Mäletan, et aastakümneid tagasi, kui elasime täielikus elupinna ja ostukorvi vaesuses tänapäevases tähenduses... siis juhtus miskit sellist, mida mäletan surmatunnini. Abikaasa läks poodi, ostis viimase raha eest süüa ja... lillekimbu. Koos pojaga käisid poodlemas. Ta oli tollal vast viiene. Mu elu kauneim lillekimp. Mulle meenus see lugu, kui üks oluline sissetulek kadus ja ehitustööd-materjalid nõudsid oman kümnist. Läksin e-poodi ja tellisin 2 uut kleiti. Neid proovima minnes selgus, et istuvad kui valatult. Kunagi oli üks blogi...ammuilma enne juutuubereid ja instagrammereid... üks Rootsis elav väliseestlanna demos iga päev oma riidekomplekte, mida ta selsinatsel päeval selga pani - today i`m wearing this. Väga põnev blogi oli, olin andunud austaja. Maitsekas, kõrgetasemeline, üldse mitte tüütu fotoblogi. Ta ei afišeerinud ennast, vaid riideid, jalanõusid, sisekujunduslikke elemente jms... Praegused suunamudijad ei saa ligilähedalegi. Aga kleidid (ilma minuta) on sellised: