Kõigest ja ei millestki

Aprillivihm+Chopin`i nokturnid+Pollini= kes neid suudaks lahuta.. Vihmasabin võtab kohati valsi taktimõõdu nagu nokturnis. Seletamatu igatsus ja ootus. Värskus. Igakord aprillis.

Viimasel ajal kriibib mind siin-seal silma jäänud inimeste mõtted virisemisest, vingumisest jms. Mis vingud või virised - kannata ära! - seda korratakse nagu mingit mantrat. Minu jaoks isiklikult on virisemine, halisemine, vingumine jne jne vägagi teraapilised tegevused. Puhastava toimega. Kui ikka võtta üks uppiläinud päev kätte ja vinguda südamest... tunda enda mannetust. Niikaua kui vajan.  Kas pole see vaimset hügieeni arvesse võttes tervendav?! Ja tõttöelda virisemise negatiivne tähendus ongi kummaline. Sobilik vaid karikeerimiseks ... no nagu omaaegses  Sojuzmultfilmis "Oh ja Ah matkal", vms.  "Virisemise" asemel võiks üldsegi kasutada sõna "kurtmine", millel hinnanguline väärtus puudub. Kurtmine on dialoog ja eeldab kuulamisoskust. Niisamuti peaks eeldama ka virisemine/halisemine/vingumine kuulamisoskust. Teise inimese virisejaks tembeldamine on ju  halvamaiguline... (kiir)hinnanguline. Seega, need kes teisi virisejateks-vingujateks titulee

Marju Kuudi esitatud Raagus sõnade puhul tunnetan alati - mõned esitused võiks "külmutada" ja kristalliseeruda. Sest ühelgi kordajal ei õnnestu enamat anda ja öelda.

Mälestuseks. Et sain end Kuningannana tunda.

Ei midagi enneolematut ja omapärast - viimasel ajal on suur tõmme vee äärde.  Paljusid  tõmbab.  Vahe  vaid vast selles, kes mida näeb ja tunneb. Samas - egas muidugi tulegi endalt küsida miks ja kuidas armastus tekib... Suurim kiindumus sai alguse siis, kui olin tinnitusega kimpus. Arsti soovitusel jõudsin arvutiprogrammini, mis loodushääli projitseeris ja tinnitust maskeerida aitas.  Mulle aitas enim ookeanikohin ja veevulin :)  Kuidagi nii ongi läinud, et lisaks avarusele, lasuursele värvigammale ja värskele õhule, vajan hääli, mis vaigistaksid müra ja aitaksid endas selgusele jõuda.  Laineloks vastu rannakive ja vetekohin. Mida imet siis nüüd, kui kõik on niiilus, särav,  pealtnäha rahunenud...? Najaa, paratamatusele otsin väärikaid lahendusi.  Mõni olukord teeb ebakindlaks ja lükkab ümber kinnistunud (pool)tõed. Muidugi ongi asjade selline kulg normaalne, eluline... Aga rahutukstegev ikkagi. - - - - Täna, pühapäevaseid askeldusi toimetades, kuulsin

Olen täheldanud, et osadele inimestele on harjumuspärane tekitada liigikaaslastes süütunnet. Selline hea ja kindel (järgiproovitud) manipulatsioonivõte saavutamaks eesmärki, veenda milleski... Minuga see võte kipub töötama.  Jah, tunnen end alati süüdi, kui olen kellelegi ebamugavustunnet või suisa kannatusi valmistanud. Humanistliku maailmavaate pooldajale, kummardajale... on see ilmselt möödapääsmatu tundmus. Tegelikult ei ole selles mitte midagi halba... Kusagil ja kusagile peab inimene end ventileerida? saama. Pigem on küsimus vormis, kuidas seda tekitatakse. Eelistan kindlasti otsekohest süüdistamist - a la see on sinu süü jne. See võimaldab argumenteerida ja koos läbi mõelda, et kas ikka on süü.. Palju ebameeldivam on minu arust süütunde "õhku jätmine". Kui kirjeldatakse mingeid sündmusi ja tegevusi selliselt, et süütunne võtab tasapisi maad. Sõltuvalt küpsusastmega on kasvanud ka mu vastuvõtulävi. Kui ma ei tunne end otseselt vastutavana, siis - suudan s

Minul ei ole kunagi üks tunne korraga.  Mul on tunded.  Mitmus, alati mitmus.  Võimalik, et vastakad. Omavahel vastuolus. Võimalik, et kammitsevad, maa peale toovad... Või siis vabastavad, pilvepiirile viivad... Ise arvan, et olen balansis :)

...ja selle nimi on Idalemme.  Mulle on see paik oluline, sest vanaemale oli. Tema lapsepõlvekodu, kuhu ta oma elu lõpuaastail ikka tagasi ja tagasi läks. Hüüdis lehmi merest koju. Põgenes karmi ema eest. Leotas haigetsaanud  kohti soolases vees. Vaatas igatsevalt ülemere, et tuleksid ta lemmiktädi Marta (kes oli laeval kokaks) ja vennaraas (kes jäigi pärastsõda suurte merede taha). Idalemme nime saamiseks kulus 3 aastat tölplaslikku asjaajamist rannaäärse detailplaneeringu kehtestamiseks. Aga neelasime selle kõik alla ja olime "asjast  ja ajamisest" üle, sest on nagu on. Käisime eile vennaperega talveräsi koristamas ja maad piiramas. Erakordne hetk, ilm, lõke. Isegi tukastasin korraks päikese käes puhates ja lugedes.   Mõõtmatu meri. Tohutu rahu.

Kuidas tunnetada ruumi? John Locke`i järgi saab seda teha nii nägemise kui kompimise kaudu. Mul on hetkel kompimismeelsus. Ma ei usalda praegu väga nägemispiirkonda. Just... tasapisi kombates püüan selgusele jõuda, et miks ja kes. Ettevaatlikkust hetkel mängu ei too. Pigem tahan selgusele jõuda aeglaselt, edasi kaevudes,  pügala haaval. Milleni see kõik viib? Ei mõtle ka sellele nii väga. Naudin hetki. Või nagu öeldud... et kujuneks üks pikk hetk. Kevadpühade aegu`2015