Kõigest ja ei millestki

Katedraal iseendas. Ervin Õunapuu (ETV 1994) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Seoses Kalle Vilpuu 50. sünnipäeva tähistamisega von Krahli teatris kuulsin Seitsmendat meelt taas.  Liigutas, muidugi liigutas. Ilus oli. Kallid ja armsad olid kohal.  

Paar päeva on tulnud viibida seltskonnas.  Just sellises, kus oluline ja kus vaadatakse, mis seljas, kellega oled ja mis juttu räägid. Kõik on nii tore-toredad ja elu on nii ilu-ilus.  Hoolimata sellest, et kõik on vahest jonnakalt põnev, on suurte inimgruppidega lävimine väsitav.  Mu algne plaan, jääda paariks päevaks L-Eestisse asendus siiski kojusõiduga.  Eile ei rääkinud ma ühtegi sõna:) Koertega nummitasin vaid... Rohisin lillepeenraid. Nägin, kuidas kanakull kahele pojale lendamist õpetas, piibitades läbilõikavalt kõrgel taeva all. Õhtuks kobisid kaukad miskipärast tuppa. Kuigi ei olnud äikselõhnagi...  Ja ühel hobusel on jalg põlvest paistes... Ma ei tea, miks, end tundsin end tohutumalt hästi pärast seda, kui olin lahjendatud viinaga ta randme kinni sidunud ja buta müslipudruga sisse söötnud. Kuigi, paistetus oluliselt vähenenud polnud. Aga longet pole ja ju siis on saanud väikse kopsu.  Sellistel hetkedel tundub antisotsiaalsus tõelise hüvena.  Täna jälle teele

Mõned päevad tuleb ilusa(ma)ks mõelda. Õnneks on mul "kiirabi" olemas ;) 11.minutil seatud Rootsi rahvaviis kõlab nagu varajane barokk, mu meelest. Ilus. Loo sisu on tegelikult kurb... räägib sellest, kuidas imekaunis näkineid järvel seilanud noormehe oma valdustesse viib.

Suviti on rohkem suhtlemist. See on ka loomulik, sest inimesed on (tänu soojadele päiksekiirtele ja sulanud lumehangedele?) avatud ja rõõmsameelsed. Kirumise ja virisemise osakaal on igatahes oluliselt väiksem võrreldes pimeda ajaga. Seltskondlikel koosviibimistel olen täheldanud eestlaste esoteerika - lembust. Mitmel juhul olen inimesi kuulnud  entusiastlikult rääkimast feng-shuist, tantrismist, ayurveda toitumisest, käbinäärmetest, tarost, sensitiividest, palverännakutest jms. Tõenäoliselt eksin kõiki nimetatuid tegevusi ühise nimetajta - esoteerika ja okultismi  - alla kandes, ent jah - põud ja nõudlus tundub olemas olevat. Egas muidu huvilisi sedavõrd palju ei jaguks. Päevalehe andmetel oli tantrafestivalil ligi 600 inimest , mis on ju üpriski suur mass. Olenevalt fantaasiarikkusest (või vaesusest) saavad alguse ka äärmused . Olen enda vastumeelsust  massiürituste ja grupitegevuste juures mitmeid kordi väljendanud. Loomulikult pean silmas vaimseid väärtusi arendavaid "ür

Alles nüüd lugesin. Olin küll vilksamisi filmi näinud, ent hoolimata sellest et Meryl Streep ja Jeremy Irons kuuluvad mu lemmikute hulka, mõjusid nad antud filmis kuidagi sobimatutena. Raamat oli hea. Ikka väga hea, kui järele mõelda. Mulle tohutult meeldib J.Fowles`i teoste struktueeritus ja mitmekihilisus. See, kuidas iga väiksemgi detail on seoses ja refereerib järgmisi. Teda on kohati aeganõudev lugeda, sest mõistad - paljutki võib jääda kahe silma vahele ja osa kihte seeläbi avanematuks. Nii nagu Maagis kujunes ka Prantsuse leitnandi tüdruku lõpp meisterlikuks dialoogiks lugejaga.Vargsi hakkab enese kujutelm produtseerima võimalikke lahendusvariante nagu kriminullis ja leiad äkitselt, et autor kirjutabki neist variantidest! See on lihtsalt rabav. Uskumatult töötav võte. Tänavune lugemiselamus  Gabriel García Márquez    "Armastus koolera ajal" kõrval. Ahjaa, kummaline - ent tõsi. Tuleb välja, et antud raamat meeldib väga ka meestele. Vähemalt kaks mu meessõpra väits

Kaarel on mu vennapoja. Läheb sügisel kooli. Õbluke, valgete lokkis juustega, suurte samblaroheliste silmadega poiss, kes kirjutab kirju Jaan Tättele.  Tal on olemas kõik Tätte plaadid ja autogramm ning isiklik lavatagune kohtumine.Tänavu oli ta alguses pisut nukker, sest mõlemad sõbrad on sõitnud piiri taha suvitama. Üks Ameerikasse ja teine Prantsusmaale. Ning lennukiga. Suiviti on mul võimalus heita pilk Kaarli lüürilisse fantaasiamaailma. Seekord olime koos neli päeva, kuhu mahtus nii Kadrioru Kunstimuuseumi külastus, loomaaias lõõskava päikesega ringivantsimine, kilemullis hullamine ja seejärel mu süles (!) puhkamine... , ühe hobuse jala tohterdamise assisteerimine (Eltonil oli kabjamädanik), kaukadega jalutamas käimine ja palju, palju muud. Kõige rohkem meeldis talle omaette õues olemine. Üksi või tegelikult mitte... Kiiresti leiti üles "strateegilise kohad" aias - istumiskivi suure lehise all ja" ronimisplatvorm" elupuu ümbruses. Ju

Peipsiäärne osutus taaskord tõeliselt teraapiliseks paigaks. Mitte et  just haavatud oleksin ja ravi vajaksin, ent jah... kahekesiolemine oli nauditav. Ja tajumine, et kõik on olemas.  Väliköök oli tõeline hitt. Värskelt praetud kukeseened ja kohalikult kalurilt hangitud kohafilee... ürdid, kartulid, soolakurgid, tomatid. Hakka või uskuma, et oled see, mida sööd. Mõtted olid tõesti puhta(mad). Kolleegi soovitatud toitumisnõuandeid olengi tõsiselt võtnud. Vaatan, mida suhu pistan - ei loe küll kaloreid, ent jälgin, et oleks võimalikult värske tooraine. Magusa osakaalu püüan ka oluliselt vähendada. Eelkõige seetõttu, et riskifaktor on suur - mu mõlemal vanemal on diagnoositud suhkruhaigus. Ja liikumine ! Tunnen, et vajan lisaks kodustele askeldamistele/rassimistele järjekindlat liikumisharrastust. Ikka seesama kolleegi soovitatud materjal resümeeris väga lihtsalt et "...tuleb valida liikumisharrastus, mis meeldib ja motiveerib...".  Mulle praegu tõesti meeldib ke

Vahest annab ühe inimese kuulamine rohkem, kui mistahes õpikutes, artiklites kaevamine... Budism on minu jaoks kahtlemata huvipakkuvamaid, kõnetavamaid ja targemaid usundeid. Kvantfüüsikaga kokkusulamine teatavas punktis annab teadusliku mõõtme. Just sellise, mis mulle kui agnostikule meeltmööda. Kuulake Sven Grünbergi. Kui struktuurselt ta mõtlustab. Kui täpselt ta raamatute, nulliõpetuse, enesearendamise ja veel väga mitme elu koostisosa kohta ütleb...