Kõigest ja ei millestki

Käisin täna tööl pärast puhkust. Koju sõites, Tartu mnt foori taga passides, kõlas Klassikaraadiost Cherubino aaria "Figaro pulmast". Mitte just kõige parem esitus, ent sobis hästi tänase emotsiooniga... tingitud kevadest, reisil kaasas olnud Orlando `st ja muust magusvalusast.

Valisin Jaan Kaplinski luulekogust "Õhtu toob tagasi kõik" luuletust Sulle, kes Sa öhe lendasid eile... Kuidagi jube on Sinust minevikus rääkida. Kõik on nii lihtsalt haavatav ja kaduv ja... leplikult omaksvõetav. Konstanteering. Fakt. Ja juba otsin ratsionaalselt luuletust, mis sobiks... Teadsin, et vahest loed mu blogi. Teadsin ka, et oma näiliselt malbe kesta all otsisid palavikuliselt midagi (kedagi?). Aimasin, ent ega täpselt  teadnudki keda/mida...  Unenäoline kohtumine. Samanimelisus ja lootusrikkus. *** Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas on koos ja segi pimedus ja valgus, hea ja halb, tõde ja vale.Küllap nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad olid olendid ja iga olend kas hea või halb, must või valge , Jumala või Kuradi oma. Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast, kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks? Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ; ka lõpmata til

Pikalt planeeritud kõrgmäestikus suusatamine saigi teoks. Muude reisiks ettevalmistuste kõrvalt (hobuste transport Kurtnasse, koerte toitmine 10-ks päevaks jne jne) ei olnud mul mahti mõelda, et ... kui suured need mäed tegelikult on. Mitte vaatlemise seisukohalt, ent just suusatamise. Esimene päev  mäel oli seetõttu täielik šokk. Alustasin allasõitu ja avastasin, et mägi ei lõpe veel selle kühmuga... ja järgmisega ka veel mitte... ja käänaku taga sõidad veel ikka allapoole... järjest kasvavas tempos. Igatahes oli kiiver väga õiges peas:) Mu suusa püüdis kinni juhuslik mööduja ja ise sain vist pidama alles kolmandal rullumisel. Tõstukist alla vaadates haaras uus paanika ja kui end kohvikusse vedasin olin üsna kindel, et rohkem ma ei katseta.  Ja et järgmisel päeval ostan tagasilennu pileti. Aga väike Jägermeister ja rahulikus õhkkonnas olukorra analüüsimine julgustas ühe korra veel proovima. Seekord juba teadsin, mis mind ootab. Eks ma rohkem kandis alla sõitsin, ent siiski sain

Üks parima käiguga proge-lugusid, mis armasal kodumaal eales kirjutet: Morpheuse aed Kes arvab ära esitaja ja loo autori, saab... pika pai!:) Heia-heia!

Minu arvates on suusavarustus, s.h eriti riidevarustus häbematult kallis ja valik Eesti kaubandusvõrgus pea olematu. No tõesti...  Mõtlesin, et jätan vajalike asjade ostu vahetult enne minekut, et siis on märtsi keskpaik ja hinnasula. Võta näpust! 70% suusajopede allahindlus ja ikka ligi 2000 kr. Minu arvates on see ülepakutud hind. Mis selle jopi siis ikka nii eriliseks teeb, et selle eest nii palju maksta... Või siis spets suusapesu?  - ~1000 kr . Urr! Mina ei raatsi sellist hinda maksta. Muidugi usun materjalitööstuse võidukäiku, aga ikkagi. Suusavarustusest parem ei räägigi - kõik need saapad, suusad, kepid, kiivrid, prillid - mis  mäel kohustuslik. Seda kola endale üheks korraks küll hankida ei jaksa. Sest ma pole kindel, et mulle suurel mäel üldse sobib. Äkki tulen treppsammus ülevalt alla:) Ja niimoodi iga päev. Oh, õudust. Parem ei mõtle sellele. Vaatasin kodulehelt järgi, et seal läheduses on ka normaalmõõtmetes ujula. Et võib olla hoopis ujun kõikseeaeg:) Õnneks on mul

Tabatuna oma lemmikpaigast, maa ja taeva vahel... Otse kuriteopaigast koos asitõenditega. Pesu on seniajani triikimata...

Kohtusin täna viie aasta tagant kauaaegse sõbratariga. Aeg möödus lennates. Ja on möödunud ka. Ta on endiselt nooruslik ja särav, kinni omades mõtetes ja kiiksudes. Üks põnevamaid ja vastuolulisemaid natuure, keda tean... Kass, kes kõnnib omapead. Õhtuks olime kutsutud katsikule. Väike Aksel Jaak oli tõeline südametemurdja. Pole tükk aega tillukeste inimestega kohtunud. Siirust ja elurõõmu kiirgas... Köögilaua taga võeti läbi viimased ja tulevased muusikasündmused. Et Põlts on Eestis, et Mäks oli eile krdi hea ja et varsti on Dramamama koos lõpp hea noorte progebändiga (vist oli Põhjakonn?)Tapperis jne jne. Tippude-tipuks oli It might get loud film. Üks koht.... see, kus JP mängib õhukitarri. See filmilõik on liigutanud kõiki, kes end muusikaga sinasõbraks peavad. Miks küll ometi? Armastus. Niiet väikse Aksli katsikutel rääkisime põhiliselt armastusest. Ühes ja samas, meile arusaadavas keeles.

Muinasjuturaamatud oli mu armsaim lugemismaterjal kaua-kaua. Õnneks kuulus muinasjuttude uurimine ka sovjeediaja filoloogia kursusematerjalide hulka... Praegugi loen lemmikumaid. Hauff`i Muinasjutte, näiteks. Ja kuivõrd ma tänases laulusaates hoian ühele Rapuntzelile pöialt, siis võib vist väita, et usun muinasjuttude võlujõusse tänini. Naiivselt:) Üks armas muniasjutuline viisijupp minevikust.

Vahest on nii, et lükkad ebameeldivaid toimetusi lõpmatult edasi. Projektide puhul klassifitseeruvad nendeks toiminguteks eelarve ja aruandlus. Ühe pikaajalise välisprojektiga kipuvad need kaks tegevust veel ka paralleelselt kulgema. Ühesõnaga - lõpetasin just ühe ebameeldiva toimingu ja passin siiani veel töö juures. Endine kolleeg kutsus välja dringile, ent kahjuks vedasin teda alt. Ta ei jaksanud enam kohvikus üksi passida ja oodata. Nüüd mõlgutan mõtteid, et mida küll maagilise reedeõhtuga pihta hakata. Kaasa otsustas sõbraga Rock-Cafe kasuks. Et kas kassitapp on aja möödudes ka aeglasemaks läinud... Loobun vist tänasest prallest sootuks. Homme peame alustama reisi ettevalmistusi. Õnneks lahenes hobuste probleem - saan nad äraolekuajaks suurde talli viia. Kurtna maneežis paneb Raul Theo tasapisi töösse taas. Vastupidavus on kindlasti allapoole arvestust,talve läbi on saanud hobud end vabalt tunda, ent ikkagi. Eks näis, kas Raulil õnnestub poisist ka "libisevata"

Mul on päev otsa olnud halvavalt halb. Iiveldab. Juba eile õhtust saadik. Eei... mitte füüsiliselt, vaid vaimselt halb. Olete seda tunnet tundnud? Jõuetuks tegev ja meelihalvav. Tahaks unustada, aga ei saa. Kas tõesti on nii, et teatud eluetapis mõistad kõike sedavõrd vahedalt, et adud... mingit lootust pole.

Naistepäev ja tulbid - kes neid jõuaks lahuta! Mulle on täna mitmeid tulpe kingitud. Naistepäeval lillede kinkimine on kaunis traditsioon. Mulle väga meeldib. Esimese õie ulatas töökoha valvur. On selline kena vanahärra... me sümpaatia on vastastikune. Peab mind alati julgustava sõna või komplimendiga meeles. Et ma mõjuvat aristokraatlikult. Ja et minu hoiakus olevat miskit sellist, mida ta näinud harva. Kõnetab mind püsti seistes. Niiet saan end tõelise daamina tunda. Vot:) Teise õie sain meeskolleegilt. Väike vahuvein ja puuviljavaagen - kõik osakonna naised olid kutsutud ja hoitud. ... ja koju jõudes tervitas pihutäis tulpe elutoa vaasis.

Sõime köögis just hommikust,kui kostus tume mütsatus ja kerge värin läbis maja seda tiiba, kus olime. Kelpkatuse üks kelp vajus lõpuks lumest tühjaks. Niiet... mu katuse läbivajumise hirm polegi päris asjatu. Lumehunnikud ulatuvad peaaegu räästani. Millal see kõik lumeveeks valgub? Eks millalgi ikka... ent suuremast veelobjaka perioodist vist tänavu ei pääse. Talv ei taha veel järgi anda... eile öösel kroonis taas -20 kraadi külma. Noored tulid von krahlist ja soojasaamiseks istuti mõni aeg köögi põrandal, et külma kontidest välja peletada:) Aga muidu olen endiselt lösutamise-laisklemise meeleolus. Talvised energiavarud on lõpukorral. Vaja on päiksesoojust.  Sestap lasengi nädalavahetusel lihtsalt kulgeda. Kaasa sõber tuli länud nädalal just Austriast suusatamast - oli päiksepruun ja särtsu täis. Loodetavasti mõjub me märtsikuine suusatrett sarnaselt. Hoolimata sellest et paketis on mu kaks suurimat hirmu: olla 2 nädalat koos reisiseltskonnaga ja vertigo. Aga ehk muretsen asjatult