Kõigest ja ei millestki

Olen mõnda aega elanud nädalavahetuste ootuse rütmis. Ootasin teadagi mida - päris oma hetki ja aega. Nädalalõputundest on raske vabaneda ka nüüd, kui ma ei pea enam oma soovide ja tahtmiste elluviimiseks laupäeva-pühapäevani ootama. Pigem vastupidi - peremehel on nädalalõpud kinni ja koeruste ning hobuste eest hoolitsemine seega minu õlul. Mõistmine, et ma ei pea ootama nädalalõppu selleks, et kasvõi sõita Lemmele - sellelt tabasin end alles täna. Mul oli seal viimati nii hea... inimtühi rannariba, kevadlõhnad ninasõõrmeis. Maatükist mitte kaugel "avastatud" 3 hobust.  Häädemeeste surnuaia rahu ja vaikus, kui oma vanavanemate hauakääpaid püüdsin leida. Igatahes mõtisklesin täna honmikul, et viin oma nädalad üle pühapäevarütmile. Iga argipäev kui pühapäev! Siis on nädalavahetuse päevi oluliselt rohkem. Ei pea enam ootama, koguaeg on olemas.

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri. Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo". Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :) Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist. Mõnel asjal on hing . Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht. Tormilinnuga on täpselt nii. Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi. Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale.  Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt mee

Tehtud! Keskmine kiirus 7.6 sõlme. Grooti ja fokat sai küll vaid napi tunnijagu kasutada, sest tuult lihtsalt ei olnud... Kuigi, eelmisel päeval lõõtsus ligi 20 m/s. Nägin hülgeid, viis korda kindlasti. Sõitsime üle Osmussaare ja Dirhami vahelise platoo, kus sügavus järsku 50 m-ni kukkus. Süsinikrooli sangas sain olla tunnijagu ja sportjahti läbi lainete juhtida. Külma peaaegu ei tundnudki, sest olin ettenägelikult riietunud mitmekihiliselt. Suusapükstele tõmbasin veel HH kilepüksid (tänu Humanale) peale -  soe ja mõnus olemine. Seltskond oli   viispluss . Sai nalja, põnevaid lugusid. Mõni meist oli lõpuks päris väss. Mina üllatuslikult mitte...hoidsin energiat ja silmi lahti. Maabudes kõikus ümbritsev veel mõnda aega. Merel liueldes seevastu oli suur ja sügav rahu. Hetkes olemine, peas ei ühtegi mõtet minevikust ega tulevikust. Kogenud merekaru rääkis, kuidas ta talviti autoga pidevalt Tilgu sadamasse sõidab. Ka kiirel tööajal. Et saada seda rahu ja teadmist - varsti saa

Mis ma jalga ja selga panen? Mis ma kaasa võtan? Aaaaaa... ei saa öelda, et praegu just väga flegmaatiliselt käituksin. Ikkagi vähemalt 10 tundi merelolekut otse ees ootamas... Teab, millal maad jälle näeb. Näis, kas  metsainimeses löövad välja emapoolse suguvõsa meregeenid või mitte. T otuuden hetki. Sõber soovitas otsustada talvise sulejopi kasuks. Omapeaga otsustades võtsin veel igaks juhuks ka surfipapud kaasa. Vahetusjalanõudeks või nii...  Ilm pidavat N. ilus olema, masti saab  igatahes üles lasta.  Tunnete lainel on asi nii, et pärast eilset etendust "Moraal" sain peeglisse vaadates aru, kuivõrd õigemitu surmapattu  ka minu kohta käib.  Ma ei jaksa kohati Su turtsumist enam välja kannatada , ütles Sõber. Eile ta ikka tõsiselt plahvatas. Tal on tuhatkordselt õigus. Jah, ma turtsun, ajan oma õigust taga, kaldun kohati pessimismi ja mõtlen vaid kõige mustematele stsenaariumidele. selmet uskuda ja usaldada. Pagan võtaks, ei tule igakord see helge elu el

Pikkadest umbsetest kontoripäevadest ja pidevast päikese puudumisest kurnatud organism reageerib tavaliselt haigestumisega. -  Kõik elusorganismid vajavad  värsket õhku ja joogivett. Puhast toitu samuti. Millised on minu ja kaasmaalaste võimalused ? Egas muud  olegi teha, kui näpistada igast päevast piisavalt  õhku, sirutada oma lõtvunud lihaseid ja liikmeid ning (järele)vaadata, mida suhu pistad. Eriti entusiastlikud teevad  läbi D-vitamiini kuuri. Või veedavad talvekuu(d) troopikas. Harjumuste vastu on teadagi raske võidelda. Kõik meist ei jaksa teotahtilsed järelevaatjad olla.  Nii on tekkinud kõikvõimalikke abistajaid, ravitsejaid, energeetikuid, kes kiiret puhastumist ja tervenemist lubavad. Kõik on "kinni" usus ja uskumises, ütleb üks keskmine tervendaja. Ise peab uskuma, nii tuleb ka tervis.  Eestlased olla teada-tuntud oma usuleiguse suhtes. Enda ümber ringi vaadates ei ütleks nii. Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei usuks . Lihtsalt, kristluse asemele on asu

Sõbrake on kohal! Esimesed päevad on möödunud harjutamise ja harjumise tähe all. Juba esimestest hetkedest alates on ta tohutult rõõmu toonud. Lustiline, nutikas, vapper. Kasvataja sõnul ka väga kindlameelne "poiss".  Saabus kuuesest pesakonnast, kus vaid 2 isast kutsikat. Kombed ülihead - laseb end harjata, küüsi lõigata jne. Välimuselt hoopis teisest liinist kui Bonham, Bibi ja Betty. Tumehalli-helehali värvigammaga, praegu täitsa mustuke:) 28.mai erinäitusel kohtume ka Amuri isaga, kes Lätist kohale tuleb. Tänaseks päevaks oleme saanud juba rahuliku ööune-režiimi nii, et Amur on oma pesas ja mina oma voodis. Sülle ta ei tüki, ent pai ja hellitusi jumaldab! Õues või toas talitades ei jää sammugi maha ja kui tallipoolele siirdun, nõuab valjuhäälselt järgnemist.Vahepeal istub ja jälgib tõsise näoga ümbrust. Nuusib aktiivselt kõike ja kõiki. Juba on endale välja kujundanud "käimlakoha", aianurka. Hobuste peale haugub ja hommikul tervitab mind ka rõõmsa hauga

Unista küllusest, mitte rikkusest!, ütles sõber-õpetaja, kui ühel nõrkushetkel tunnistasin et pelgan sissetulekute ehk raha vähenemist. Kui on küllus, siis on KÕIK. Kui on raha, siis on see AINULT raha. Järgmisel nädalal saan külluses supelda. Lähme Hiiumaale jahti tooma. Saame oma tänavused mereristsed kätte. Reis peaks soodsate tuulte olemasolul vältama ca 10 tundi. Lahe ju! Veel külluslikum uudis asub siin - merikotkapaaril on esimene munast kooruja saabunud! Südantliigutav, kuidas nad kahekesi asju ajavad. Isalind hangib kala, passib pesa kuniks emaslind einet võtab. Nägime ka, kuidas kotkapaar oma esiklast hardunult silmitsevad. Küllus jätkub... homme saabub Amur. Lähitulevik tõotab kohalolekut ja külluse nautimist.

Mu praegustesse päevadesse mahub kuidagi palju rohkem kui varem. Sisukamad. Pikemad. Värvilisemad. Toimetan palju õues. Aias ja mere ääres. Armas lind seisab praegu kai ääres ja saab iluravi ning õrna hooldust. Muideks, otsustasime kompanjonidega, et ei uus sulestik ei saagi tavapäraselt valge, vaid halli katte. Tahame eristuda... Raamatukogust võtsin lugemiseks selle, aga olen edenenud vaid 30 lk võrra.  Lihtsalt... õue või tema juurde kisub igal võimalusel. Jalutame palju. Arutame asja.  Teda ärritab, et testin endiselt. Et kas ma ei võiks ükskord lõplikult aru saada, et oleme kokku loodud. Lõpetagu ma elu beetaversioonis. Kõik on õige. Aga... olen kord selline... umbusklik. Vajan (mõtlemis)aega. Beetaversioon pikeneb kohe, kui saatuslikud bugid ilmnevad.  Nädalavahetusel käis ekskolleeg külas koos lastega. Patsustasime hobusid ja söötsime porkse. Kuna külmkapis haigutas tühjus, tegin lastele pannkooke pardimunadest. Läks täkkesse, sest keegi polnud varasemalt s

Kas tõesti on armastuses olemas nn argipäev? Teadlikult ei ole ma seda kunagi täheldanud. Tunded ei lähe ju vahepeal "puhkusele", konformismi? Ei ole ju nii, et "kui mul on ohkuikiire", siis armastan vähem. Armastuses pole kellaaega ja kalendrit. Kas ehk on muutumises armuavaldamise vormid? :) Et... mingi aja jooksul tundud enesele narr liiga kaua silma vaadates või  saab hoopistükis egotsentrism võitu?!  Teise inimese tajumine nõrgeneb. Enesevaatlus süveneb, On, kuidas on. Olen taoliste ilmingute suhtes ülitundlik. Minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri mitte midagi olulisemat kui armastus. Selline "vigastus".

Inimesed, kes õpitud abituse sündroomi all kannatavad, tunnevad, et nad ei ole võimelised enda eesmärke saavutama või enda elu kvaliteeti parendama  (dr Martin Seligman, Pennsylvania ülikool). "Õpitud abitus" ei ole minu arvates kõige õnnestunum mõiste. Ühiskondlikult on sõnapaar "õpitud abitus" omandanud pigem negatiivse varjundi kui positiivse. Samas... me ju kõik oleme olnud vähemalt korra elus tunnnetanud, et EI SUUDA. Ja minu arvates pole selles midagi halba ega negatiivsemaigulist. Pigem on õõvastavad ja hirmutavad inimesed, kes oma meeletus enesekindluses marsivad läbi halli kivi nii, et silm ka ei pilgu. Vot mina tunnen hetkel seda va õpitud abituse tundmust. Alustangi väikestest asjadest. Nimelt, tunnistan endale et pelgan pisut. Tulevikku. Homset veel mitte, aga homset 1 kuu pärast küll...  Ja ennäe imet - kohe hakkabki kergem!  Sest nagu mu armsal emal on kombeks ohata - kõnealuse  järgmise kuuni on vaja kõigepealt elada... eks siis vaata edasi

Kummaline tühjus ja ootus. Enesekuulamine alateadvuse nõuannete saamise eesmärgil. Hirm, paanika... et mis siis saab, kui... Ja arusaamine, et tegelikult ei oskaks sellele vastust anda ka siis, kui ei oleks töötu. Kummaline rahu ja tegutsemine vaid lähituleviku nimel. Valikute langetamine. Kõike ei jõua ja pole võimalik... Otsustasin kevadhooajaks balletist loobuda ja keskenduda Eltoniga ratsustamisoskusele ja ühe suure linnu vette aitamisele. Ehk jõuan  Eesti rannikul ka lohega tuult püüda? Väike lootus on... Igal juhul tahan tööalast ümberseadistust, konfigureerimist. Vastavalt kutsumusele, (südame)kutsele! Kui on liiga palju sündmusi ja tegevusi olevikus, tuleb need minevikku jätta või tulevikku lükata. Pagana lihtne, kas pole? Küsimus on vaid õigetes valikutes.