Mõned unistused on maised ja omavad hinnalipikut - nii kaudset kui otsest. Väike maja mere ääres, esivanematele kuulunud maatükil. - Maksku, mis maksab. Tegelikult kaalusin oma (makse)võimalusi niipalju kui võimalik. Ukaraina sõja puhkedes mõlgutasin koos sõpradega mõtteid minekust, kusagile kus sõda pole ja suure tõenäosusega ka ei jõua. Kus kinnisvara odav, kliima soe ja inimesedki ehk sõbralikumad ning laiema silmaringiga. Põgeneda, kodumaa tolm jalgadelt pühkida. Aga ei saa. Pommid on jalgade otsas, armastus südames. Kõik kallis elab ja hingab siinmail. Kõik elatud elud ja kihistused, mida võõrsilt eales ei leia. Arusaam, et riik on eneses ja vaid iseendast sõltub heaolu. Ma elagu ja pidagu vastu! Eks ikka ole omad finessid või vimkad sees, ent liigun unistuse suunas. Muidugi on palju määramatust. Kasvõi selles osas, et ei me ette tea, mis toimub täna, homme, aasta pärast. Aga "… kui puudub julgus kaotada silmapiir, pole üldse mõtet teele asuda…" - vist nii arvas kor