Skip to main content

Virisemisest

Viimasel ajal kriibib mind siin-seal silma jäänud inimeste mõtted virisemisest, vingumisest jms.
Mis vingud või virised - kannata ära! - seda korratakse nagu mingit mantrat.
Minu jaoks isiklikult on virisemine, halisemine, vingumine jne jne vägagi teraapilised tegevused. Puhastava toimega.
Kui ikka võtta üks uppiläinud päev kätte ja vinguda südamest... tunda enda mannetust. Niikaua kui vajan.  Kas pole see vaimset hügieeni arvesse võttes tervendav?!

Ja tõttöelda virisemise negatiivne tähendus ongi kummaline. Sobilik vaid karikeerimiseks ... no nagu omaaegses  Sojuzmultfilmis "Oh ja Ah matkal", vms.
 "Virisemise" asemel võiks üldsegi kasutada sõna "kurtmine", millel hinnanguline väärtus puudub. Kurtmine on dialoog ja eeldab kuulamisoskust.
Niisamuti peaks eeldama ka virisemine/halisemine/vingumine kuulamisoskust. Teise inimese virisejaks tembeldamine on ju  halvamaiguline... (kiir)hinnanguline.

Seega, need kes teisi virisejateks-vingujateks tituleerivad, õppigem kuulama! Empaatiavõime paraku pole õpitav. See kas on või mitte.

Mulle meeldis ka kunagi FB sõber Arni märkus, et need kes teistele "nime annavad", loovad ise virisemisest omalaadse metasubjekti. Virisemine virisemise pärast.

Ja lõppude-lõpuks - kellele ma kasu toon siis," kui ma ei virise ja kannatan ära?" 




Comments