Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".
Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud "deja vu"`d, n.ö rohujuuretasandil.
Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.
Sest kõik peaks olema ju muutumises. - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu. - Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad.
Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.
Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.
...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas Maa kohal jääb alles ka siis, kui keegi enam Maalt seda ilu ja haaramatust aukartlikult ei vaatle... /Jüri Saar "Kas ismidega või ismideta"/
Teise avastuse vahendas hea tuttav. Sain hingeabi ja mõtete selgust nii mõnelgi mõõnaperioodil. Ka see, et "vastust pole" on tõde ja teadmine.
Comments