Õhtul kell 22 paiku taastati elekter. Selleks hetkeks oli mu kodu ilma vooluta olnud 31 tundi. Paras kaos valitses. Tööle ei läinud, sest õigupoolest pidin tööasjus hoopis Tartus olema. Tartusse ma aga ei jõudnud - pühapäeval, kui olin kaasa linna ühele muusikutele olulisele üritusele transportinud, jäin ise lõksu. Tuisuvangi ühtekokku 6 tunniks.
Autost väljaspool valitses täielik põrgu, nähtavus kohati olematu. Kodust umbes 8 km kaugusel jäin toppama ahelrongi - minus ees ja üsna pea ka tagapool oli paarkümmend autot abitult ohutulesid vilgutamas. Aeg-ajalt ilmus ja kadus põllu poolelt hiiglasuur sahk, ent kolonn ei hakanud sellegipooles liikuma. Mitte mingisugust infot ei raadiost, ei politsei hädaabinumbrilt ei saanud. Lõpuks sain ühenduse Maanteeameti infotelefoniga, kus vähemalt manitseti autot mitte mahajätma ja sõidukis sees püsima. Lubati tulla päästma (ka sõna lõpuks kasutati) niipea, kui ringteel liiklus kontrolli alla saadud.
Olin peas kaalunud läbi juba kõikvõimalikud variandid, kuniks pärast 4 tundi seismist kolonn äkitselt liikvele läks. Kahjuks vaid 10-20 meetrit. Seejärel läks veel paar tundi ja siis - vabadus!
Jätsin auto kodutee otsa - see oli täiesti lootusetult umbe tuisanud ja sumpasin läbi lume kodu poole. Väravani jõudes said hirmu ja abituse tunne voli.... Ma ei ole eales selliseid hangesid näinud. Maja oli sõna otseses mõttes lumme mattunud. Õnneks tervitas mind maja sisemusest Bonzo. Kaevasin ta õue end lohutama.
Loomulikult oli mu esimene käik talli, sest viimati olid hobud söönud 13 paiku päeval. Ka tallivärvat avades vajusin rinnustsaati lumme. Aga hopsid olid üsna rahuliku moega, taskulambi abil sain isegi boksides asemed puhastatud. Joogivett olin hommikupoole taibanud koguda. Elektri puudumisel lõpetab ju puurkaevu pump töö. Toas tegin kolletesse tule, jõin suurte sõõmudega vett ja vaarusin magama.
Bonzo valvas mind. Kui hea, et ta mul on! Tänagi ei ole ta minust sammugi maha jäänud:)
Autost väljaspool valitses täielik põrgu, nähtavus kohati olematu. Kodust umbes 8 km kaugusel jäin toppama ahelrongi - minus ees ja üsna pea ka tagapool oli paarkümmend autot abitult ohutulesid vilgutamas. Aeg-ajalt ilmus ja kadus põllu poolelt hiiglasuur sahk, ent kolonn ei hakanud sellegipooles liikuma. Mitte mingisugust infot ei raadiost, ei politsei hädaabinumbrilt ei saanud. Lõpuks sain ühenduse Maanteeameti infotelefoniga, kus vähemalt manitseti autot mitte mahajätma ja sõidukis sees püsima. Lubati tulla päästma (ka sõna lõpuks kasutati) niipea, kui ringteel liiklus kontrolli alla saadud.
Olin peas kaalunud läbi juba kõikvõimalikud variandid, kuniks pärast 4 tundi seismist kolonn äkitselt liikvele läks. Kahjuks vaid 10-20 meetrit. Seejärel läks veel paar tundi ja siis - vabadus!
Jätsin auto kodutee otsa - see oli täiesti lootusetult umbe tuisanud ja sumpasin läbi lume kodu poole. Väravani jõudes said hirmu ja abituse tunne voli.... Ma ei ole eales selliseid hangesid näinud. Maja oli sõna otseses mõttes lumme mattunud. Õnneks tervitas mind maja sisemusest Bonzo. Kaevasin ta õue end lohutama.
Loomulikult oli mu esimene käik talli, sest viimati olid hobud söönud 13 paiku päeval. Ka tallivärvat avades vajusin rinnustsaati lumme. Aga hopsid olid üsna rahuliku moega, taskulambi abil sain isegi boksides asemed puhastatud. Joogivett olin hommikupoole taibanud koguda. Elektri puudumisel lõpetab ju puurkaevu pump töö. Toas tegin kolletesse tule, jõin suurte sõõmudega vett ja vaarusin magama.
Bonzo valvas mind. Kui hea, et ta mul on! Tänagi ei ole ta minust sammugi maha jäänud:)
Comments