on nii, et teatud eluetapis mõistad kõike sedavõrd vahedalt, et adud... mingit lootust pole.

Naistepäev ja tulbid - kes neid jõuaks lahuta! Mulle on täna mitmeid tulpe kingitud. Naistepäeval lillede kinkimine on kaunis traditsioon. Mulle väga meeldib. Esimese õie ulatas töökoha valvur. On selline kena vanahärra... me sümpaatia on vastastikune. Peab mind alati julgustava sõna või komplimendiga meeles. Et ma mõjuvat aristokraatlikult. Ja et minu hoiakus olevat miskit sellist, mida ta näinud harva. Kõnetab mind püsti seistes. Niiet saan end tõelise daamina tunda. Vot:) Teise õie sain meeskolleegilt. Väike vahuvein ja puuviljavaagen - kõik osakonna naised olid kutsutud ja hoitud. ... ja koju jõudes tervitas pihutäis tulpe elutoa vaasis.

Sõime köögis just hommikust,kui kostus tume mütsatus ja kerge värin läbis maja seda tiiba, kus olime. Kelpkatuse üks kelp vajus lõpuks lumest tühjaks. Niiet... mu katuse läbivajumise hirm polegi päris asjatu. Lumehunnikud ulatuvad peaaegu räästani. Millal see kõik lumeveeks valgub? Eks millalgi ikka... ent suuremast veelobjaka perioodist vist tänavu ei pääse. Talv ei taha veel järgi anda... eile öösel kroonis taas -20 kraadi külma. Noored tulid von krahlist ja soojasaamiseks istuti mõni aeg köögi põrandal, et külma kontidest välja peletada:) Aga muidu olen endiselt lösutamise-laisklemise meeleolus. Talvised energiavarud on lõpukorral. Vaja on päiksesoojust.  Sestap lasengi nädalavahetusel lihtsalt kulgeda. Kaasa sõber tuli länud nädalal just Austriast suusatamast - oli päiksepruun ja särtsu täis. Loodetavasti mõjub me märtsikuine suusatrett sarnaselt. Hoolimata sellest et paketis on mu kaks suurimat hirmu: olla 2 nädalat koos reisiseltskonnaga ja vertigo. Aga ehk muretsen asjatult

Sobivaim tänaseks päevaks, mu meelest. György Ligeti: Sümfooniline poeem 100 metronoomile

... on veel 24 päeva. Leidsin Thela aiablogist . Olgu see märgiks, et  kuulun ka nende ridadesse, kel lumelükkamine konti murdma hakkab...  Lisaks kummitavad  lumehirmud... Number üks hirm - hommikuks on maja lumme mattunud, uksed enam ei avane ja raadiot avades kuulen teadet saabunud jääajast või muuust sellisest. Number kaks hirm - öösel vajub katus sisse. Huvitav, kuidas neid hirme klassifitseerida - milline oleks korrektne foobia liik?:) Kaasal on suuremat sorti häda seljaga. Homme biopsia ja ultraheli. Röntgen ei näidanud midagi, aga juba kuujagu saab magada vaid tugevate valuvaigistite toimel:( Murelik ja hirmusegane talve lõpp (loodetavasti). Tähtpäeva tähistamine kaotas minu jaoks aktuaalsuse koheselt, kui märkasin teleris ülekannet palvuselt. No ei ole tõsiseltvõetav kui 21. sajandil "palutakse armu ja vabadust pühalt vaimult" ja et "rist valgustaks igavesti". Proovib see rist nüüd 24h-ks valgustada, eks ole. Nüüd taas lumekoristustöödele (va

Poeg tegi  eile õhtul üllatuse ja saabus koju! Meil oli elutoas tuisu tõttu vaid 14 kraadi plussi ja tema toast küte üldse väljalülitatud... Egas midagi, ühendasime jõud - toppisime ahju küdema, kamina puid täis ja lisaks veel puhur ja ..voila! magamaminekuhetkeks oli 19 plussi saavutatud. Aga tuisk mõjub kuidagi hästi...päev möödub mitte lesol lebotades, vaid voodis, teki all lösutades. Magame palju, teeme head süüa (vastavalt temaatikale - lumepallisupp!) ja hoiame hobusid tallis lume- ja tuulevarjus. Palju villaseid sokke, paksemat sorti hommikumantleid, sassis juukseid. Ilus värk. Tänane päev möödus peaasjalikult õues. Maru palav oli! Arvake ära - MIKS?:)

Pea nädal aega varakevadisel Saksamaal möödus vilksamisi. Nagu rongiaknast vaadates. Leeloga sain olla koos napid tunnid. Ent... kui (vanad?) hinged kohtuvad, siis ei oma aeg mingisugust tähtsust. Mul on Leeloga kohtudes just sellised tundmused... et tunnen teda juba väga kaua aega. Hea ja kerge on seltsis. Sõnu ja sõnumeid pole vaja palju vahetada... mõtted, mis jäävad väljaütlemata, on tajutavad ja mõistetavad. Viimasel ajal, üksi reisides kummitab mind üks tahe. Lennujaamas edasilendu oodates  ja sagivaid inimesi vaadates, olen tundnud vastupandamatut soovi kaduda.  Jah, just niimoodi.. võttes pilet tontteabmissuunas väljuvale lennule ja ära minna. Põgeneda kohustuste eest. Reeturlikult, ent vaid iseendale mõeldes. Tegelikult on ju hea mõelda, et selline võimalus ja valik on alati olemas. Kui ei oleks, oleks oluliselt õõvastavam... Lund muudkui tuleb ja tuleb. Tjah, see talv on ikka väga erakordne. Mina olen oma kohustuslikud soojustuselemendid leidnud... Küünlavalgus (eile s

Oli maagiline nädal. Aitäh, Leelo! Su üllatus oli mulle tõesti suur-suur tunnustus. Kolleeg ütles imetlevalt - on sul vast sõbrad, kes sind niiväga hoiavad! Kogu see pastelne küllus võttis mind sõnatuks. T.-d ka:) Ja püüan järgida Su kirjapandud, täpselt sõnastatud ridu... Aitäh! Aga jah... kuidagi kõik oli maagiline. Lõppeks sai vaadatud film "It might get loud" . Võluv ja minu jaoks lõpuni mõistetav. Film Muusikast. Sõnum, mis läbi stooride välja koorus oli loosungivaba ja üheselt arusaadav. Muusika ühendab inimesi. Muusika mõjutab inimesi. Hetk, kus White Stripe`i solist kuulab oma lemmikpala...Või siis Jimmy Page järjest enam vibratsiooni koguvat lugu . Või Edge mere ääres oma kajade ja efektikastidega... Nende inimeste pilk ja lakoonilised kommnetaarid on mulle rohkemmõistetavad kui enamik inimkeelset kastitäites A4-des, nädalast-nädalasse kanduvat müra. Ja Jimmy Page näeb lihtsalt VAPUSTAV välja oma pitsidesse kängitsetud must-valges kontrastis. Mustast on saan

Ema rääkis mulle kunagi, et kuuekümnendad/seitsmekümnendad olevat tõepoolest olnud kuldsed. Mitte vaid nostalgia, vaid inimlike väärtushoiakute, siiruse ja muu elamisväärse poolest. Olen temaga sama meelt. Muusika tõestab seda. Ähmaselt isegi mäletan seda aega...

Kuidas naisena ahmida endasse kasvõi korrakski õnnetunne ja rahu? Pead olema kahekesi. Saama toetada pea korraks teise inimese õlale. Sul on vaid kaks küsimust:  - kas ma olen ikka piisavalt ilus?  - kas ma olen  tark ja hea ?  Saades vastuseks kaks usutavat jaa`d tunned, kuidas kõik muu ei oma mingit tähtsust.

Avastasin, et minu blogisse jõutakse nii LinkedIn, FaceBook`i kui ka erinevate feed mootorite kaudu. Ligi 50 inimest kokku loevad püsivalt nii mu hobude/kutsude elu kui ka minu kõigest ja mittemillestki elu. Mulle see arv meeldib. Just parasjagu. Mu blogidel on püsilugejad: Saksamaalt (rohkem kui 1:), Belgiast (rohkem kui 1), Inglismaalt (1), Hollandist (1), Ühendriikidest (rohkem kui 1), Eestist (rohkem kui 1) jne Saame tuttavaks! Uudishimulik nagu ma olen tahaksin teada: 1. Kas oleme kohtunud ka päriselus? 2. Kas pead ise ka blogi? Kui jah, siis palun jäta aadress! 3. Kuidas mu blogisse sattusid? Liana, Pingipoolik, Ritsik, Lagrits, Sjgelle, Urmo, John Smith....teie ei ole kohustatud vastama, sest teid ma tean:)  Ja ega vastamine pole muidugi kellelegi kohustuslik, aga noh... ikka see va uudishimu.

Istun hetkel Tallinn-Tartu ekspressbussis. Buss on soe, toimiva wifi võrguga... Jube mõnna on - autojuhtimiskohustusest vaba:) Vähemalt üks kohustus vähem. Sain segamatult oma tänase esitluse kokku panna. Eilsed sündmused ei lasknud mul päris adekvaatselt sellele tööpäeva jooksul keskenduda. Maskid langevad ja pilt, mis nende tagant avaneb... väga ei üllatagi mind. Omalaadne treenitus:)

Jääb kindlasti pikalt meelde. Looduse ülemvõim. Ei mingit mokakobinat:) Kui talli ja maja vahet ukerdan, meenuvad järjest enam filmi "Tants aurukatla ümber" lõpustseenid. Kusagil lendavad lennukid, ent väike inimene sumpab põlvini lumes ja veab käed pikad vett või puid või sõnnikut. Täna tuiskab. Mulle on alati tuisk meeldinud. Isegi kui see elektri peaks viima. Kui pidasin 30-aastast sünnipäeva (seni ainus suur pidu), siis ka tuiskas. Inimesi tuli igast ilmakaarest. Mäletan, et hoolimata suurtest pingutustest, ei muutunudki pidu väga lõbusaks. Ilmselt muretseti salamahti, et kuidas tagasi koju või nii. Eks oli ka suure õnnetuse vari veel värskelt pea kohal. Sestap saigi sünnipäev nii suurelt ette võetud. Et sõpradele-sugulastele teada anda. Et kõik on nüüd korras. Üks eriline seik sellelt peolt. Erandkorras viibis sel peol ka mu esimene kauka Bibi. Aukülalisena (ikka selle õnnetuse tõttu). Ja enne südaööd saabus veel ka tema isa Aron. Mäletatavasti otse Soomes t

Muusikameemist ma küll loobuda ei suuda:) Sesamy teatepulk. Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)? Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?” Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi. 1. Pulmavärk on üsna keeruline. Esiteks, mul on olnud ühed pulmad. ~60 inimest oli kohal. Ega ma end väga mugavalt tundnud. Tõttöelda... ei mäleta isegi seda, milline lugu kõlas pulmavalsina. Aga ma ei olnud ka ise pulmakorraldaja ja ei teadnud midagi selle organiseerimisest või valikutest vms. Kui aga valida saaks ja kui ma tõesti selle loo abil  midagi erilist tahaks öelda, siis vast 1.osa Mozart`i mažoorsest sonaadist: 2. Matuste kavandamine elusolemise ajal on piisava

Tänane möödub sünnipäeva tähe all. Mitte minu:) Palju inimesi on oodata, sest kaasa armastab suurt seltskonda ja lõbusat pidu. Kütame ja müttame. Õnneks on abimaterjalid (nõud 25-le inimesele, marmiidid, salatid jm) tellitud. Lugu, mida ma nii kaasa kui mina väga austame. Sellekohane müüt on samuti imeline .

Pupsi sünnipäev Põgari Sassil. Kõlab nii nagu vähemalt Pokumaal käik. Enam-vähem nii ongi, kuigi... Pokumaale pole sattunud. Igatahes teevad kogunejad aasta-aastalt samu toiminguid: saabuvad-kütavad rehielamut soojaks-valmistavad ühiselt mõnusalt tummise õhtusöögi. Ja juurde haugatakse marineeritud küüslaauku ja omatehtud kurki. Ja peale juuakse viina. Vaid partnerid vahest vahetuvad:) Põhikoosseis sama. Saamatus vol2 leidis samuti aset: nimelt olen ma väga kehv autoga tagurdaja. Oskan seda vaid kuidagi peeglite järgi. Taluni viis vaid üks tee, kust pidi hommikuses lumevalguses tagurpidi välja sõitma. Peeglites sulas lume ja raja piir ühtlaselt valgeks lumevalliks. Kõik õpetasid, kuidas ma peaks rooli otseks keerama. Khmm, millal on rool otse? Õige vastus: siis, kui rattad on otse. Aga kui ma olen rooli taga, siis kuidas ma rattaid näen, aah

No tõesti olen! Päikesemuusika, mis täna Terevisioonis kõlas venitas ikka mitmeid kordi suu kõrvuni. Hoolimata sellest, et und sain vaid neljaks tunniks ja päris ühele poole nõutud tööga ikka ei saanud:( See selleks. Pinks oli lahkesti nõus mind õhtusel kontserdil saatma. Enne püüame Komeedis päikesesse vaadata. Allolev lugu on armas oma mõnede väikeste apsakatega. NB! tungivalt on soovitav lugu lõpuni kuulata;-) Orjapõlvevalss/disko Viljandi Guitar Trio | MySpace Music Videos

Tere! Minu nimi on... Olen kütkestatud. Täna jälle joon veini. Eile mitte. Homme - eks näis. Ülehomme-kindlasti! Üleülehomme - kohe absoluutselt kindlasti, sest on Pupsi juubel. Viinamarjadel on oskus päikest talletada ja seda sõnumit isegi laagerdunud olekus edastada:) Ja mis kõige tähtsam - In vino veritas! - mida iganes see praeguses kontekstis ei tähenda:) Joon kõikide ja mitte millegi terviseks. Ja kadugu primitiivsed kitsarinnalised madalate huvidega inimesed! Tulgu päikseliste viinamarjade aeg! Kuidas saaks see võimalikuks, aah?

Seilan jätkuvalt jazzu-laineil. Kirgas talveilm ja lumele joonistuvad sinakad varjud muudab kõik mitmedimensionaalseks. Nagu jazz-muusika. Olen seda lugu kordi kuulanud, ent ikka jääb saladuseks... kuidas on võimalik trompetiga kõrva sosistada? See õnnestub vaid Miles Davis `el.

Tänu Marile saime kaasaga koos teha kohe uue aasta alguses väikse ärahüppe. Puhtasse ja puutumatusesse lumme. Head tuttavad kutsusid meid Meegastesse suusatama. Oli see vast nauding! Esmalt muidugi fakt, et saime olla tervelt kolm päeva ilma et oleks pidanud koduseid askeldusi tegema: kütma, lund kühveldama, loomade järelt koristama ja neid toitma. Mari hoidis kõik need tegevused ise. Teisalt, sellised ärahüpped mõjuvad tohutumalt hästi mõtete puhastumisele. Siiralt õnnelikuna tunnistan, et mul pole olnud päris pika perioodi vältel aega ja kohta, kus töömõtted mind täielikult maha jätaksid. Aga vot Meegastel sain sellega hakkama. Kaks täiesti erakasutuses olevat mäenõlva koos tõstukiga tegid seda:) Viimati sain mäesuusad alla 2005.a Kanada kandis. Paar laskumist kulus meeldetuletamisele, ent päeva pärast sõitsin isegi hüpeka läbi:) Jäin püsti! Elasime kõik armsas suusamajakeses, kus saun, kamin ja kõik vajalik liha grillimiseks jne. Mehed käisid õhtul jääaugus. Mina piirdusin l

Uue aasta esimeste askelduste järel on viini filharmoonikute kontserdi jälgimine puhas nauding. Hobud olid täna öösel rekordilise kella 02:00ni õues. Ja tõtt-öelda ei olnud nad seda nägugi, et tahaks talli tulla. Isegi saluudid ei hirmutanud neid. Vaid õige  pisut ärksamalt sumbati paksus kohevas lumes, kui õhku käristasid paugud, vilinad ja valgussähvatused. Uue aasta algus on müstiline aeg. Arvan, et paljudel on hinges see kihk - alustada midagi hoopis teiselt tasandilt, n.ö puhtalt lehelt. 01.01 igavene võlu - pöörata uus lehekülg. Soovin endale eelkõige suuremat elu nautimise oskust. Jah, ikka liiga palju tõkendeid ja piiranguid mõtlen endale ise välja... Ma pole ka päris selle poolt, et elada tuleks nii nagu oleks iga elupäevake su viimane:) See pigem nende liigikaaslaste poolt väljamõeldud, kes igast (inim)päevast mingit ressurssi tahaksid välja imeda. Mina tahaksin rohkem osata just jõude olla. Lihtsalt olla...iseendaga...kellegagi... perega... lähedastega...omatahts