Paar päeva on tulnud viibida seltskonnas.
Just sellises, kus oluline ja kus vaadatakse, mis seljas, kellega oled ja mis juttu räägid.
Kõik on nii tore-toredad ja elu on nii ilu-ilus.
Hoolimata sellest, et kõik on vahest jonnakalt põnev, on suurte inimgruppidega lävimine väsitav.
Mu algne plaan, jääda paariks päevaks L-Eestisse asendus siiski kojusõiduga.
Eile ei rääkinud ma ühtegi sõna:)
Koertega nummitasin vaid...
Rohisin lillepeenraid.
Nägin, kuidas kanakull kahele pojale lendamist õpetas, piibitades läbilõikavalt kõrgel taeva all.
Õhtuks kobisid kaukad miskipärast tuppa.
Kuigi ei olnud äikselõhnagi...
Ja ühel hobusel on jalg põlvest paistes...
Ma ei tea, miks, end tundsin end tohutumalt hästi pärast seda, kui olin lahjendatud viinaga ta randme kinni sidunud ja buta müslipudruga sisse söötnud. Kuigi, paistetus oluliselt vähenenud polnud. Aga longet pole ja ju siis on saanud väikse kopsu.
Sellistel hetkedel tundub antisotsiaalsus tõelise hüvena.
Täna jälle teele.
Just sellises, kus oluline ja kus vaadatakse, mis seljas, kellega oled ja mis juttu räägid.
Kõik on nii tore-toredad ja elu on nii ilu-ilus.
Hoolimata sellest, et kõik on vahest jonnakalt põnev, on suurte inimgruppidega lävimine väsitav.
Mu algne plaan, jääda paariks päevaks L-Eestisse asendus siiski kojusõiduga.
Eile ei rääkinud ma ühtegi sõna:)
Koertega nummitasin vaid...
Rohisin lillepeenraid.
Nägin, kuidas kanakull kahele pojale lendamist õpetas, piibitades läbilõikavalt kõrgel taeva all.
Õhtuks kobisid kaukad miskipärast tuppa.
Kuigi ei olnud äikselõhnagi...
Ja ühel hobusel on jalg põlvest paistes...
Ma ei tea, miks, end tundsin end tohutumalt hästi pärast seda, kui olin lahjendatud viinaga ta randme kinni sidunud ja buta müslipudruga sisse söötnud. Kuigi, paistetus oluliselt vähenenud polnud. Aga longet pole ja ju siis on saanud väikse kopsu.
Sellistel hetkedel tundub antisotsiaalsus tõelise hüvena.
Täna jälle teele.
Comments