Ma pole tükk aega nii uhke enda üle olnud kui täna. Hoolimata sellest et: - uni jäi napiks (ärkasin mitmel põhjusel 5:30) - olin hommikust lõunani e-.mailitanud uue ja vana tegevuse asju (õues oli teadagi, superilm) - hobustel toimus vahetult enne trenni hammaste raspeldamine (ja mul oli neist ja nende hirmudest kahju) - ma ei ole kunagi lumelaua, rulaga sõitnud - olin kuidagi uimane, tujutu ja hirmul uue harrastuse/õppimise tõttu (vahest lihtsalt on kõik keeruline) - olin kahtlemata vanuselt kõige vanem ringisebija Männiku wakeparkis.. - jne jne Ma ikkagi läksin ja tegin. Ja üle ootuste hästi. Sain suht ruttu lauale ja puusanõksu selgeks. Mingil hetkel ei osanud vaid lauda trossi alla juhtida, ent treener (noor neiu) oli ülisõbralik, chill ja jagas muhedaid käsklusi/kommentaare niinmoodi, et isegi väsinud ihuliikmed võtsid kuulda. Tohutult julgustav ja mõnus suhtlusstiil - ideaalne treener! Käed sirgelt ees...