Kõigest ja ei millestki

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha. Sellise, mis aasta kokku võtab. Kummaline aasta.  Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa. Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem.  Olen rohkem "ei" öelnud.  Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte. Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...".  Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega. Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam... Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuid

Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".  Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud " deja vu "`d, n.ö rohujuuretasandil.  Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.  Sest kõik peaks olema ju muutumises.  - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu.  -  Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad. Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.  ...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas Maa kohal jääb

Ilmastik on õnneks veel selline, mis lubab aias toimetada. Esimene lumi sulab ju alati ära. Nii saigi sel sügisel ligi 50 tulvisibulat maasse torgatud, osa sain soodsalt Valmiera depoost, osa Hansaplantist ja 30 sibulat annetas K. ema.  Maasikapeenart laiendasin - taimi juurde ei istutanud, ent mässasin pealetungiva murukamaraga. Oma ema antud küüslauguseeme sai ka maha. Koerad saadavad kõiki mu õuetoimetusi. Kui kaevan mina, siis teevad seda nemadki. Hobud kogunevad aiaäärsesse - neil on omad huvid mängus - õunad, muidugi. Mõnus on askeldada, kui  aeg otseselt peale ei sunni...veel mittte. Kui vaid seda võimalust jätkuks... Olen sageli Thelale mõelnud. Me ei kohtunud päriselus, ent ometi tunnetan lähedust ja mõistmist. Isegi kirumise (kirja)toon on meil sarnane. Loen ta mõtteist ja tegemistest ning tundub nagu oleks ta ikka olemas.  Käisin koolikokkutulekul. Naerukortsud, heldimuspisarad.... klassiruum tundus kuidagi nii väike. Klassikaaslased olid kõik äratuntavad, koolik

Tänavune suvelt sügisele üleminek on üsna olematu. Suvi oli sügiseselt jahe ja vihmane.  Mis siis. See-eest on kuldseimast kuldsem sügis.  Võluv ja lummav. Paljud fb sõbrad jagavad hingematvaid loodusvaateid. Ise klõpsisin samuti. Käisin üle kahekümne aasta Rujena (eestipäraselt Ruhja) kaudu Lätis, täpsemalt Valmieras. Järgmisel päeval ka venna suvilas Lemmerannas, Idalemme lõkkease sai samuti üle vaadatud. Meil vedas - meri vahutas, üle mitme päeva näitas neid end päike. Sammusime emaga männimetsas ja mere kaldal. Hea ja kerge hakkas mõlemal. Õhtuti joon naistepunateed , ema eelistab melissi. Üleminekuiga, möönis Tema juba reisil olles. Olen teadvustanud, et jah... aga hullu (veel?) pole. Meeleolumuutused, seda küll. Ent neid saab suunata. Olles teadlikult ajutises eraldatuses, looduses, liikumises. Kerge hämmeldus vaid... et või niimoodi see käibki. Kuidagi märkamatult, ent vääramatu jõuga. Ilmselt samamoodi toimub ka vananemine ja suremine. Loomulikul viisil. Nagu r

Vahest on vorm olulisem kui sisu. Eriti siis, kui sisu on teada-tuntud.  Nagu näiteks tempo valik muusikapala esitamisel.  Sisu omandab hoopis uue tähenduse, kui üht ja sama meloodiat esitada kiiresti või hoopis rõhutatult aeglaselt. Kiirustamine võib mõjuda virtuooslikult, või siis ka liigse "ludistamisena", võimalikult paljude nootide mahamängimisena.  Mul on praegu nii, et aega on. Tuleb kuidagi järjest juurde. Varasemalt kippus kusagile ära kaduma. Seekordne puhkereis tundus üüratumalt pikk ja kauakestev. Olin esmakordselt sõna otseses mõttes lageda taeva all.  Natuke sai algust tehtud juba Linnul elades, kui kokpiti ööbima kolisime. Ent seekord sai suisa 9 päeva ookeani kaldal, tähistaeva all unemaale siirdutud. Hingematvate päikeseloojangute kõrvale sekundeerisid kuuloojangud. Esmakordselt nägin isa unes. Ta oli rahulolev. Tuli turult, kus läks "kuradi hästi!".  Olin just eelmisel päeval ahastanud, et kus ta küll on... Taoline elustiil n

Täna hommikul, kohvitassi taga tuli ta jälle. Hüples koerte söögikausside läheduses olevale toolileenile. Sealt edasi laua peale. Siis vaatas hästi pikalt minu suunas, pea viltu. Olin hiirvaikselt, ei liigutanudki. Mingil hetkel nägin teda juba koos koerakrõbinaga noka vahel. Imeilus lind. Sinimustvalge. Võiks olla vabalt rahvuslind. Pealegi, ta pole ju rändlind. Paikne.Kädistaja. Käisin eile ühel üritusel Järvakandis. täitsa üksi. Hingesõber ja R. ikkagi ei tulnud kaasa. 3 INFJ olekski ehk liiga paljuks läinud paarile ruutmeetrile, mis autos kasutada. Sõitsin läbi paduvihma, nägin tohutu suuri pilvi. Väga laias värvispektris. Tõnu Õnnepalu sõnavõtt meeldis enim. Teme mõtteavaldusi on kuidagi hea jälgida. Valdab sõna ja kirjakeelt ning suudab teemat avada ilma, et see paljusõnaliseks ja seosetuks kujuneks. Oskus, mida teistel esinejatel kahjuks ei olnud. Kriitika, kriitiline mõtlemine. Teistsugune arvamus. Unustasin lisada meelolumuusika. Siit ta tuleb...  

Need, kel konto FB-s teavad, et seal saab vahest lõbusaid mänge mängida. Elutõdede ja pooltõdedega. Ilusate valedega. Enamik neist seotud muidugi ka isikuandmete jätmisega kusagile... kellelegi. Aga kui see mingit tähtsust ei oma, siis miks mitte? Las olla data mining mootoritel algoritmike, mille mustrit "pureda"....

Orkaani südames on vaikus. Nii ongi - kui Irma möllamist windy.com vahendusel jälgisime tuvastasime sama.  Nagu oleks vaakum.  Tühjus. Vaikus. Śūnyatā . Mööduva suve jooksul on mitmeid sündmusi, mis on sisemuses mässu tõstnud nii, et emotsioonide tulvavesi üle ääre. Mõistmine, et tühjus oma meeletus ilus on kohal. Tunnete vaakum.   Selleks, et uuesti armastama õppida, tuleb emotsionaalselt surra .   Teadlik valik.  Õnnelikkus on õpitav.  Tahet on vaid vaja.  Käisime hingesõbraga jaapani aias.  Mul oli alguses tohutult raske rääkida. Tundusin endale kohutavalt valjuhäälse ja seosetu jutuvestjana. Kuidagi rabe ja raske olemine, mis pisitasa hajuma hakkas. Nägime oravat, vilkalt asjatamas.  Tema teadis, et oravad unustavad kogutud saagi peidukohad. Mäletavad neist vaid paari viimast. Nii on ta mõistetud varuma terve suve... orav rattas . Russalka juures liival pikutades tekkis mul täielik sõnade sulg - ühtpidi tahtsin oma ängi ja hädamere kõik lahti rääkida ( me ei o

Pühapäeva veetsime metsas ja rabas. Tegelikult ma ju olen. Metsainimene, või Metsapiiga nagu mind mõniteist aastat tagasi ristiti. NB! Mitte segi ajada Metsapiigaga, keda Merca oma sõnumis siunab. Ei ole seda pattu teinud, et ööviiuleid korjanud ja saatiks veel pilte postitanud. Mul hakkab metsas alati hea. Nii ka eile. Pika päeva lõpuks olin ikka täitsa transis. Tänasin kõikide andide eest...see tuleb kuidagi iseeneslikult mu seest. Nägin isa õpetatud märke ja tundsin kurbust, et tal tänavusügisene käik ära jääb. Meenus esmakordne käik päris-sohu -  sellisesse, kus laugastel katteks petlikud samblikumättad. Vist naabritüdrukuga (täpselt ei mäleta) hüppasime mättalt mättale ja kogesin ka tunnet, kui mättast mööda hüppasin. Säärik jäi tihkelt laukasse kinni ning tundsin end vajuvat järjest sügavamale. Säärik tuli korraks jalast, kui end välja püüdsin tõmmata. Õudne ja samas põnev. Sama tunne meenus eilegi kui rabamaastikku imetlesin. K. uuris, et mis mind raba juures nii köidab

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv.  Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama. Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi. Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".  Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud... Aga. Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal. Iivelduseni.  Tunne, et kõik teised on head.  Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema.  Mida vähem ollakse lähedal, seda vähem on ka ko

Jooksmises on käsil 4.nädal. Hoolimata sellest, et olen saanud seljalihases (see, mis abaluu taga) närvipõletiku. Teen läbi Diclaci süstikuuri. Liigutamine ja võimlemine on hea igatahes. Usun sellesse. Otsin võimalusi ka ujumiseks, sest vesi mõjub alati hästi. Vähemalt mulle. 4.jooksunädala algus oli kuidagi raske, ma ei kuulnud klappidest läbi muusika (miski chill.out.brain ) käsklust stop walking  ja niimoodi jooksin kaks etappi järjest. Pulss läks ilmselt liiga üles ja enesetunne kehvapoolseks.  Läbimata veel planeeritud reisi Hispaania lõunaossa ,unistan juba teisest .  Mul täitub järgmise aasta esimestel kuudel maagiline 50. Olen püüdnud meenutada, millised olid mu vanemad samas eas. Mäletatavasti ikka väga kodulembesed. Töö ja kodu ning esimene lapselaps. Uus roll, milles nad vist end väga vaimustunult ei tundnud. Mu perel ei olnud pealinnas alalist elupaika, oma kodu ja nii olid kõik sundseisus - olin neil "kaelapeal" ja vahepeal ka ämma-äia juures, teises Eesti

Mu tomatitaimed on sel aastal eriti saagirohked. Püüdsin neid kasvatada Taadu sõnade järgi - murdsin ladvad siis, kui 3-4 õiekobarat.  Efekt oli silmaga näha juba paari päeva pärast. Taimed muutusid seejärel tugevamaks. Nüüd olen saanud tomateid suisa jagada. ... ja eile istusime kamina ees ning otsustasime, et kellelgi võõral pole kodusse asja. Kuniks siin elame.  ....Viimstel nädalatel olen tundnud kahjutunnet , et "kärnaärni aeg" on möödas.  Lihtsad inimesed ja huumor on asendunud näotute ja mittemidagiütlevatega. Õhtupoolik võõras linnas... hämaruse saabumise ja tulede süütamise aeg. (Kodu)igatsus, mis valdab kui kardinatagust näed. Vaid seda tahtsingi öelda.

Juba eile õhtust saadik mühiseb tuul kodumetsas ja ümbruses. Täna hommikul oli köögis kõledavõitu ja otsustasin sügisese kütteperioodi avada. Klotside ja lauajuppide abil, mis vanast terrassist järgi jäänud. Süütasin tule  pliidi alla ja kamnasse. Paari hetkega levis ruumides hubane soojus. Ei teagi, miks.... ent viimasel ajal on mul Eestis kuidagi külm. Mitte üldse ilmastiku pärast. Inimesed on kuidagi külmad ja kõledad. Nagu õhksoojus-pumbad. Ajutist soojust-eraldavad. Stand-alone režiimil. Tsentraalne küttesüsteem lahvatab vaid ekstreemsetes olukordades nagu laulupidu, ruja kokkutulek, matused. Jooksen, et sooja saada. Kolmas nädal. Eile tundsin esimest korda, et käsklus "stop walking" tuli liiga vara. Oleksin meelsasti veel jooksnud. Võimlen enne ja pärast. Eile võttis fb-s ühendust balletikaaslane ja meelitas tänavu hoopis barret-trenni. Kuna olen stange-usku, s.t mulle väga meeldivad kõik stange ääres tehtavad harjutused ja vähemmeeldivad tantsulised, hüpe

Sinu kirjutised kõnetasid ja mõjutasid mind... olema tubli, julge, täitma oma unistusi... leidma elumõtte.  Sina virtuaalselt ja K. päriselt tulite mu ellu "õigel ajal", siis... kui aeg oli muudatusteks küps.   Sinu kunagine postitus "Lahtihüpe"  inspireeris sedavõrd, et ühel päeval tundsin ka endas jõudu ning kirge teha seda, mida hing ihkab. Su kaukade-armastus, sügav kiindumus looduse ja kõige elava vastu.... sel on määratud kesta.  Sind ei unustata. Armastus on tugevam kui surm . Puhkan Su loodud aias...ikka. Kerget lendu ja lendlemist Sulle, armas hing!

Tänavu saabus tüdimus peaaegu samaaegselt.  Temal mõned päevad hiljem.   Veinist ja uimast, mis aega veetleb, ent doosi ehk klaasikese lahtudes enesehaletsusse või muusse energiat nõudvasse tegevusse langetab. Tema auks peab ütlema, et võrreldes eelmiste suvedega on tarbimisoskus ja aktiivsus kõvasti paranenud. Igal juhul... nüüd püüame mõlemad 0-tolerantsi hoida, teineteist toetades.  Otsustasime ka, et veedame iga päev vähemalt 1 tunni värskes õhus, aktiivselt liikudes. Tagasi tulnud päikesepaiste on lubatud tundi kõvasti pikendanud. Viimastel päevadel olemegi koos ratastega ilma avastamas käinud, rannas jalutanud, rulluisutanud ja.... JOOKSNUD. Avastasime mõnusa Tädu jooksuraja Viimsis. Hea tõdeda, et oleme oma füüsilise vormiga enam-vähem samal maal, mis jooksmisse puutub. Talle pole see ka kunagi "istunud", niiet avastame mõlemad ja ei jõua äppi ära kiita. Ise tundsin, et 4.päev oli kuidagi raske. Olin eelmisel õhtul üle pika aja rullitamas käinu

Varsti saab 1 aasta täis Loud Hailer`i ilmumisest. Mäletatavasti ostsin plaadi Amsterdamist, teel Linnule, et teha kaasa elu suurim seiklus. Oli ikka õige mitmed korrad plaadimasinas, kajas keset laintemüha.   

See on tegelikult vana teema ja olen sellest vist kunagi ka blogisenud, hetkel ei malda otsida. Ebakindluse antonüümiks  on enesekindlus. Vist. Näed, juba kahtlengi... ja kahtlen paljus. Päike tõuseb ikka, see vast kindlamast kindlam... kuigi, kes teab. Ebakindlusesse suhtub meinstriimi-inimene põlglikult, justkui oleks tegemist mingi puudega. Enesekindlad inimesed on parimad parimate seas - nende päralt on võit ja tulevik, seda püütakse ühiskondlikul tasandil levitada, süstida. Eks karjääriredelil tõusmiseks, töises ilmas see ongi vajalik. Kes siis ikka muidu kogu  vajaliku töö ära teeb? Ebakindel inimene ehk üldse kahtleb karjääri jms vajalikkuses... Viimasel ajal on paar (mulle peaaegu võõrast) inimest minu x-otsuseid või y-käitumisviisi kommenteerinud ebakindluseks. Küllap nad teavad ja neil on kahtlemata õigus. Lahendust otsides olen tõesti  ebakindel, eales ju ei tea - milline teeots see va õige on. Enesekindlust (just seda kivist hoonet, kuhu varju pugeda!) ei paista k

Täna sattus sõrm lehkeüljele 146: Heerold: On iga fuuria nii lahke, noor ja kena,  et nendest halba uskuda on raske. Kuid minutiks neid ligineda laske -  need tuvid salvavad teid siugudena. Ent et nad siin on keset narrikarja,  kes esile kõik vead toob hinge takka,  nad taevaingleid teesklema ei hakka ja oma halba ametit ei varja. Fuuriad Alekto: Me kütkesse kõik jäävad kergemeelselt. Me nurru lüüa oskame nii hästi. Kui kallime on teist mõneö - risti-rästi me sebime ta ümber libekeelselt,  ja usukuma jääb lõpuks mees me uudist,  mil tõeliselt ei ole mingit alust,  et kuld on võlts ja lonkab peast ja jalust,  et vähe head on säherdusest pruudist. Me kõrva sosistame kallimale,  et noormees teda mustas selja taga. Las lepivad, kui tõde selgub, aga laim siiski mõjub, jäljed jätab vale. Megaira: See on vaid nali! Ent kui armastajad on naitunud, ma näitan, mis ma suudan. Kapriisidega õnne mürgiks muudan,  sest meel on muut

... tekkis idee, mis realiseerimist ootab. Täna proovin. Vaatab, kuidas läheb. Regasin end ka ühele kursusele...üleüldse otsustasin vahelduseks endasse investeerida. Kaua võib, eks ole ;) Eile sattus fb-s näppu üks ringkiri . Öhhohhöö, no kes küll selliseid asju sepitseb? On ikka ameteid siin maamunal. Kliiniline sotsiaaltöötaja. Samas , ringkirja levimiskiirus on ilmne märk ängist ja soovist olla mentaalselt tugev-tugev. Suvi ju suur "energiate vahetamise, kogumise, äraandmise" aeg. EDIT: Juhhuuu - tehtud! Minu esimene jooksmine. Inspiratsiooni sain Daki blogist , kuhu aeg-ajalt sattunud olen. Mul on jooksmise vastu alati mingi tõrge olnud, ent olen aru saanud, et oluline on  võhm , mis jooksjatel tekib. Pealegi...tohutult lihtne ettevõtmine, mets ju aia taga.  Ja praegu on august... ja ma tahan head enesetunnet.. ja iseendaga olemist ... ja  balletitunnid on hetkel suvepuhkusel ja... Tõmbasin endale Daki soovitatud äppi ja pärast esimest trenni olen väga rahul. 1.

Viimasel nädalal olen käinud, näinud, mõelnud ja öelnud. Suurim õppetund vast see, et häirivast käitumisest tingitud halb tundmus tuleb kohe välja öelda.  Mitte jätta sisemusse oma elu elama, käike uuristades pilti kujundama. Samas olen enda üle uhke, et mõned asjad tegin selgeks.  Endale halvasti öelda ei lase enam mitte kellelgi. Väga aitas kaasa ka kunagi ammustel aegadel Tumeblondi blogist loetud tõdemus: ärge lähenege mulle ja pugege mu hinge selleks, et sinna s.... Punkt. Õhk sai klaarimaks ja edaspidi olen kargem. Elagu umbusk! Aga muidu... ...Oli pilkane, tähtedeta öö, kuid pimedus oli läbi imbunud uuest, puhtast õhust. Pikast rännust väsinud, tõmbasid nad rippmatid üles ja magasid sügavasti esimest korda kahe nädala sees. Kui nad ärkasid, oli päike juba kõrgel, ja nad tardusid  paigale, jahmunud ning võlutud. Kesk sõnajalgu ja palme seisis nende ees hommiku vaikivas säras valge ning tolmune määratu suur hispaania galioon. Pisut tüürpoordi poole kaldunud laeval rip

Võrratu Miles Davis.  Ammu läinud elavate hulgast, ent ometi nii kohal, ajatu, elus. It is love, not reason, that is stronger than death (Thomas Mann).

Silmad lahti ja kohe sundmõte - minna või mitte. Sisemine vadin kestab juba mõnda aega. Rääkisime veel ööhakul telefonitsi, ta keelitas ikka kaasa seilama. Üks osa minust tahaks väga Naissaarele minna. Teine pool jällegi ütleb, et ma pole valmis. Inimestega koosolemiseks, suhtlemiseks, sundimatuks vestluseks. Lihtsalt ei kujuta ette. Mingi krõks on toimunud. Eneseabi "wanted". - ent hetkel tunnetan, et pigem metsas ja üksi, kui merel ja seltskonnaga.

Eile oli koertel kondipäev. Jaani lihapoest saab pirakaid säärekonte, selliseid, mida korraga ära närida ei õnnestu. Hea  "trenn" hammastele ja närimisvajaduse rahuldamiseks. Aga eks kondid tekitavad pingeid. Tavaliselt on nii, et kõik on Aura omad. Ega muud aitagi, kui kontidega koerad  eraldi paigutada. Mingi aja pärast on suurem huvi lahtunud ja siis saavad nad suurema lahinguta "kondimängu" mängida -  ise ei taha, aga teisele ka ei anna. Urinad ja väiksemat sorti lahingud sinnajuurde. Täna, pesu kuivama riputades märkasin lillepeenras värskeid kaevamisjälgi. Kondijupp reetlikult välja paistmas. Bonham ei matnud konte. Betty ka mitte, Bibi vist küll, mäletamist mööda... Nüüd on meil taas kondimatja:) Täpsemalt pole teada, kas Aura või Amur. Aga suunurgad vedis avastatud peidukoht ülespidi. Eks aeg anna arutust. Hmm... ja  tantsisime eile õhtul , tänavasillutisel kui nii võib öelda. Täpselt nagu paar aastat tagasi Tartus. Täitsa hästi tuli välja, tõdesim

Õhtupäike Kadriorus.  Nagu Hyde Park. Istusime pleedil.  Toidukorv käeulatuses. Päike oli ammu loojunud, kui märkasime laiali minna. Enne seda oli meid külastanud mururolleriga mupo (prosecco pudel oli liiga avalikult nähtav, pakkisime sündsalt kotti) ja pimeduse hakul ka üks väike siilike, kellele juustu ohverdasime. Lõbusad ja harivad lood. Me kohtumised kujunevad alati teadmiste vahetamiseks. Just nende kildude, mis mõlemaid huvitavad. Niitipidi omavahel ühendatud, järgmistesse kihtidesse suunavad. Seekordne soe lugemissoovitus mulle ja imestus, et ma polegi nimetatud autorilt  mitte midagi lugenud... Mina jällegi jagasin oma viimasaegset avastust/imetlust. Kahepeale püüdsime teksti meelde tuletada.  Võitsin ka arvamismängu teemal, millisest Euroopa kahest (mõtetust) riigist tal marke pole. No ok, 3 vihjet oli vaja. Lõpuks demonstreeris, kuidas tema arvates ma neiuna minestasin :)  Lõbus oli. Tõeline sõber. Minu arvates tõupuhas intellektuaal. Imetlusväärne. Kuts

Tänase päeva lugu? Ma pole küll muu hiphop-muusikaga kursis, ent mäletatavasti meeldis see lugu kohe, kui "müüki paisati".  Ilmselt paljudele teistele ka, kui otsustada youtube`i vaatajaarvu järgi. Täna oli Freestyler youtube`i klippide valikus mulle esimeseks soovituseks :) Noh, kuulan mõnuga. Video on samuti meeltmööda. Mul on elus hetkel kummaline aeg... "valikud" märksõnaks. Mingid sündmused, teemad, mis on "hoiatavad", kui tagantjärgi järele mõelda.  Korduvsündmused.  Misjärel end alati hõredalt tunnen.  Helistasin eile Filatelistile. üle pika aja. Täielik telepaatia, tõdes tema... et olla just tunnijagu tagasi mulle mõelnud. Igatahes otsustasime üle pika aja kohtuda. Igatsen progevestlust, irvitasin telefonis. ... ja  veel  üks hääl minevikust oli vastamata kõne teinud. .... ja  mu armas mereäärne paigake kutsub. .... ja kuidas hakkad äkki võõristama kedagi, kes on olnud lähedal. .... ja kõik uus on tegelikult hästiäraunustatud vana.

Kaunis hommik.... rabelev mõte viis une.  Ei olnudki tänavu kastemärjas heinas sammunud. Viisin hobud koplisse. Enne söötsin neid kaera-slobbermashi seguga, sest täna on trennipäev. Mõlemad said Fly-Stop`i turjale - hallivatimehed on platsis, juulikuu ju. Theo kõhualune on putukatest juba armiline. Salvitasin ja kreemitasin haigetsaanud kohti. Jätsin nad ristikusse mõnulema, lonkisin mööda koplit... samas kohas, kus paar aastat tagasi. punetab ka nüüd maasikavälu. Rikutud maitsemeel tunnistas marjad esiti algul hapuks, ent tasapisi tuli õige maitse tagasi.  Pilt, kui isaga Nuuda järveäärsest heinalt tulime. Põõsatagune üüratu maasikavälu. Ikka õige mitu kõrretäit. Teine pilt, kus keset N.Y. kivilinna sattusin oaasi, rohelusse, linnulaulu keskele. Fake? Reis hüperreaalsusesse? Kui lihtne on lubada silmal moonduda. Strawberry field forever.

Ikkagi jõudsime Kihnu ja tagasi.  Seiklusi jagus - uued tuttavad, mereinimesed, maadeuurijad. Kutse, reisida Vanuatu saarele, ei tundu sootukski utoopiline Pabistamist ka . Väinameres on madalikule sõitmise oht üsna suur. Linnul on süvis 2,5m, navigeerisime nii et silmad punnis peas. Voosi kurgus jäime ikkagi korraks kinni, ent  - kapten andis tagasikäigu ja lehvitas roolilehte edasi-tagasi ning veerandtunniga olime lahti. Zen-olemist samuti . Kihnus võtsime Veroonika  (tutvustas  puhtas kihnu keeles, et on pärit M...külast) käest jalgrattad ning sõitsime tuletorni juurde ja tagasi. Mitmete peatustega. Preester Viktoriga kohtusime ka, üks me reisikaaslastest teadis teda hästi.  Pardal õõtsusime ukulele-helide saatel ning kauni lauljatari saatel laulsime läbi enamiku merelaulude repertuaarist. Lõppkokkuvõtteks - kogu 1-nädalane reis andis taas hulgaliselt merekogemusi, inimeste tundmist ja mõnuolemist. Isegi pannkooke sai tagasiteel pardal küpsetatud. Meie-olemine lõppe

Olen sõpruse teemal ennegi kirjutanud siin ja siin . Muudatused isiklikus elus on taaskord aidanud mõista sõpruse põhiolemust. Ei mingit kibestumist. Küll aga (küünilist?) arusaama, et aja kokkuhoiu mõttes eiran edaspidi teatud "sõprade" telefonikõnesid või kontaktivõtte.  Aega on ju kõigil vähe. Nostalgia jaoks on ka oma aeg. Kitsalt piiritletud ja loomulikult jääb alati võimalus juhuslikeks kohtumisteks kusagil kaubanduskeskuses, turul või mujal. 5-minutilised jutukesed stiilis kuidasläheb?missateed?  Iseend teades, pigem väldin  taolisi kohtumisi. Kuigi... ajapikku olen õppinud neidki haldama ja ei tee lollusi, a la andnud lubadusi kusagile kohvi jooma ja "usalduslikke" jutuajamisi  pidama minna. Rääkisime ükspäev sõpruse teemal. Tema sõnul ongi üsna tavapärane, et muutunud elukorraldusega kaasnevad ka uued sõbrad, tutvusringkond. Ikkagi, on tal 1 kindel (lapsepõlve)sõber, kes on aja- katsumustele vastu pidanud. Kellega aeg-ajalt telefonitsi suheldaks j

Klõpsisin pildid teemal "enne ja nüüd".  Praegu päris hea vaadata, mis tehtud. Talu ehitusaasta on 1892. Ehitaja sõnul on ta vahepeal osaliselt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Renoveerimistööd kestsid 6 aastat ja algasid 2002. Ikka niimoodi, et järk-järgult, kui üks tuba või nurgatagune sai valmis, siis kolisime jälle edasi.  Vesi sisse ja solk välja  olid esimesed tegevused. Palki tuli  kohati aknani välja vahetada. Vundament valada. Kõdunemisprotsess isoleerida. Kõik kommunikatsioonid tänapäevastada... Nüüdseks on tänu peremehele täieliku uuenduskuuri saanud ka saunamaja (2014) ja muidugi ka tall (2007). Katuse ja voodri vahetus oli 2003.a eesmärk - katusemeistrid olid pärit Arukülast, kusagil on olemas ka pilt. Ent põhiline ehitaja ja abiline oli Georg, kes tegi ja oskas kõike. Interneti abil leitud, liitus ehitustöödega juba 2002.a ja lõpetas 2007.a talliehitusega. Oluline objekt oli ka kaukakindla aia ehitamine, mis tähendab seda, et ca 3000 m2 on piiratud 0,5m ai

Tegelikult on ju nii, et kui end niiskuskindlalt riidesse panna, pole ilmal ega olemisel häda midagi. Sellegipoolest passisin eile peaaegu kogu päeva toas. Kolisin talu kõige kaugemasse soppi (tee suhtes) ja tundsin end hästi. Vahetasin blogi kujunduse välja (kuidas meeldib?), tegelesin tööasjadega, mõtlesin muuhulgas ka Linnu tulevikule. Esmaspäeval koguneme reederitega ja asume tekki lihvima, värvima. Tõstuk-kraana on vaja tellida ja Lind korraks vaja ka välja tõsta, et kõhualuse habeme eemaldada saaksime. Kihnu merepeole plaanime seilata, kui ilm vähegi soosib. Õhtupoole aktiviseerusin sedavõrd, et askeldasin väiksemaid aia- ja tallitoimetusi, õues. Kuidagi nii on paika loksunud, et kui tema on tööl, olen mina talus. Tundub, et selline elukorraldus sobib kõigile. Vaatasin üle hulga aja ka ühe filmi ära - A Bigger Splash.   Soovitan soojalt - võrratud näitlejad, operaatoritöö, süžee. Tilda elegantsed kostüümid on juba omaette vaatamisväärsus. Jah, kui palju jääb segadust õhku lõ

"Mu piibel " on mõnda aega unaruses olnud. Üks teine raamat laiutas ta peal. Täna hommikul, eilsest sünnipäevpeost toibununa tundsin tungivat vajadust vaadata, mis saab . Näpp sattus leheküljele 211 ja tänase päeva sõnum on järgmine: Homunkulus: Mis arvab Thales? Thales: Kõiges tasakaal on looduses - sa ära riku seda. Teod väikesed on seltsis väikestega, suur väikesest saab suurte naal. Seal mustad toonekureparved, et õiendada iidset arvet,  on läinud sõjateedele. Neil nokk on terav, küüs on vahe,  ja nagu surmakülvav rahe nad langevad pügmeedele. Kord vaikses tiigis üleöö need tegid hirmsa kuritöö. Kuid nende laastav nooltesadu ka neile endile toob kadu,  sest pärast rasket veresüüd kõik linnud vihkavad neid nüüd. Kõik kihab nagu hiigelkatel. Mis aitab piik ja kilp ja nool? Nüüd daktüleil ja sipelgatel kaos, paanika on igal pool. Anaxagoras (vaikib pisut, siis pidulikult): Ma kiitsin seni allmaailma,  nüü

Võtsime kätte ja sõitsime jaanide paiku ära.  Ühegi plaanita.  Lihtsalt vaatasime ilmakaardilt järgi, et kus maalapil võiksime päikest kohata. Enne läksime Tormilinnult läbi ja võtsime telgi ja magamiskotid. Esimesel õhtul jõudsime Puise ninasse. Maailma kauneim vaade! Sõime puhkemajas suitsukala saia, jõime vahukohvi ja mekkisime vana tallinnat.  Siis maandusime Topul. Alguses ehmatasin - nii palju rahvast! Paarkümmend inimest. Aga kõik olid muhedad tuule- ja veeinimesed. Muusika ei mänginud ja mõnusalt mahe olemine. Paar tuttavat inimest ja mõned uued tuttavad. Nuusutasime värskelt veesatud puidust mootorpaati. Vahetasime reisimuljeid ja mereelamusi. Sorts head rose`d. Süüa ei tahtnudki. Uni kadakate vahel oli kosutav...mulle väga meeldib telgis magada.  Hommikul tundsin tohutut vajadust edasiminekuks, tema ka. Kinnitasime Haapsalus keha (mm.. kui hea omlett) ja võtsime suuna Lõuna-Eestisse. Vihma ladistas aeg-ajalt. Häädemeestel tegime peatuse. Käisime mu es

I got sunshine in my stomach... Täna sõidavad kallurid endiselt. Jube hea oleks vallaametnikel, kui inimesi üldse ei oleks. Kallurid saaksid vabalt sõita igalpool. Ja nemad saaksid rahulikult ehitada kergliiklusteid.

Just praegu avastasin, mis on Caspar Friedrich David`i maalil aknast väljaspool. Vahest on kõik vastused käeulatuses. Imede-ime. Üks niidiots viib teiseni. Aitäh! Aitäh, helde härra! Pilt pärineb siit.

Jah... hommikul. Äkitselt. Täitsa ootamatult. Pärast telefonikõne vallavalitsusse. Proovisin lähedastele helistada -kedagi kätte ei saanud. Ja siis tuli... sellise võimsa lainetusena, et tundsin hirmu ja paanikat. Panin raadio valjusti mängima, et muu müra summutada. Teist päeva voorivad edasi-tagasi majakõrgused kallurid. Jah, ma kardan neid. Poeg helistas õnneks... väga palju meeles ei ole mis ja kuidas, ent õpetuste kohaselt leidsin mingi koti, kuhu puhuda. Sain vähemalt kõõksumisest jagu. Äkitselt oli köök rahvast täis. Kiirabi ja  sugulased. Valgust ei suutnud vaadata, seda mäletan ka. Meenub, et arst ütles mu poole pöördudes "Heli". Seda nägu mäletan... imestasin, et kust ta mu nime teab. Siis nägin, et  mu ID-kaart oli laual. Mingit kibedat rohtu sain suhu. Ebameeldiv oli meediku puudutus, ta vist pani käe õlale või miskit. Täiesti lötsiks muutusin. Mõtlesin vaid, et tahan isa juurde. Nüüd juba kergem olla. Ei saa lahti tundest, et lähen põlvitan nende kal

Eesti nüüdismuusika on võimalustest pungil. Viimastel kümnenditel on esile kerkinud mitmeid suunanäitajaid. Ei hakka heliloojate nimesid kordama, kõik teavad niikuinii.  Mina olen Lepo Sumera usku.  Just tonaalsus - otsiv, voolav,värelev, väga hea erinevate instrumentide helide taju, kokkusulamisvõime. Tema teoseid kuulates tunnen end alati värskena, äraviiduna/käinuna.  Tohutult põnev, kaasakiskuv, vapustav.. ja lüüriline.   Quasi Improvisata .  Olen teda lives vaid ühe korra kuulnud - mäletatavasti Rahvusraamatukogu saalis toimus 90-ndatel muusikafestival, mille raames esitati Dracula ja Zombie last . Saal oli püüpüsti rahvast täis, istusin trepil. Olin keeletu, sest midagi sellist ei olnud ma eales varem kuulnud ja näinud. Tõeline kunstnik. Kahjuks ei ole mul õnnestunud kuulata ja näha Olivia meistriklassi . Päriselt nägin teda ka.... vilksamisi  Eesli Tallis, koos Peeter Lilje, Alo Matiiseniga. Kõik on läinud. Meie, eestlased ei suuda oma kunstnikke hoida.  N

Olen tabanud endalt imetlevaid pilke. Just viimasel ajal.  Siis, kui  olen vestluspartneritele rääkinud pikamaapurjetamise seiklustest.  Või  vastanud küsimustele oma tegevusalast, tööst mida teen.  See imetlus on... hea tunne.  Omast arust teen ju ikka vähe ja millegipärast (ei teagi miks ja kelle tõttu?) on tunne, et ei ela oma elu ÕIGESTI. Kellegi poolt kunagi juhuslikult? pillatud sõnad on oma töö teinud. Vaid väga lähedal olija saab haavata nii, et armkude veel pikalt pakitseb. Aga nüüd... ilmselt hakkan paranema. Sest ühtäkki olen hakanud kiitust/tunnustust märkama ja saama. Meie, eestlased ei ole ju ilmaski rahus iseenda, ilma ja inimestega. Mingil ajal omandab kõigega rahulolematus destruktiivse mõõtme. Iseend, liigikaaslasi ja ilma parandades hoopis lõhume hoopis kõike. Tunnustuseks ja kiituseks on väga erinevaid vahendeid. Võib ju tuhat korda korrutada, et kui tubli oled, ent minusugusele umbusklikule ja blaseerunud tüübile on see kui hane selga vesi. Ma lihtsal

Liigun ja olen teel. Kraavivajumise tunnet pole kordagi olnud. Vastupidi... kurss selgineb.  Kõik kurdavad jaheda kevade üle.  Mul pole ilmast lugu...seda õppisin seilates. Ilma ja muutlikkust austama.  FB-s (vist oli Juku-Kalle sein) kohtasin kunagi head loosungit. Sinisel taustal suurte valgete tähtedega: TE ISE OLETE SITAD. ILM. Tabav, kas pole! Mul on hea meel, et saan kodus olla õunapuude õitseajal. Kogu aed on magusat lõhna täis. Ja see "tappev" rohelus! Ahmin seda pilti niipalju kui võimalik.  Kraamisin täna oma tuba ja korrastasin töölauda - sättisin kõik nii, et oleks võimalik silmadel puhata lasta - loodust imetledes. Seda (töölauda) läheb nüüd mõnda aega vaja. Tegin oma väikse konsultatsioonifirma, esimesed tellimused täitmisel. Niimoodi rahulikult, süvenedes ja parimat püüdes. Kutsud müdistavad akna taga - õnnelik lapsepõlv. Puhates ja mängides. Hobused kappavad samuti aeg-ajalt vaatevälja.  Panen enda jaoks kirja ka suurim tarkuse, mida merel ava

Merd ja teid kündes tundsin väga puudust oma muusikast. Olen püüdnud, ent seni pole õnnestunud end kõrvaklappide ja seadmete usku pöörata. Mulle meeldib muusikat kuulata üksi või kahekesi , 3-mõõtmelises ruumis olles. Või kontserdil.  Mida aeg edasi, seda-enam istudes.  Või siis teineteise vastu nõjatudes nagu juhtus läinud pühapäeval, kui mu noore sõbra kutsel juhuslikult kahele suurepärasele kontserdile sattusime - Kadri Voorand & Mihkel Mälgand ja Liisi Koiksoni uue plaadi esitlus. Hirmus hea tunne oli muusikaruumis olla, kahekesi, koos. Allolev lugu on mu ammune lemmik. Vist olen blogis ka jaganud. See on selline pidevalt areneva ja kasvava harmoonia ja vibega lugu. Ei saagi otsa. Täna ikka õige mitu korda keerelnud juba...