Skip to main content

Tumedus

Miks su blogi viimasel ajal nii tumedates värvides on? - küsis mu hea tuttav msn-s.
Endale tegelikult ei tundu tume:) Võib-olla olen kehv maalikunstnik sõnades ja pole erilist rõhku pannud värvide viimistlemisele...

Mingi muutus on küll toimunud. Meeleolu ei kõigu enam nagu vanasti - üles-alla. Õige pikalt olen olnud omalaadses rahus või ... teadmises ja ei rapsi enam umbropsu. Parim tagasiside on see, et inimsuhted on läinud oluliselt sujuvamaks. Nii kollegiaalsed, võhivõõrad kui ka perekondlikud. Tõenäoliselt ei parane ma oma impulsiivsusest eales. Ent siiski - püüan (tõesti väga!) süveneda, enne kui midagi välja plartsatan.

Samas - eks ole kiirreageerimist vajavaid olukordi ning siis - "täältä pesee...". Mõtlen eelkõige tööd. Ent ka siis, kui keegi pahatahtlik on, ei pööra ma teist põske ette.

See-eest kuulan ma värvilist ja helget muusikat. Kahjuks tuubist ei leidnud, aga lugu ise on see.

Comments

Anonymous said…
Kõikumisi on vähem tõesti. Ega ei mäletagi millal korralikult sai nutetud, sedagi vist filmis...
Aga ma tunnen just nüüd vahel karjuvalt, et kuidas tahaks aegajalt midagi tugevat kogeda. Näiteks naerda end rõngasse, lahustuda naerus!:)Ja teha midagi, mis tõesti sügavalt puudutaks.