Kõigest ja ei millestki

Tahan oma blogimisaasta kokku võtta. Juhuslikult tuli jango.com netiraadiost just Yes`i Hearts ning selle loo mõjutusega mu viimane tänavuaastane postitus tulebki. Olen tänu blogimisele ja blogosfäärile 2008.a saanud väga eriliste emotsioonide osaliseks. Kulla Liana - ei unusta eales Su saadetist mulle. Tänan Sind ime eest, millesse mind pühendasid! Leelo Hiinamaal - hetked, mil forever-stop vedruvankris ja mujal maailmaasju lahkasime - need on mulle väga kallid. Meenutan Sind sageli ja loodetavasti kohtume taas. Tänan kõiki blogilisi ja lugejaid toetavate ja julgustavate sõnade eest, kui oma oskamatust, suutmatust ja kurbust oma lemmikutega toimetulemises teiega blogi vahendusel jagasin. Ei liialda - tänu blogide lugemisele ja blogimisele on minust saanud parem inimene. Tunnen seda. Rõõmustan jätkuva õppimis- ja adumisvõime üle:) Head vana-aasta lõppu ja kõige paremat teile uuel aastal!

Pühadejärgne letargia. Enamasti olen sõna otseses mõttes vedelenud. Sest on söödud ja sõidetud:) 24.-ndal võtsime ette retke Lõuna-Eestisse mu vanemate juurde. Ka Üliõpilane oli ühes - magas norinal tagaistmel. Põikasime ka Märjamaa surnuaialt läbi, kus kaasa lähedased. Surnuaed kihas inimestest. Aga tõttöelda ei tundnud midagi. Surnuaed on maise teekonna lõpu vormistus, aga kõnetavad ju mälestused... ainult et - neid ei tule enam juurde. 25.-ndal toimus perelõuna. Vennalapsed olid kahjuks tõbised ja nii ma vennaperet võõrustada ei saanudki. Aga ikkagi oli meid lõunalauas meeldivalt palju. Eriliselt jäi meelde pooleteiseaastane Mia, kes tuppa sisenedes joonelt kuuse juurde tõttas. See siiras rõõm, mis lapse silmist peegeldus, kui ta kuusesoksi ja värvilisi kuule paitas! Magusamenüü pärines suures osas blogidest: kuivatatud aprikoosid shokolaadis Triangli juurest ja itaalia shokolaadikook Kajakapesast . Kõigile maitses! Tänud! Eilne päev jääb samuti meelde - vestlesime pojaga. Kvinthääl

Ma pole kristlane. Seetõttu on jõulumüsteerium seondunud minu jaoks eelkõige faktiga, et päevad lähevad nüüd kukesammu võrra pikemaks ... seega valgemaks. Mulle meeldib valgus ja tähistan seda rõõmuga. Kuigi ... valguse/pimeduse vaheline varjude aeg on samuti elamisväärne. Täna on olnud piltide ja pildistamise päev . Vanade fotoalbumite päev:) Tuul ulub akna taga. Üks aasta hakkab jälle lõppema. Soovin teile, kes te mu mõtteid kõigest ja millestki kohta loete, lumevalgust südameisse! Pildi autoriks on Tiit Blaat ja pärit siit .

Kuulan taas klaverikontserte. Sel aastal tulidki nad kuidagi hilja:) Gould`i Bach`i, Gulda Mozart`it, Richter`i Tšaikovski`t ja Rahmaninov`i... Neist mulle piisabki. Nagu heade sõprade ja tuttavate kõrvale mingi aja jooksul enam lisandumisi ei tule, nii ka muusikas. Ma ei pea silmas seda, et ma uut, senitundmatut muusikat ei kuula ja endasse ei lase - lasen küll! Lihtsalt... nimetatud loominguga on tunnen end turvaliselt ja puhanuna. Ei pea otsitava leidmiseks pingutama helide rägastikus. Ei midagi melanhoolset, olgugi et sama kontserdi esitus oboel kõlab vivaldilikult kaeblikult. Gould`i versioon on aga täis kirgastust ja lootust... ja pisut ka kahetsust. Klaver on värviline pill. Ühte heli saab mõjutada palju.

Helveste langemist on selle kontserdi osa saatel hea vaadata. Või ka merd. Või üldse mitte midagi vaadata ja mõelda.

Loen blogidest ja kuulen ümberringi, et enam-vähem kõik on nakatunud pühadeelsesse saginasse. Aga mul ei tule ega tule vaimu peale. Otsisin küll küünalde kandelaabrid välja ja söögilaud sai pidulikuma katte, ent see on ka kõik. Kaasa oli metsast kuuse toonud. Viimastel aastatel on meil põrandavaasis olnud männioksad. Nüüd aga on 25.-ndal rohkem rahvast, sealhulgas lapsi oodata. Pole ka kingijahil käinud. Üleüldse... mulle ei meeldi niimoodi kohustuslikus korras kinke teha. Meeldib spontaanselt. Tujutu olen. Isal oli eile Tartus op. Täna intensiivis. Küllap läheb kõik hästi, ent... tahtsin talle haiglasse ise järgi sõita, aga olude sunnil ei saa. Otsutasime et läheb vend. Kui isa just 24. välja ei saa -siis saaksin sõita. Õnneks sajab õues laia lund. Hobude lakad olid paksult helbeid täis, kui neid talli kutsusin. Mozart kaalus talliukse juures pikalt, kas ikka siseneda või mitte. Nautis lumevalgust.

Pisut küll hilja, ent siiski - panen kirja loo möödunud pühapäevasest kohtumisest oma tüdrukutega. Tüdrukud on mu kursuseõed eesti filli päevilt. Jäime suhtlem esimeselt kursuselt. Elasime ühes ühikas, mitte küll toanaabritena, ent kuidagi juhtus nii, et just meil kolmel oli üksteisele palju öelda ja mõelda. Koos sõime end ühikaköögi praetud kartulitest ja Narva kohviku tuuletaskutest paksuks. Ja koos käisisme neid rasvavolte Russalka juures maha jooksmas:) Kui me pühapäeval T. möödunud sünnipäeva tähistamiseks taas kokku saime ta õdusas uues kodus, mõistsin, mis meid hoolimata erinevatest elustiilidest ja iseloomudest kokku liidab. Pühendumus. Meil kõigil on üks ühendav omadus - ükskõik, mida me mingil perioodil ei tee - teeme seda ülima põhjalikkuse ja pühendumusega. Oleme kirglikud inimesed. Ilmselt ühe ja sama veregrupiga:) T. naudib taas emarolli. Tema, kes omal ajal ja alal ühiskondlikult aktiivne, sotsiaalne, edukas jne oli. Tõttöelda, ei uskunud aastaid tagasi, et ta sell

Loen ja loen ja järjest udusemaks läheb. Kurjaks ajab kah, rsk. Kurjaks lähen sellepärast, et selle udu taga on üsna mitmed ja mitmed miljonid raha. Homme pean jälle üks paha inimene olema.

Sügis-talviti olen veendunud kampsiku inimene. Eriti rullakaelustega pullover tüüpi... sest siis ei pea salli kandma. Üldse ei meeldi, kui mul on mitu kihti riideid üll, sest tavaliselt hakkab siis palav või kaob midagi ära. Sall näiteks. Igal sügistalvel kaotan/unustan kuhugi maha vähemalt ühe paari kindaid, salli.... noja vihmavari kipub ka regulaarselt kaduvate asjade nimekirja liigituma. Seega pooldan põhimõtet, et vähem on tegelikult rohkem. Minu jaoks suisa praktliselt. Homme lähen kolleegidega aastalõppu keeglimängule ja seega revideerisin juba nädalavahetusel oma riidekapi sisu. Avastasin, et kõik mu lemmikpulloverid ja kampsikud on tumedat värvi ja sobivad pigem töökohtumisele, kui kusagile vaba aega veetma. Värvilised kampsikud on kõik amortiseerunud - näevad kantud ja lotakad välja. Ometi olen neid õigel temperatuuril ja villase pesuvahendiga pesnud. Samas pole mu värviliste kampsikute eluiga üldse teabmis vana. Vast paar aastat. Sellest järeldus - ei PTA ega Monton oska õig

Magusa jutu järele Dream Theatre kitarristi "magusalt" tehnilist ja puhast Washburni soundi. Kitarril, mis iseseisvalt ka värvi muudab:)

Olen nõukaaegne väljalase:) Seetõttu ongi minu jaoks aastalõpp selline aeg, mil kõike teha natukene rohkem kui tavaliselt. Endasse vaatamist, pidutsemist, tööd, perekondlikke koosviibimisi, kingituste tegemist ... maiustamist. Kõik need tegevused on aastati varieerunud, ent üks on permanentne - magusa manustamine. Aastalõpu lähenemise märgiks ongi minu jaoks piparkoogitaigna ilmumine kaupluste lettidele. Lapsepõlves kuulusin nende hulka, kes vähemalt 1 paki tainast niisama näppides vaikselt ära sõi. Praegu meeldivad mulle kodusküpsetatud piparkookide asemel õhukesed ja krõbedad poe omad. Olemas, ent kahanevad suure kiirusega. Teine kauss võiks olla täis mandariinide. Just nende magusate ja lahtise koorega (õige nimetus vist hoopis klementiin). Kommid... no muidugi šokolaadikommid. Lemmikuks on Ruslana pumatikommid. Jah, kahjuks ei õnnestu enam sugugi poliitiliselt korrektne olla, sest Kalevi kommide kvaliteet on allakäinud. Enam-vähem kõlbab tumerohelise paberiga Praline`, ent just &

Viitasin ka oma vanas blogis sellele loole . Ent enne töönädala algust on seda taas mõnusalt sugreeriv kuulata:) Pojaga pole vaatet kuu aega näost-näkku kohtunud. Sess ja bändimängud jne. Aga 25.12 toimuval perelõunal lubas platsis olla.

Raadiost juhuslikult kuuldud viisikatke tõi meelde järgneva. Aasta võis olla siis 1985.a. Alevi päevinäinud kultuurimaja, mis nädalalõpu diskoõhtuks "salapäraseks" vuntsitud. Olin teda spordivõistlustel kohanud ja paaril korral isegi mõned laused vahetanud. Tõkkejooksu teemadel:) Mis tollal eriti oluline - ta ei olnud kohalik! Nii seirasid teda pikkade tukkade alt (tollane mood:) mitmed kaunid silmapaarid. Mina mitte, sest polnud põhjust ega alust loota, et... minusugune kõhn, suure suu ja ninaga temasugusele huvi pakuks. Kui käima läks see lugu , seisis ta äkitselt mu ees. Mäletan täpselt neid tundeid - üllatus, uhkusega segatud rõõm ja ... hirm, et äkki on see mingi nali. Ei olnud nali, meist sai paar. Esimene suur kiindumus. Nii suur, et aastaid hiljem, abiellus olles, teda juhuslikult Tallinna sadamas kohates, olin endiselt segaduses. Nüüd aga - oleme abosluutselt erinevatesse suundadesse läinud. Imelik, kuidas teed lahku lähevad. Ühel päeval lihtsalt imestad - kuidas ol

Sompus ja rõskete ilmadega on hea mõtelda... suvest. Muidugi on see kaugel. Ent täna, töösse pausi tehes, Bonhamiga metsa minnes, tundsin kevade lõhna. Petekas jah, aga pikaaegse vihma järgne päike tekitas sellise fatamorgaana. Tegelikult on lood mu metsas kurvad. Palju on tormimurdu. Tänavune vihmane suvi lasi heinakõrrel kaua värske olla. Seetõttu ongi jäänud vahele mu sügisene lemmikaeg - esimese lume tõttu maha vajutatud kõrred, napilt külmetunud maapinnaga. Parim ratsamaastik. Praegu on aasad ja nõgesevõserikud lume tõttu küll lamandunud, ent igal pool lirtsub vastu vesi. Viimast hobudega metsaskäiku meenutavadki pilgeni vett täis kabjalohud. Ei midagi unikaalset - lihtsalt, tahaks Toscanasse! Küllap ma ühel päeval oma unistuse realiseerin, ent siiani on see üsna võimatuks osutunud. Nimelt, tahaksin seal olla kauem kui nädala. Olen oma unistust täitnud nii kultusfilmiga , kui erinevate casa`de vaatlemisega. Nii saab unistus järjest kindlama vormi. Pluss veel lugu Punasest liilias

Üldsegi mitte tahtes vähendada paljude inimeste katseid pimeda aja saabumisel "enda sisse vaadata", meeldib mulle ometigi igavese radikalisti Caran D´Ache blogist raamatusoovitusega kaasapandud mõte: "...S oovitan lugeda inimesel, kes tüdinenud filosoofilistest targutustest stiilis kes ma olen, miks ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen ja mis on, khmkm, elu mõte..." Eluterve suhtumine. Minagi oma tunnetuste ja asitingute lõputus soos sumades üsna sama tõdemuseni jõudnud. Tüdimuseni filosoofilistest sisekaemuslikest targutustest. Milleni ma jõudsin? Tõde võib jahmatada:) Üks "ilus inime" olen, vot. Sest kole on möödas. Kole olemine võttis aega paarkümmend aastat. Kole olin enda arvates nii välimuselt kui sisemuselt. See esimene rõhus eriti... Aga nagu ma kunagi varem kirjutasin, leidus inimene, kes mind tollal aitas . Ta lubas uskuda ja usaldada. Selle "kohalejõudmine" võttis taas omajagu aega, ent nüüd on see lõpuks käes - ma armastan endas... en

Minu nimi on minu oma. Lihtne ja loogiline, eks. Kui pateetiliseks minna, siis - minu nimi on mulle ka püha. Ka see peaks lihtne ja loogiline olema. Aegade kestel on nimest huvitavaid vanasõnu ja ütlemisi saanud: Nimi ei riku meest! Kes annab nime ära, kaotab hinge! Aus nimi on enam kui raha! jne jne Lihtne ja loogiline peaks olema ka alljärgnev: * Mulle meeldib, kui inimesel teisele inimesele (või asutusele) midagi öelda on, siis ta esitab seda oma nimel. * Mulle kohe üldse mitte ei meeldi, kui inimesel midagi öelda on/ei ole, siis kasutab selles kontekstis MINU NIME. Ilma luba küsimata. See on argpükslik, ebaviisakas ja ka .... seadusevastane. Seetõttu mulle meeldib kohe väga-väga-väga, et Andmekaitse Inspektsioon on asunud tegema tänuväärset tööd internetis ilma andmesubjekti loata isikuandmete töötlemise suhtes. Kahe käega toetan seda ja minu nime kasutamine täiesti sobimatus kontekstis ilma minu nõusoleku ja teadmiseta - no oodaku kurikaelad, pahalased ja muidu küündimatud - tä

Ometi midagi kirglikku talvise üldise uina-muina jõuluhelletuste keskele! 2 piletit olemas - üks mulle ja üks aastavahetuse kingiks. Paremat aega Opeth`i tulekuks Eestisse pole olemas - kogu see nutt ja hala majanduslangusest, heategevusest, aasta inimeste valimistest, variserlikest pisarapoetajatest jms kräpist ajab vähemalt mind iiveldama. Selline ja selline ja selline ja selline särts on hoiab vähemalt mind õigel rajal:) Punktuaalne rütm ja vääramatu tehnika pluss looduslapsest solist/kitarrist .

On see vast raamat . Pea iga lõik kõnetas. Pole mõtet ühelgi tsitaadil või ümberjutustamiskatsel. Möönan vaid, et selle raamatuni jõudsin enda jaoks küpsel ajal. Ei lugenud seda spetsiaalselt, vastuste otsimise eesmärgil. Samas sain siiski mitmeid. Ahjaa, kusagil blogisabas (vist Naise ?) kommenteeriti, et kõik inimese poolsed katsed armastust kuidagi verbaliseerida, luhtuvad. Minu arvates on John Fowles `il see õnnestunud.

Õhtul kell 22 paiku taastati elekter. Selleks hetkeks oli mu kodu ilma vooluta olnud 31 tundi. Paras kaos valitses. Tööle ei läinud, sest õigupoolest pidin tööasjus hoopis Tartus olema. Tartusse ma aga ei jõudnud - pühapäeval, kui olin kaasa linna ühele muusikutele olulisele üritusele transportinud, jäin ise lõksu. Tuisuvangi ühtekokku 6 tunniks. Autost väljaspool valitses täielik põrgu, nähtavus kohati olematu. Kodust umbes 8 km kaugusel jäin toppama ahelrongi - minus ees ja üsna pea ka tagapool oli paarkümmend autot abitult ohutulesid vilgutamas. Aeg-ajalt ilmus ja kadus põllu poolelt hiiglasuur sahk, ent kolonn ei hakanud sellegipooles liikuma. Mitte mingisugust infot ei raadiost, ei politsei hädaabinumbrilt ei saanud. Lõpuks sain ühenduse Maanteeameti infotelefoniga, kus vähemalt manitseti autot mitte mahajätma ja sõidukis sees püsima. Lubati tulla päästma (ka sõna lõpuks kasutati) niipea, kui ringteel liiklus kontrolli alla saadud. Olin peas kaalunud läbi juba kõikvõimalikud vari

Tükil ajal pole mul nii toimekat laupäeva olnud. Lumi vist! Sel valgel kohevusel on selline vägi, et jah... - lisaks muudele igapäevastele askeldustele jõudsime kaasaga koos suusatama (eelmine aasta jäi see tegevus kuidagi "vahele"), päevasesse sauna ja tagatipuks veel õhtul Coca-Cola Plazasse uut Bondi vaatama. Metsas on ilmeline ja muideks, täiesti suusakõlbulik pinnas juba. Igatahes, igavesti mõnus liikumisviis - libiseda puhtal, koheval lumel. Ja pärast seda sooja sauna. Leili jahutasin aegamööda maha jaheda Pino Gris`ga. Jumalik! Kui veel mõelda eilsele õhtule lennujaamas, kus armas silmapaar rahva seast eraldus ´ja mulle tulipunase roosi ulatas, siis ... sõnu polegi vaja. Kel täna mittepärisjustselline päev ei olnud, ärge põdege - selliseid päevi ongi elus vähe:) Aga ühel hetkel on nad käes. Kollase ämbri ja Bonzoga

Oi, kuidas ei tahaks asjadest sõltuda, sest ilma nendeta, näe, ei saa! Õigemini - saab küll, aga ajutiselt. Siis hakkad uusi asju muretsema (jajah, täpselt "muretsema"). Istun Luxis hotellitoas ja ootan kadunud pagasit. Vaid üks kord enne olen kohvri kaotanud/taasleidnud. See juhtus mõned aastad tagasi Frankfurdist Münchenisse ümberistumisel. Tundub, et kui ümberistumiste vahe jääb alla tunni, on tõenäosus pagasi kaotamiseks suurem. Tookord olin eriti plindris, sest pidin veel rongiga Alpide suunas reisima - järgmisel päeval hakkas üks NATO kursus, kus enamus osalejaid (i) mehed (ii) vormis mehed. Mina aga olin riietunud üsna sportlikult. Õnneks siiski sain pärast 4 tundi ootamist kohvri kätte... Nüüd tunnen taas puudust... nii paljudest asjadest. Krdi-krt! Pakkisin just seekord mu nunnud papud kaasa ja puha. Nüüd pean paljajalu ringi siblima. Ja mu meigikott! Ei korva seda ka 10 000 krooni. Ja oh... igasugu asju veel on kohvris! Õnneks oli vähemalt Fowles`i Maag lennukis k

Ja ongi 2 nädalat puhkust läbi. Hoolimata sellest, et vahepeal tuli töö tõttu puhkamisse ( isiklikku päevaplaani) paus teha, juhtus uskumatult palju lõõgastavat ja toniseerivat. See ju puhkuse eesmärk ongi. Nii mõnigi hommik magasin mõnuga kümneni-üheteistkümneni. Vist üle 15 aasta tegin Mari kaasabil pärmitainast. Eelkergitusega ja puha. Õhtupooliku jagu küpsetasime seen- ja lihapirukaid, kaneelirulle jm suupoolist. Koos pinginaabriga käisime kooliõel külas tema vastvalminud õhulises elamus, kus kõik oli funktsionaalne, ent sugugi mitte külm ja kiretu. Taaskord üks selline õhtu, mida mäletab kaua-kaua. Kui hea on rääkida inimestega, kellega sarnane lapsepõlv, taustsüsteem! Isegi lasteaiapiltideni jõudsime välja:) Ja meenusid, mida ühe või teise klõpsu ajal keegi tundis või mõtles. Kooliõde pühendas meid ka pisut oma elukutse saladustesse. Vaadatas jooniseid ja visandeid tulevasest teatritükist - uskumatu, et teatri valmimise protsess nii mitmekihiline ja liigestest lahtivõetud on! E.

Ühes sünnipäeva seltskonnas tuli naistevahelises vestlusringis teemaks ilulõikused. Nojah, enamus kohviringis istujatest olid maagilise neljakümne lävendi ületanud ja lõppeks vaja ju seisukoht ka selles punktis kujundada... Seltskonnas olid kaks naist, kes mõned operatsioonid läbinud. Üks neist töötab ka ise ilukliinikus. No mis ma ütlen - mõlemad nägid väga head välja. Ja mis peamine - rahulolevad. Seda rahulolu neist sõna otseses mõttes kiirgas:) Mulle väga meeldis ühe naise seisukoht. Nimelt ütles ta, et oma välimuses lõigata/parendada tuleks seda, mille aadressil siiani komplimente oled saanud. Vaid seetõttu on mõttekas operatsioon ette võtta. Muidugi on see valus ja nõuab kannatlikkust . Ent ikka see igivana ütlus, et ilu nõuab ohvreid. Kurtsin ka talle, et peale 40-ndat on mul tõeline identiteedikriis. Kõik tundub nagu olnud olevat jne. Ja et sõna otseses mõttes kardan vananemist ja kõike, mis sellega kaasas käib. Ta naeratas elutargalt ja sõnas, et kõlab küll klišeena, ent inime

Puhkuse ajal planeeritavatesse tegevustesse arvestasin ka ühe õhtu, kus tahaksin liialdada. Unustada korraks kõik argise ja lihtsalt teha üks download. No vot... ja eile tegingi seda. Kõik märgid viitasid, et on "parim päev banaanikala püügiks":) Et siis... aeg veiniga liialdamiseks oli küps. * Viru Keskuses kaasat oodates ja aega parajaks tehes kohtusin hea ekskolleegiga. Juttu jätkus kauemaks. Klaas valget Soave`t *Õhtuöök Controvento`s kus carpaccio kõrvale hoopis Montese cabernet/carmenere segu võtsin. Kaks klaasi. Teemad kõikusid juba seinast seina - Theo haigusest kuni suhete klaarimiseni. Aga õhtusöök lõppes leplikult:) * Clazz. Siin kohtusime üllatuslikult A.-ga, kes tähistas x konverentsi lõppu kolleegidega Islandilt. Kuna paar neist olid IT-taustaga, siis... juttu jätkus kauemaks. Hennesy V.S.O.P - vist kaks. Pluss veel valget veini "ühiskatlast". * Kell oli vist 2, kui avastasin end kogu seltskonnaga Woodstockist. Kohe uksel, põrkasin kokku oma suure iid

Naise blogis kommenteerib söakalt keegi Iseolija. Kaasamõtlemine ja kommenteerimine on blogimise juures tervitatav nähtus. Loomulikult ei pea kommentaarid kirjutajale takka kiitma jne, ent eks kõik, kes avalikku blogi peavad, on kokkupuutunud ka torgetega, mida eriarvamusel olev lugeja maha püüab jätta. Iseolija kommentaarid on huvitavad ja süvitsiminevad. Naise juures miskipärast eriti. Nii palju, et tekib kahlus - tegu võib olla vana tuttavaga, kes blogija eluolu küllalt hästi tunneb. Päris jube ilming tegelikult. Blogid siin oma maailmapildist ja muutustest su elukorralduses ja eneses, kui ilmub keegi, kes "su ära tunneb" ja kes sind hoopis teises olukorras mäletab. Ja vastavalt sellele oma mälupildile sind paika panema asub. Mina vist põgeneks koheselt suletud uste taha:) Aga jah, Iseolija suhtes tekkis huvi. Guugeldasin tema kohta (uudishimulik nagu ma olen :) ja ... tundub, et tema spetsialiteediks ongi eneselahkamisega tegelevate naisblogijate abistamine süvitsiminek

Niih, nüüd olen täiesti lõplikult ja tagasipöördumatult blond. Vist. Eile sain mulle sobiva ja professionaalse juuksurikätt tunda. Inimene, kes kogu seansi vältel rääkis minu juustest ja mismoodi neid paremini hooldada. Oo, kui hea tunne oli! Tähelepanu- ja hoolitusvajadus... Aga see soe ja kirgas toon meeldib mulle väga. Valgustab mu väsinud ja kurblikku nägu. Niimoodi mu kaasa just ütleski. Vähemalt oli seekord märgata, et juuksuris käisin. Puhkus areneb jõudsalt. Täna võtan ette aiatamise. Juurin välja päevalilled, mille õitseaeg tänavu oli üsna napp. Liiga hilja said nad "valmis". Seevastu olen kasvhoonest saanud vaatet 2 saaki tomateid. Oktoobris alguses alles õige tomatiuputus algas. Maitsvad ja magusad. Ilma ühegi defektita. Ja mis peamine - null protsent kemikaale. Tänu Mozartile ja Theole. Tulbisibulad suskasin juba mõni aeg tagasi mulda. Sel aastal ka hulgaliselt krookuseid ja nartsisse. Aprilli-mais loodan õitemerd. Saan oma kujutlustele taas voli anda. Sel aasta

U. mul on üks ilus värviline uudis!:) Nimelt... meile on saabunud kass. Talli. Imestasin juba mõni aeg tagasi, et hiiri on vähem ringi sibamas. Eile, hobustele heina hangutades, hüppas hallivöödiline kassike heintelt alla ja lidus nurga taha. Hiljem silmasin teda teel istumas ja üksisilmi hobuseid piidlemas. Ikka jupp aega istus. Huvitav, mis mõtteid ta mõlgutas? Igatahes, õhtuseid tallitöid tehes, nägin teda taas. Ta on arglik ja poolmetsik tubli kiisu, kes oma kõhutäit ei jäta saatuse hooleks. Ja nii ta sobiva jahipaiga leidiski. Ühtlasi ka vana tugitooli, mis heinte vahel - hea pehme ja kuiv pesapaik. Ligineda ta endale ilmselt ei lase. Hirmus sõpradega suhtlemistuju on. Moosisin just MOTT -i msn-is. Noh et lähme veinitama ometigi. Nojah, aga nüüd meenus, et juuksurisse oleks vaja minna jne. Pärast Mariani lahkumist ei taha ükski juuksevärv enam peas püsida:)

Õpetus: Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid. Mina sain meemi kutse Sjgelle käest. MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust. 1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS . - ei roniks mäe tippu (siia alla kuuluvad ka teised kõrgusekartusega seonduvad tegevused) - ei ütleks lahti oma vanematest - ei hülgaks oma last - ei anna alla olukorras, kus on lootust 2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA? - kõrghoones - igijää ja lume piirkonnas - mägedes (ma vist kukuks alla:) - ülerahvastatud ühetoalises korteris 3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS? - austreid - rohutirtse - kassi-, koeraliha - kõrvitsat 4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS? - timukana - programmeerijana - turvamehena kaupluses - kriby, herabalife jne pähemäärijna 5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS? Uhh, see on raske. Riideesemeid, mille abil oma vanust püüan varjata, vast. 6. KELLEGA SA MITTE MINGI

Miks su blogi viimasel ajal nii tumedates värvides on? - küsis mu hea tuttav msn-s. Endale tegelikult ei tundu tume:) Võib-olla olen kehv maalikunstnik sõnades ja pole erilist rõhku pannud värvide viimistlemisele... Mingi muutus on küll toimunud. Meeleolu ei kõigu enam nagu vanasti - üles-alla. Õige pikalt olen olnud omalaadses rahus või ... teadmises ja ei rapsi enam umbropsu. Parim tagasiside on see, et inimsuhted on läinud oluliselt sujuvamaks. Nii kollegiaalsed, võhivõõrad kui ka perekondlikud. Tõenäoliselt ei parane ma oma impulsiivsusest eales. Ent siiski - püüan (tõesti väga!) süveneda, enne kui midagi välja plartsatan. Samas - eks ole kiirreageerimist vajavaid olukordi ning siis - "täältä pesee...". Mõtlen eelkõige tööd. Ent ka siis, kui keegi pahatahtlik on, ei pööra ma teist põske ette. See-eest kuulan ma värvilist ja helget muusikat. Kahjuks tuubist ei leidnud, aga lugu ise on see.

Habras osutus nii hapraks, et varises kokku pärast esimest sügiskülma... Tegelikult... Arvatakse, et inimesed muutuvad eakamaks saades leplikumaks. Et nurgad saavad lihvitud ja ollakse vastuvõtlikum. Umbes nii, et "kuniks elu!" Võib-olla ühiskondlike vaadete poolest, tõepoolest. Veendunud radikaalist võib saada liberaal jne. Aga isiklikul pinnal? Pigem OMAd põhimõtted kindlustuvad. Ja õpid nende üle valvama ja mööndusi mitte tegema. Kiiret ju pole. Vajadus pealiskaudsuse järele on kadunud. Nädalavahetus tuttavate seltsis oli imetore. Oleme sarnase tausta ja väärtushinnangutega. Nautlesime samu asju. Pühapäeval näiteks, pidas kogu seltskond vajalikuks metsa jalutama minna:) Muide, selle sügise hitt on lehter-kukeseen . Kaasa korjas neid ohtralt - Lahemaal kasvab neid nii, et niida või vikatiga. Töötlus on samuti lihtne - korjatud seened tuleb paberi peal 2-3 päeva kribalateks kuivatada. Hiljem, toidu juurde lisades, lihtsalt kuum vesi peale - ja voila! Imehea aromaatse maitse

Täna on meil au võõrustada Eesti rockipeere:) Olgu siis selle sündmuse märgistamiseks üks teemakohane lugu. See ka mu üks lemmikuid Ozzy Osbourne`lt. Tolleagne video on samuti lahe. Ozzy`l on soeng ja puha.

Täna hommikul hobuseid koplist talli lastes täitus õhk kaagatamisest. Suur hane-kolmnurk triivis üle talli katuse. Isegi hobud jäid vaatama. Pisut hiljem, tööle sõites, märkasin "Jüri ringi " äärsel koristatud viljapõllul kummituslikke valgeid mügarikke. Luiged. Neid oli palju. Pluss veel lugematu hulk parte, hanesid... Ilmselt pugit kõht täis enne teeleasumist. Ettevalmistuste krapsakus:) Kummaline kontrast - katkematu autode vool ja teelasumist ootavad linnud. Meie ja nemad. Naljakas, korraks tabas mind vastupandamatu soov olla nende seas... Mul hakkab nüüd puhkus. Tervelt kaks nädalat. Saan segamatult olla Theo`le toeks ja hoida Mozarti meeleolu üleval. Ja püüan paar süvenemist võtvat paberit lõpetada. Põhiline on ju teadmine, et mul on puhkus:) Kirjutasin emale kirja üle hulga aja. Kirjutasin, et mõistan nüüd teda. Et mis tunne on kedagi kaotada, kas ajutiselt või päriseks ja et... kardan kõige rohkem lähedaste haigestumist ja kaotust. Ja et tunnen end paljuräägitud, -ka

Nagu enamikul inimestel, avaldub minulgi psüühiline pingeseisund toitumisharjumuste muutumises. Kui igapäevaselt armastan pigem kergeid eineid, siis stressi saabudes hakkan üha sagedamini kiikama magusa poole. Täiesti möödapääsmatu vajadus ja sund millegi lääge, tahke ja tummise järele... Terve eilne päev mööduski peaasjalikult meega pannkooke, šokolaadi, pähkleid jms jõhverdades. Pluss veel vaniljejäätis... ohtras koguses. Õhtuks oli igatahes isud ületatud ja süda läikis:) Ja täna tunnen omalaadset magusapohmelli. Teine äärmus on, et söök kui igapäevane vajadus, ununeb sootuks. Ka sellise resonantsi tegin hiljaaegu läbi. Ma ei tea, miks keha selliseid šokke vajab... Olen täheldanud, et erilist kaalumuutust taolised "sööstud" kaasa ei too. Sestap leiangi, et pigem on mõttekas sellistel hetkedel oma isudele järerele anda kui pidevalt ennast ületades, rahuldamatult ringi käia. Magus patt.

Usun ettemääratusse. Ma ei vaeva eriti enda pead, kes või mis selle kõige taga on, sest kuidagimoodi tunnetan, et absoluut jääb sellesinatses maailmas ikkagi tabamatuks ja defineerimatuks. Võib ju püüda mõtteis modelleerida abstraktseima tasandinini välja, ent miks (nime)sildistada? Tajun vaid, et selliselt korrastatud maailm oma kristalse arhitektuuriga võib olla pigem pisut õõvastav. Mulle meeldivad läbiuurimata alad. Varjud ja nende hajumine, mis kaasnevad pimeduse/valguse vaheldumisel. Piibli järgi sõlmitavat kõik liidud taevas. Enamus inimkonnast on tänaseks päevaks seal viibinud. Siis lennukis, järelikult?:) Kõik on hästi habras, ent siiski on. Nagu taevas ikka. Ja muideks, pealpool pilvi paistab päike. Jumalat ei kohanud.

Olen tagasi. Vahepeal sai käidud töölähetuses Luxembourgis. Seekord ületasin iseend, tõepoolest. No ei olnud üldse lihtne käik, ent sain hakkama. Just selles ulatuses, mille eesmärgiks võtsin. Suutsin teemaga huvi äratada ja tööalaseid kontakte sobitada. Olen rahul iseenda tehtuga. Testisin enda peal ka elus esmakordselt ühe rahusti/tuimesti mõju. Toimis üllatavalt positiivselt sel hetkel, kui tundsin et tõepoolest ei suuda kontsentreeruda. Praeguseks usun end piisavalt hästi toibunud olevat. Igatahes suudan igapäevaste asjadega ja ka Theo ravimisega hakkama saada, ilma et pidevalt nutta lahistaksin. Leinast ja kaotusvalust võib hõlpsalt saada enesehaletsus. Ja kui need piirid hägustuma hakkavad, tuleb abi otsida. Nii mõnedki head tuttavad ja pooltuttavad inimesed läksid möödunud nädala jooksul igavesele teele. Jah, surelikkuses ei ole minu jaoks mitte midagi RAHUstavat ega lepitavat. Aga Luxembourgis oli sügiseselt kaunis. Soe ja prantsaslik (kuigi pole kunagi Prantsusmaal käinud). Va

Kurb olen. Oma lemmikute pärast . Aga midagi pole hetkel paremat teha, kui loota. Lohutan end alloleva videoga. Käisime Mariga Tartu varianti Uinuvast kaunitarist vaatamas. Väga kõrgetasemeline lavastus ja kogu trupilt palju nõudev etendus. Soovitan soojalt, sest lõpust jääb imeliselt helge tunne. Aitab sügisest läbi. Pjotr Tšaikovski ballett "Uinuv kaunitar", Pas de Deux

Värvide küllases sügises on just allolev klaverikontserdi osa üks mu suurtest lemmikutest. Looduslüürika. Plaadimasinas mul küll variant Svjatoslav Richter`iga, ent kunagise imelapse, Jevgeni Kissin `i versioon on samuti maailmaklass. Noja, kui sinna juurde veel Tema Ise dirigeerib, siis.. unustad Richter`i poolt mälestustes mainitud despootlikkuse tempode jms suhtes. Eesmärk pühitseb abinõud. Kui eesmärgiks on Muusika, siis - ehk on kõik lubatud nagu armastuseski?

No küll on mõnus pärast metamudeleid ja metametamudeleid täis nädalat lihtsalt olla... Kohv. Mehe küpsetatud pannkook koos värskelt soolatud lõhega. Meeleheitel koduperenaised, mille kohta kaasa küsis, et kas need on samad näitlejad, kes Seksis ja linnas. Või siis Twin Peaks`is. Leidsime, et üks (Kyle McLaughan) ju ongi. Seepeale kõlas klaveril kohe väike improvisatsioon Twin Peaks`i tunnusmeloodia teemadel:) Mõtlemisvabadus. Hea tunne on, sest palju sain tehtud. Töörõõm vist öeldakse selle kohta. Nädala lõpetas esinemiskutse ühtekokku paarisajale inimesele. Õnneks on sinna veel pisut aega. Et siis ikka ... päev korraga ... nagu pärlikees, kus mõned kirkamad ja tuhmimad. Püüan end nüüd välja magada, metsas jalutades ja koduste toimetuste saatel.

Nonii. Omal nahal ära proovitud. Eks vanasõna ütle, et "Loll saab kirikuski peksa". Minuga enam-vähem selliselt läks.... Eks kindlustusagendid olid mulle kui sihtgrupile om ilmelist toodet III samba näol ka enne püüdnud müüa, ent olin suutnud ikkagi ära vingerdada. Aga eks nad leia ikka "nõrgima lüli" üles. Seekord osutus selleks mu kaasa. III samba kindlustus "taskus", hakkas ta ka mulle kodust selgitustööd tegema. Ja "ära rääkis", kuramus:) Nii saigi minust Ergo rammusate pensioniniitude ... lammas. Mäletan, et küsisin veel täpselt agnedilt üle, et juhul kui mul igakuisetest sissemaksetest villand saab, kas saan sissemakstu tagasi. Ja-jah, 10% kaotad, ent ülejäänud saad tagasi - kõlas vastus. Oma süü, et ma "kenjaalset lepingut" punkt-punktilt ja juriidilistesse üksikasjadesse süvenenult läbi ei lugenud. Probleemid hakkasid 2007.a oktoobris. Nimelt oli mul sõlmitud otsekorraldusleping, ent agendi soovitusel tegin selle vaid aastaks

Rock Cafe`s esinenud Paul Gilbert oli kahtlemata kõige virtuooslikum elektrikitarri mängija , keda eales live`s näinud/kuulnud olen... Igav ei hakanud. Seda eelkõige stiilirohkuse ja muusika poolest, mida ta endast välja laskis. Ent ka ta ise tundus eriliselt pühendunud ja usutav. Friik kõige positiivsemas tähenduses. Tasub vaadata ta enda poolt hallatavat kodulehte - ka seal antavad vastused jätavad positiivse mulje... Muude küsimuste seas vastab ta ka, et kas tema näol on tegemist legendaarse youtube Buckethead`iga ... Jaa, tänapäeva kitarristide maailm on täis saladusi... Tähelepanu köitsid ka ta käed... just käsivarred. Kuidagi ebamaiselt pikk käe osa randmest kuni küünarvarreni. Mulle meeldis vaadata, kuidas ta mängib. Sõrmed... kiirelt ja täpselt liikuvaid... tema enda hingestatud nägu, muusikasse sulamine... koostöö bändi kolme liikme vahelt, kellega meeletutes tempodes koos kapati. Kõik see kokku oli imetlusväärne. Rahvast oli küll hõredalt, ent see-eest teadlik ja hea publik

Eks igaüks on kokku puutunud hetkelise masendustundega, mis tekib kui laekunud palganumbrist hakata tegema mahaarvamisi arvete maksmise näol. Ilus summa kahaneb ja mitte vähe... Ikka üsna pikka aega hoolitses enamiku arvete maksmise eest abikaasa, ent kuna oleme hakanud "uusi teenuseid" tarbima näiteks pangalaenu näol, siis on kasvanud ka maksekoormus, mistõttu oleme püsikulud enam-vähem poolitanud. See tähendab seda, et sõltume teineteisest täiega. Tegelikult ka... üllatav, ent selline "jagamine" on meid vaataet isegi teatud mõttes lähedasemaks teinud. Vastutus. Kaasalöömine ühises ürituses. Teineteise ja rahaga arvestamine/arveldamine. Kõlab vist pisut jubedalt, ent ... võrdõiguslikult. Seetõttu pole meil ka tekkinud probleeme naiste- või meestetöödeks liigitamisel. On lihtsalt "mõnus töö", "tüütu töö" või "ropp töö". Nii näiteks teeb mu abikaasa heameelega süüa, sest see on "mõnus töö". Mulle jällegi meeldib vahest triik

Keegi pole meist perfektne, ent... ikkagi häirib. Minu jaoks on mõni asi elementaarne. Näiteks - mitte segada vahele, kui teine inimene räägib. Uskumatu, aga tõsi - ka mõnel teisel inimesel võib olla nutikaid mõtteid. Teine elementaarne oskus läbirääkija/kuulaja "tarkvaras" võiks olla oma näoilmete valitsemisoskus. See on treenitav - kas peegli ees või... miks mitte paluda end mõnel pereliikmel filmida... salaja, seltskonnas olles:) Nii mõndagi kõnekat võib välja kooruda. No ja niisama elementaarne nagu võileiva söömine võiks olla ka "tänamine" , "tervitamine", "vabandamine, kui kedagi millegagi häirid". Aga... nagu ma ütlesin, nobody is perfect . Võib-olla polnud lihtsalt parim päev banaanikala püügiks. Sellised mõtted seoses ühe suure koosoleku/nõukoguga.

Kolisime poega. Olin siiani korterit vaid pilitdelt näinud... tõelus osutus pisut teiseks. Aga noh, pole viga - see-eest on asukoht imekaunis, tänava otsast avaneb imeilus vaade alla orgu ja järvele. Ja pojale meeldib korter üliväga, noomis mind "ärahellitatuks":) Ostsime korteri hubasemaks muutmiseks mõned vaibad, riidehoidjad ja muud pudi-padi. Kodust sai kaasa toodud mõned pleedid ja punutised. Pärast askeldusi siirdusime ühiselt õhtustama ja seejärel Pärimusmuusika Aita. Kontsert möödus märkamatult imedes iminapana kuuldavasse muusikasse. Raske oli kõlanud helivärvidest ja sõnumist välja tulla. Kas peakski? Mind liigutas kogupilt hingepõhjani. Kahtlemata üks olulisemaid kontsertelamusi. Riho Sibul avas sõprade saatel paljusid uksi, jättes samas mõne paokile, mõne avatuks. Olen oma sügisestel metsaskäikudel sageli mõelnud surelikkusele... hirmuseguse ärevuse, samas ... uudishimuga. Alateadlikult olen sellele mõelnud kogu aasta vältel, alates Marise lahkumisest. La

"Soovin õnne tähtpäeva puhul!", teatas abikaasa ja ulatas mulle kimbu sügislilli... - "?" - "Üks tähtis sünnipäev on täna..." - "?" - Glenn Gould`il. Jah, tõsi täna oleks Glenn Gould saanud 76.aastaseks. Mu äi saanuks paari nädala pärast 75.aastaseks. Aga nii on juba kord seatud, et meie seast sirgub neid, kel midagi öelda ka aastate ja aastakümnete tagant, ilma füüsiliselt kohalviibimata. Minu jaoks Glenni ja Matti vahel ongi see seos.

Leidsin alloleva testi Elsa blogist. Tahtsin samuti kapata Valgel Hobusel, aga võta näpust... Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test... The Prioress You scored 32% Cardinal, 54% Monk, 62% Lady, and 35% Knight! You are a moral person and are also highly intellectual. You like your solitude but are also kind and helpful to those around you. Guided by a belief in the goodness of mankind you will likely be christened a saint after your life is over. You scored high as both the Lady and the Monk. You can try again to get a more precise description of either the Monk or the lady, or you can be happy that you're an individual. Take The Who Would You Be in 1400 AD Test at H ello Q uizzy

Möödunud nädala lugude-looks oli Genesis`e Seven Stone "Nursery Crime"-nimeliselt plaadilt. Tony Banks mängib selles loos taas judinaid tekitavalt... ja neid positiivseid judinaid oli ju siis vaja:) Igatahes on 7-nda kivina 35 ruumi puid kuurialusesse toimetatud. Tänu poja ja pere sõpradele! Juhtus ka - nimelt tuli teha väljasõit loomaarsti juurde, et üht aktiivset talgulist, Jack Russeli terjerit, nõeluda. Jah, kuidagi oli ta suutnud tekitada 2 lõikehaava kõhu alla - tuimestus, 5 tikki ja asi korras. Praeguseks hetkeks sõelub ta taas õmblusmasinana ringi.

Septembrikuule iseloomulikult on töö juures sebimine. Sest just septembris lõpeb suviste puhkuste periood ja avastatakse, et aasta lõpuni on jäänud vaid mõned kuud. Selle tulemusena toimub meeletu rapsimine ja siplemine. Mõned aastad tagasi ei saanud ma aru, mis on pärast suvist puhkust südamenärvide põletiku põhjuseks septembris... Ent viimastel aastatel olen sellist seisu teadlikult ennetanud. Jagan oma kogemusi.... Paljudel inimestel on kombeks pärast suve "uue hooga" mingeid "asju" hakata ajama. Suure organisatsioonis lööb see eelnevad plaanid sassi. Hakkab toimuma kaootiline siblimine, mis ilmneb rohketest koosolekutes, kasvavas kirjavahetuses jne. Tavaliselt leitakse nende koosolekute raames üks ohver, kes peaks kõikidest neist kenjaalsetest mõtetest sümbioosi tekitama ja hakkama mägesid liigutama. Soovitus siinkohal, ei tohiks langeda paljude heade mõtete lõksu. Üha sagedamini märkan, et paljud koosolekulised lihtsalt mõtlevad valjusti ja neil on piisavalt

Ei teagi, kas on asi on täiskuus või lihtsalt asjaolude kokkulangemises, ent olen täna olnud kahe uuringu objekt. Esimene neist oli juba mõnda aega tagasi kindlaksmääratud, seoses sõeluuringusse sattumisega. Teine aga täiesti juhuslik ja ootamatu. Stockmannist väljudes sattusin Postimehe intervjueerija vaatevälja ning pidin vastama paarile küsimusele , mis puudutasid jalanõude kvaliteeti. Noh, kuna arvan jätkuvalt, et jalanõude hinna ja kvaliteedi suhe pole päris ootuspärane, siis allusin uuringule:) Esimesel juhul ärgitas mind uuringus osalema mu hea sõber, kelle haigusele niimoodi jälile saadi. Loodan väga, et õigeaegselt. Aga tõttöelda ootan uuringu vastuseid üsna suure ärevusega... Kui miskit halvasti, lubati 3-4 nädala pärast kontakteeruda. Ühtpidi täidab ju uuringute läbiviimine igati positiivset missiooni - teadvustada võimalikke probleeme ja kitsaskohti ning pakkuda asjakohast lahendust (ravi). Siinkohal tõstabki minus väike pessimismikurat pead - enamasti kipub ju olema nii, e

Üsna sarnaste inimestega seisab ees minulgi kohtumine... täna õhtul:) Head sõnad , mu meelest. Nagu Fish`il ikka. No ja klahvikäigud panevad iseenesest panustama oluliselt tugevama make-up`i peale. Purple lipstick, my friend!;-)

Tahtsin töömõtted peast uhtuda ja alustasin nädalalõpule vastuminekut üpris varakult. Lubasin endale poole tööpäeva pealt jalgalaskmist ja suundusin TOP-i. Ujuma. Ujula oli mõnusalt tühi ja päikeskullane. Tundsin end üsna samamoodi nagu Nõiake mu eelmise ujumisteemalise postituse juures kirjeldas. Lasin end veel kanda ja libistasin suvalisi mõttekatkeid läbi pea. Naljakas oli ka, taas. Jälle üks mees... Võimles oma treenitud keha soojaks, tuli hüppepjedestaalile, sättis ujumisprille, tõmbas pahinal kopsud vett täis ja hüppas.... "ilge maoka". Kuna ta ettevalmistusi pooltühjas basseinis ei saanud tähelepanemat jätta, siis tekkis kerge üllatuskahin. Ilmselt oodati kaunimat ja võimsamat pilti. Vähemalt mina ootasin:) Tema hüppest inspireerituna mõtisklesin ülejäänud ujungi vältel, kuivõrd oluline sisenemine ...kuhugi, millessegi või kellessegi. Oluline on ju et - kuidas? Aistingud, kiired (uit)mõtted -. kõik fikseerivad ja kaaluvad täpselt, kas õige või vale viis. Kas "min

Lõpuks ometi on mulle pärale jõudnud tõsiasi. Mul on ikka pikad juhtmed ja enesepettuslik sense. Pluss veel suur annus tegelike sündmuste ilusaks mõtlemist, edevust ja .... naiivsust. Inimene, kes mind kõnetas, ei taotlenud muud, kui omalaadset kontrolli mu üle, väänates olukordi ja sepitsedes täpselt oma suva järgi... tekitades kummastavaid dimensionaalsusi minus endas. Päriselu ju nii keeruline pole. Palju lihtsam. Tõde on lihtne... ja ilusam. Kellele meeldiks tunda tundmust, et temaga manipuleeritakse? Kui paljud seda üldse aduvad olukorras, kus ei toimu reaalset äritehingut ja peenrahaks on hoopis tunded? Arvasin end olevat tundliku natuuriga, aga tegelikult... olen hoopis üks igavene fantaseerija. Irreaalne ja kättesaamatu tundus palju ilusam oma olematus kullasäras. Harakas ja hani ühes isikus, ma ütlen. Aga nüüd on lõpp. LÕPP. Kõtt!:)

Mulle on varasest lapsepõlvest meeldinud vees olla. Õppisin tänu soodsale asukohale üsna varakult ujuma ja suvi ei olnud minu jaoks tõeline, kui ma ei saanud piisavalt palju vees viibida. Piisavalt tähendas "iga päev". Tänavused ilmad lubasid merevett nautida vaid 1 korra. Kahjuks ei sattunud ma ka ühegi järve äärde... pealegi, olen hakanud tundmatuid veekogusid pisut pelgama, sest - kuna armastan ujuda kaua ja kaugele, siis ühes Lõuna-Eesti järvekeses õnnestus mul ühe ujumiskorra ajal takerduda nii veealustesse kasvudesse, kui ka sattuda keerisesse. Õnneks teadsin, kuidas toimida, sest hilises lapsepõlves koolitati mind kohaliku järve Baywatch `iks:) Jajah, pärast kergejõustikuga lõpparve tegemist hakkasin tegelema akvalangismiga... Niisiis, ma naudin vees olemist... väga. Võib isegi öelda, et põhjani. Juba eile tegin otsuse, et täna lähen ujuma. Pakkisin hommikul tööle minnes vajalikud asjad kaasa. Tööpäeva lõpus siirdusin Nõmme ujulasse. Polnud seal kordagi käinud... tegel

Mu viimasaegsete muusikaliste avastuste hulka kuulub rootslaste Opeth. Poeg oli paari lugu kunagi demonstreerinud, ilmestamaks proge-metal`i laia ampluaad:) Sagedamini hakkasin neid kuulama jango.com nimelises kohakeses. Opeth kas meeldib või mitte. Mulle meeldib. Hea kraam piisavates kogustes tarbimiseks. Opeth: Porcelain Heart

Vastukaaluks augustilõpu masendusele on kõiki mu tuttavaid inimesi nakatanud mingi eriline krapsakus. Mind ennastki. Tööasjad köidavad taas... õigeminini... teen möödapääsmatuid tegevusi hasartsemalt kui näiteks paar kuud tagasi:) Ka kodus olen hakanud rohkem liigutama. See väljendub näiteks garderoobi, maja nurgataguste, hobuvarustuse, vannitubade jne jne korrastamises. Palju on veel muidugi teha.. näiteks keldrisse pole järjega jõudnud, üks laar kurke ootab sissetegemist (täna õhtul peaks selle ette võtma!), suvemaja talvekorterisse sättimist... Aga ikkagi - tegevus isutab. Pole nii nagu mõni aeg tagasi, kui tuimalt lakke vahtisin ja lootusetuid mõtteid haudusin. Millest selline sebimine? Ma ei teagi... ilmselt inimestele meeldib millekski ettevalmistumise protsess. Näiteks talveks. Aga kui talve ei tulegi, siis valmistutakse kevadeks ette. Selline pidev asendustegutsemine millekski ettevalmituse tuhinas.... kuni lõpuks hakatakse vananemiseks ja suremiseks ettevalmistusi tegema. Koh

Inspireerituna sääskedest ei saa ma täna kuidagi mööda allolevast lõbusast loost. Ettevaatust, mahamängitud nootide ja helide arv ühes ajaühikus on ülisuur:) Extreme: He Man Woman Hater. .. selle loo pealkirja võib vabalt ka vastand(soo) märgiliselt tituleerida.

Tänane ilm peaks ka paandunuimale melanhoolikule naeruvirvenduse suunurka tooma... Pärast lõputuna näivaid sadusid on taas päikseline. Minu hommik on imeline. Hoolimata eile õhtul vinoteegis ja Clazzis (liig)tarbitud punaveinist. 4 või 5 (?) klaasi eilse õhtu jooksul hoidis mind veel ärgateski reggae õhtu värvides. Mõnus õhtu koos mehega... kes ei väsi mind üllatamast. Jumalik anne - see vast õige sõnapaar. Olen paari nädalajagu püüdnud hommikuti, enne tööleminekut Bonzoga metsas käia. Lihtsalt... tööl on hetkel üsna pingeline ja liikumine aitab mõtted erksad hoida ning hommikuse une silmist pühkida. Teisalt on ju mul hetkel sammulugemise vidin küljes. Sammumeetri sõnul astun iga päev keskmiselt 12000 sammukest. Hobudele kaera künadesse kühveldades, kuulsin talliraadiost imekaunist laulu Marju Kuudi esituses. Kahtlustan, et flöödipartii mängis sinna sisse Samuel Saulus? Guugeldasin ja leidsin vähemalt laulu nime sõnade järgi üles - R. Rannap Ilusa rõõmu laul . Polnud seda eales varem k

Eile õhtuse filmivaatamise juurde jäätisekarpi avades, vaatasin (nagu tavaliselt) poja toa poole ja silmates läbi ukseklaasi paistvat teleka kuma, hüüdisn vaistlikult "Jäätisele!". Üsna kohe taipasin oma eksitust. Mees oli ööbinud tema toas ja unustanud teleka mängima. Esimese septembri hommik üllatas oma kargusega. Murul olid minu arvates isegi märgid hallaööst. Töökoht on alustanud sammulugemise kampaaniat. Hommikul ootas mind laual "imevidin", mis kõik sammud hoolsalt ära peaks fikseerima. Tualettruumis käies avastasin, et registreeritakse ka pükste üles- ja alla tõmbamine. Kõik on arvel:) Fun missugune! Igatahes kena koolipingi nühkimise algust kõikidele suurtele ja väikestele õpisellidele!

Istusime Mariga ühe mõnusa karusmarjalise seltsis, haukasime kõrvale tuunikala pirukat. Jutlesime. Kohustuste raskest koormast, hirmust võimalike ebameeldivuste ees.... aga ka ootamatuste võlust ja kordamineku rõõmudest. Nii nagu elus ikka. Võrdlesin endamisi kahte minejat. Mari võtab käsile teise, poeg esimese aasta iseseisvat elu. Üks oskab juba peljata võimalikke raskusi. Teine veel mitte. Ühel on tekkinud vastutus- ja kohusetunne hakkamasaamise ees. Teisel on pea tuult täis ja ei mingit muret homse päeva ees. (Elu)kevad lõppemas ja suvi algamas. Kui Eestimaa suvega paralleele tuua, siis on ju võimalused mitmekesised :) Mariga juteldes kerkis veel üks huvitav teema - nimelt viis, kuidas muusikat kuulata. Meil on see täiesti sarnane. Jumal tänatud, mõtlesin et äkki olen ma oma tutvusringkonnas ainus friik, kellele meeldib üht ja sama muusikapala päevi, vahest ka nädalaid käiata. Eelmine nädal möödus Led Zeppelini Houses of the Holy seltsis, peamiselt allolevat lugu edasi-tagasi kuu

Kahjuks pole minus suurt käsitööpisikut. Blogiilmas olen sattunud lehtedele, kus kaunist ja ajatut isetehtut esitletakse. Imetlen, ent järgitegemise soov puudub. Ometigi omandasin ma kunagises ÕTK -s (õppe -tootmiskombinaat:) õmbleja kutse. Kõik katsetööd ma seal valmis pusisin, eksamitöö samuti. Mäletan, et ülerõivaste nappuse tõttu sai isegi jope õmmeldud (vatiiniga ja puha). Seelikuid õmblesin, mõne kleidi isegi, koorilaulu pluusi... Kudusin ka, tollase sõbranna eeskujul. Tegelikult oli ju hirmus vahva, saime kokku kas tema või minu kodus, jutustasime ja lasime kätel vilkalt käia. Üht ringvarrastel kootud kampsunit mäletan... sääriseid, salle, kindaid, mütse sokke - ka neid sai tehtud. See kõik juhtus kooliajal. Teist korda nakatusin pisikuga poega oodates. Kõik käterätikud said heegelpitsid, valmisid ka pehmed papud ja imetillukesed kampsunid. Meeletu sisemine vajadus ja tung näputöö järele. Emainstinkt? Mõni aeg tagasi võtsin taas vardad. Valisin lõnga, teadsin kindlalt millist

Üleskutse pärineb Hundiulu postkastist ja tegemist on omalaadse otsinguga - nimelt, otsitakse heateo autoreid. Mina kahjuks neid inimesi ei tunne, ent ehk Sina? 2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte. Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumi

Pean homme ärkama halastamatult vara, et hommikuse Tartu bussi peale jõuda. Pole teab mis ajast bussiga sõitnud, ent ärinädala algus ja teeremont pole need, mis mind ahvatleksid Tartu-Tallinn maanteel rallima. Kuulu järgi oleva bussiga reisimine tüki mugavam, käed ja tähelepanu on vabad. Oma pühapäeva magasin peamiselt maha... tegin vaid hädapäraseid toimetusi. Nonii magusat und pole tükil ajal olnud. Elavnesin alles õhtupoolikul kui avastasin, et mul pole mitte midagi homsele kohtumisele jalga panna. Mu lemmikporikingade tald on katki ja parandamine ilmselt liiga kallis ja mõttetu. Poolsaabaste jaoks on aeg veel liiga varajane. Jalanõud peavad olema... head ja kvaliteetsed. Muude riietusesemete pealt võin kokku hoida, ent mitte jalanõude. Kõpsisingi paar tundi mööda Viru Keskus ja Kaubamaja ning shoppamise rasket tööd pärjas edu. Väga meeldisid ühed Lloyds`i kingad, ent kahjuks ei olnud sobivat numbrit. Lõpuks sain üsna meeltmööda välimuse ja hinnaga Vagabondid. Noja siis sattusin vee

Viimasel ajal on mu blogisse jõutud päringuga "kurkide marineerimine". Eelmise aasta augustis avaldasin ühe "lollikindla retsepti", mille abil kurgid krõmpsud ja parasjagu äädikased jäävad. Kuna mu mul endal oli kurgitaimi vaid 4, millest üks põdes välja, siis pean kasutama vanemate poolt kasvatatuid. Plaaningi täna Lõuna-Eestisse sõita. Vanemaid pole samuti jupp aega näinud. Päev tõotab päikseline tulla. Sügis tuleb pikkade sammudega.... mul on veel pooleli hulgaliselt sügistöid - puude saagimine, lõhkumine ja riita ladumine, keldri koristamine, seenelkäik jne jne. Kõik on ju hirmus mõnsad tegevused, tegelikult. Õhtuti kuulen juba kurgede (mitte kurkide) kaeblikku kruugutamist. Sain eile ka täpse (?) diagnoosi oma vasakule käele - epikondüliit ehk küünarliigese põletik. Määrati magnet- ja laserravi. Loodetavasti saan abi. Põhjuseks olevat pidev ülekoormus. Ma ei tohiks mõnda aega haigele käele üldse koormust anda, aga kuidas see võimalikuks osutub, vot seda ei tea