Kõigest ja ei millestki

Et Jeff Beck on uuel plaadil sisse mänginud sellisel loo. Kuulen sealt seda, mida ta ütleb. Sõnad pole tegelikult nii olulised, kui tervik, mille JB abil viibi ent perfektsionismi huvides pildistan need siia. Uskumatult magus lugu tema puhul, ent peab otsima tagamõtet... Ja see on hingematvalt ilus. Kas pole mitte nii, et kõik elamata elud saavad ses loos kokku. Mis ei tähenda seda, et neid ei oleks olnud... I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree I made wine from the lilac tree Put my heart in its recipe It makes me see what I want to see... And be what I want to be When I think more than I want to think Do things I never should do I drink much more than I ought to drink Because It brings me back you... Lilac wine is sweet and heady, like my love Lilac wine, I feel unsteady, like my love Listen to me... I cannot see clearly Isn't that he coming to me nearly here? Lilac wi

Kallid sõbrad! Ärge solvuge ja loobuge mu blogi lugemisest:) Olen kuni 01.maini seotud ühe oma fänninduse objekti unistuse täideviimisega. Üritus ise leiab aset 01.mail Rock Cafe` s. Linnu Tee lugusid saab MP3 failide abil kuulata ka siit : Mu isiklik lemmik on endiselt She`s A Man . Nüüd, täiskasvanuna eriti... kõik need emotsioonid oliviast ja orlandost saavad ses loos kokku ju... Sedavõrd küpset ja hea käiguga hardrock lugu 80-ndate lõpust nagu ei mäletagi. Ja helilooja ja tema praegune elusaatus meenub. Kurvalt. Aga õnn on alati pöörduv ja usun, et M.L. puhul ka. ...Et Elvasse palju Lootust ja Jõudu! Pärast 01.maid tunnen end kahtlemata kirjutamisvõimelisemana.

Energia jäävuse seaduse kohaselt energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise või siis kandub ühelt liigilt teisele ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisel. Nimetet seaduse rakendumise tõttu kevadperioodil ei ole ma eriti kirjutamisaldis -  olen aktiivselt hõivatud energia muundamise protsessis. Nii nagu igal kevadel, on ka nüüd lisandunud mõne lisakilod, millest püüan vabaneda. Nooremas eas ei mõelda väga oma isikliku energia raiskamisele , ent minusugune juba mõtleb. Nimelt on mul üüratult kahju raisata oma isiklikku energiat niisama. Niisama tähendab metsarajal jooksmist, jõusaalis higistamist, aerooblemist jne jne. Ma tahaks, et mu energia leiaks uue väljundi ühest olekust teise muundumise läbi:) Niisiis,  on mul selleks nädalaks täiesti oma treeningprogramm välja töötatud: iga päev  vedada 1 käru täis kompostikasvu hoonesse ning see vana mullaga läbi kaevata. Komposti hunnik asub ~20 m kaugusel ja seega annab taoline tegevus miksituna kaevamisliigut

St Antonis märkasin alpi majakestes trendi - niipea, kui päike väljas, ilmusid  aknaalustesse kastidesse võõrasemad, hüatsindid, nartsissid... Nädalalõpuilm kutsus jäljendama. Istutasin mõned etteajatatud nartsissid ja hüatsindid ukeesistesse kastidesse. Puhastasin kasvuhoone, pühkisin kõnniteid ja terrassi ... Aga teha on veel nii palju: õunapuualused lössis ubinatest, koerte miiniväli, talliümbrus, kopliaiad karjatamiskindlaks karjuselintide pingutamise/paikamise läbi, B-maja suurpuhastus, kasvuhoonesse uus muld vaja vedada jne jne. Vaatasin üle ka talvekahjud: eelmisel aastal istutatud 2 roniroosi on ilmselt looja karjas - varred tunduvad kuni juurteni elutud olevat, ühele forsüütiale tuli katuselt lumi selga, ent ta on elus , sai vaid kõvasti räsida... ühe hariliku elupuu alumine ots on mustaks tõmbunud... Bonhami jalatõste siin vast süüdlaseks. Muud hullemat ei tuvastanud. Mul on igatahes rohkelt plaane ja tahan sel aastal aia ja abiruumidega palju ette võtta. Plaanis on ka

...et see lugu on kõrvus kõlanud. Sest see on nii....täpne väljendus...  üks emotsioon on NIIMOODI ülemõistuse helisse valatud ... ja suvel kohtume taas.

Olen samasuguse õhinaga nagu paljud teised modelleerinud oma sugupuud geni.com nimelises andmebaasis. Tulemus: astusin kirjavahetusse onutütrega, kellega viimane kohtumine jääb 30 aasta taha. See nädal on toonud erilised viivud. Ühel päeval jalutasin töökohast Komeeti kindla eesmärgiga - tahtsin midagi head. Päike valgustas linnakatuseid, jõin klaasi rivaneri ja sulatasin suus vaarika-besee rulli. Iseenda aeg. Poeg juhendas, et peaksin iga päev kasvõi pool tundi vaid iseendale suutma mõelda:) Mitte kellelegi ega millelegi muule. Majaümbruse kõntsa kokkukraapimine. Lumi on läinud. Puhastustöö tulemus on kohe silmaga näha, mis loob mulje, et teen midagi tõeliselt vajalikku ja käegakatsutavat. Metsatukas sekundeerivad sajad linnud. Tänavu on nad kuidagi eriti elevil või on neid rohkem. Vilgas vidin kostub igatahes varavalgest pimedani. Koidu ajal kuulen seda isegi läbi seinte. Talvine vaikus on murtud. No vot. Ja nii olen saanud istuda pleedimässitult paar korda seda elu ja ilu