Kõigest ja ei millestki

Kõik põevad ümberringi. Ma ka. Ilmselt siiski külmetasin matustel, kirikus oli päris külm. Avastasin, et nohu leevenduseks on hea ingveritükid ninasõõrmetesse toppida. Kurguvalu vastu aitab aga väike pits haljast enne magamaminekut. Siis saan sooja ja tuleb sügav uni. No ja päeval Strepsils. Naljakas on viina juua sedasi, ravimina. Ja üldse... kuidagi on läinud nii, et alkoholil pole enam see mõju ja võlu, mis vanasti. Pähe kipub kiiresti hakkama ja see ei meeldi mulle enam. Kunagi oli hea abivahend millegi varjutamiseks või varjamiseks. Nüüd  kaifin selget pead ja mõtteid, häirib kui virvendab. Imelikke mõtteid mõtlesin. U tuli miskipärast meelde. Et kui palju ta on mulle õpetanud (omakasupüüdmatult).  Ja kuidas temast vahest puudust tunnen. Tööalaselt. Ja ma ei teagi vist kedagi nii läbinisti ilusat ja ausat inimest,  tööalaselt. Lõpuks mõtlesin, et ega ma teda ju väga hästi tunne. Aga arvan tundvat. Igatahes, põnevaimad ja usutavamad aastad olid kahtlemata siis, kui koostöö

Armas hing lahkus. Äkksurm - infarkt. Aasta esimene kuu pole veel lõppenud, ent mu lähedaste ringist on lahkunud kaks meest. Sugulane kukkus kokku uusaastaööl. Meeste südamed on haiged. Mulle lubati, et sõidetakse veel seitsmekümneselt Alpide kurvilistes kuristikes. Usun seda lubadust rohkem, kui matusetalitusel kuuldud kirikuisa lubadust "igavesele elule  - "....et seeme, mis pandud sügisel idanema ja justkui peaks vahepeal surnult maapõues lebama, tärkab kevadeti elule... Ja nii ka inimene, kes usub - ärkab Isa süles igavesele elule, kui aeg on käes..." Aga milleks igavene elu? Kui seal pole meid, neid ja teda?  Leinajatel on kahtlemata kergem uskuda, et "see ei ole lõpp". Ikkagi. Vihastav ja raske on kuulata kedagi võõrast ja välist selliseid sõnu ütlemas ja lubadusi andmas. Vastutustundetult. Või siis erakordselt jultunult. Sest... kui nii ei ole, oled lihtlabane laste petja. Sada korda hullem kui poliitik. Mina usun mälestustesse, mis elavad k

See on nii ilus lugu. Mulle ikka väga meeldib, kui mehed kurva näoga oma eksimust tunnistavad. Ei aja" kaela jämedaks". Roxy Music + Bryan Ferry esitatud versioon on vaatet veelgi anuvam :)

Kummastav, kui muutlikud võivad inimtunded olla. Kuidas isekusest tingitud sihilik mõistnatus ja "nulltolerants :)" võib hetkega muutuda läheduseks, hoolivuseks,  igatsuseks... Sest lihtsalt kuuled õigeid noote ja helikõrgusi teises hääles.

Üks hiidprojekt (5-a. kestvusega võib ju sedasi nimetada?!) sai minu jaoks otsa. Ja ligi 7 välismaalase/vastutaja jaoks kah. Kogemuse võrra kõvasti rikkam. Mõningad negatiivses võtmes ka, ent peamiselt ikka hea ja haritud/kasitud tunne. Et suutsin ebanormaalsetel hetkedel normaalseks jääda (enda jaoks). Ja et sain end proovile panna. Kuidas ma muidu teaksin, et mulle mitteüksraas ei meeldi tööasjus ihuüksi reisida. Lennujaamades ümberistumist oodata. Vastu ööd koju jõuda ja järgmisel päeval vara ärgates jälle tööl olla. Pikkadel, kuni 9-tunnistel miitingutel kraagelda, kulude abikõlblikkust tõestada ja kellegi "märja unenäo sarnaseid ideid" kaitsta jne jne. Aga need olid ka ainsad mitteniimeeldivad asjad. Kindlasti oli meeldiv olla samas paadis erinevatest rahvustest  ja  põnevate isiksustega. Eks tasapisi avanesime kõik... Ja viie aasta sisse mahtussamuti kõike - kes läks pensionile, kes abiellus, sai lapse... ja kes lahkus igaveseks. Tõeline epopöa. Viimastel kuud

Nädalavahetuse elamuste hulka kuulub ka dokumentaal Uljana Lopatkinast. Peaaegu sõnatu retrospektiiv. Mitmed mu tuttavatest on küsinud, et millal esinen ja miks ma seda teen. Olgu siis terakese irooniaga või ilma.  Ma pole osanud vastata. See film vastab paljuski küsimusele "miks?"... ja mitte ainult balleti vallas. Alati ei peagi silm särama ja suu kõrvuni olema. Alati ei pea väljundiks olema reveranss või bis-hüüded. Aga töö enesega, "vastaseks" peegel - see ongi eesmärk.

" Täiuslik puhkus", õhkas kaasa. Vabastasime eile üht kodulähedast metsarada tormimurrust. Lõke, külmarohi, pehmelt langev lumi, kutsid puude all lamasklemas. Justkui oleks seda pilti varem näinud ja kadestanud. Mul on ikka tohutult vedanud kodukohaga, mis muud.

Möödunud aastasse jääb tõdemus, et kõikvõimalikud liialdused on vastunäidustatud. Lihtsalt, organism ei taha enam leppida, hakkama saada. Olgu tegu söögi, joogi või füüsilise poole üleekspluateerimisega... Aasta alguse suusareisi esimesed tunnid olid üsna kriitilised - nimelt, ei suutnud end eemale hoida Tallinki rootsi lauast (mis, muide, on erakordselt kehvaks muutunud). Krevetid, lõhelõigud, lihapallid, jäätis jms  tekitasid kõhus kokku saades tohutut valu. Noh... vähemalt sain selgeks, kuidas soome keeles öelda "söögitoru ärritus" ja  trassiäärsest apteegist ostetud vedelik aitas koheselt. Sestap ongi mu teekapikesse siginenud kõikvõimalikke ravimteesid kasekäsnast kuni naistepunani, üheksavägisest rääkimata. Aitab, teate. Ikkagi kujuneb nii, et detsembrikuus on rohkem käimist-suhtlemist-aastlõputoimetusi. Jaanuar on minu jaoks tõeline taastumiskuu. Armastan jaanuari. Kuidagi eriti normaalne, arusaadav ja vastuvõetav kõigi jaoks on soov olla kodune. (J