Kõigest ja ei millestki

Appike, kas on võimalik et esmaspäeval tahaks juba nädalavahetust? :) No täna oli täielik nullpäev. Ajud olid nagu tsementeeritud ja nagu kiuste oli juhtkonna koosolek. Loetelu jätkuks - silmad jooksid vett - vigastasin eile kuuseoksi tuues. Keset ööd ärkasin kurjakuulutava telefonisõnumi peale ja visklesin  paar tundi unetult. Ja hommikul olin pettunud, et maa ei olnudki valge lumevaiba all.-Nii lootsin! Ja koolitööde valmis vorpimine võtab kahtlaselt kaua aega. Ei suuda kuidagi kontsentreeruda. Mannetu värk, ühesõnaga. Metsikult käib hetkel närvidele, et päikest ei ole.

Esimesed nädalad uues töökohas on möödunud linnutiivul. Uskumatu, ent tõsi - 01.detsembriks olen firmas olnud juba 1 kuu!  Number üks asi positiivse poole pealt on - seltskond. Inimesed, kellega iga päev kokku puutun inspireerivad.... Tunne, mida ma pole hulka aega tundnud, tõepoolest!  +-märgiline on ka töötingimused ja - sisu.  No ma ei julge veel eufoorias olla, ent pärast viimaste aastate kogemusi julgen küll öelda, et tegemist on tööga, mida vaimusilmas ette kujutasin. Eeldab detailsust, ent ka suure pildi tajumist.  Ja konformismiga pole midagi pistmist. Iga päev õpin midagi uut ja saan oma ala ekspertidega edasise üle nõu pidada. Uus hingamise rütm mulle igatahes sobib. Suur kollektiiv samuti. Kõikidega pole veel kokku puutunud, ent küllap jõuab seda teha. Kui mitte enne, siis ühisel jõulupeol, mis tänavu Glehni lossis. Nädalavahetuse veetsin perekondlikus ringi vanemate juures. Poeg rääkis vahva loo kõnekäändude tähenduse muutumisest aja jooksul. Ta oli osalenud loengus,ku

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata. Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled. Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad. Jah. See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.                                                 THEO                 MOZART                                                                   BO                                                                   NH                                                                   AM                                                                    BE                                                                    TT                

.... meenus täna hommikul, et mu endised kolleegid avalikust sektorist tõid mulle lahkumispäeval südamesse pugevad kingid. Purgitäis päiksekuldset kõrvtisasalatit (hand made, of course) ja linasesse kotikesse pakitud pärnaõied, Saaremaalt. Oma korjatud. Nunnumeeter on täna põhjas. No mis teha....:) Ja muideks, praegu tasub hommikuti varem ärgata. Isegi minusugune unimüts saab sellega hakkama.... Siis jõuab enne tööle minekut valguses olla. - Üsna mitmed hommikud olen seda kasutanud ja kaukadega metsatuuri teinud.Jätkub terveks päevaks. Uus töö on põnev;)