Kõigest ja ei millestki

Tänane läks enamjaolt horisontaalis. No oli üks selliseid päevi, mille parema meelega unustuste hõlma kannaksin. Pole põhjust enda üle uhkust tunda.  Enesepaituses rääkimata. Aga vaatasin julgelt peeglisse ja jätsin näo meelde... Õues on pime-pime. Sajab lõputult. Kaasa telefoneeris päeval sõbrale, kes mainis tabavalt " ... on nii pime, et ei saa ristsõnagi lahendada. Mitte et vastuseid ei teaks, aga küsimusi ei näe..."

Tegelikult juttu on rohkem, ent ... muusikane seegi. Kõige kallim.

Ilmakaart näitab, et tasapisi hakkab temperatuur tõusma. Valmidus puhkuseks on olemas. Palusin isegi teetöö firmalt paarinädalast pausi kallurite vuramisse. Ei ole ju meeldiv, kui hommikuse äratusena magamistoa akna tagant 2-korruselise maja kõrgune automürakas mööda väristab. Mis siis, et töövõtja nimi on peaaegu sama, mis meie talul :) Selline kokkusattumus. Olen viimastel päevadel palju mõelnud humanismi ja eetika põhitõdede üle.  Inimeseks olemisest ja mitte instrumendiks muutumist. Otsuste ja valikute langetamist nii, et "hingel on hea". Nädalajagu tagasi õnnestus mul taas viibida  lemmikõppejõu seltsis .  Lihtsalt hämmastav on tema võime rääkida keerulistest asjadest hõlpsalt mõistetavas ülesehituses. Olen tänavu rohkem elanud ja vähem end kõrvalt vaadanud. Miskipärast arvan, et selliselt läbitunnetatud eluviis ongi võimalik vaid küpsemas eas. Läbitunnetatus võrdub kahetsuse osakaalu vähenemisega. Kuidagimoodi on "olemine" omaks võtnud teadm

Mu jaanituled kipuvad kujunema sama vaikseks kui aastavahetusedki. Eks see ole vaba valik, et ise "kräud" ei korralda ning ka teiste olengutele minna ei jaksa. Oma Jaanil on sel ajal kiired tööpäevad nagu ta isalgi. Jaanituli on ju meelelahutuse alla klassifitseeruv. Kollektiivne lõkke ääres olemine on muidugi vahva, -  olen ju ka "kohal" olnud. Hoolimata ilmast ja muust. Seetõttu oli eile õhtul natukene kurbust ikka. Täna aga on uus päev ja õhtupoole peaks oma Jaangi koduuksest sisse tulema. Plaanin igatahes rabarberikooki teha. Vot sedasamust, hõrgutavat.

Nii hea on minna, et tulla... Eks suvel saa igaüks seda tundmust vähemal või suuremal määral tundma. Saabusin koju 2-päevaselt äraolemiselt Kihnust. Kihnu imesid ei hakka üles loetlema, neid peab oma isikliku silmaga leidma ja südamega tundma. Tunnen end igatahes värske ja valgustatuna. Mandri taak on seljataha jäänud... Selle tunde auks tegin Võidupäeva hommikul väikse kepikõnnituuri. Esimese tänavu. Üsna pea saabub kuuajaline paus balletitundidesse ja mõnusaim asendus tundus sammumine vihmamärga rohelust. Vaja vaid sobiv riietus leida, eks ole. Mõtlesin, et ei tee tänavuseks suvepuhkuseks plaane. Lihtsalt kulgen omas rütmis. Eks ma satu sinna, kuhu hetkel soovin. Hottabõtši lendava vaiba eeskujul. Tüdrukutega tehtud pikaaegne plaan koos Kihnu minna, sai teoks. Kaks raamatut ootavad lugemisjärje edenemist: "Foucault` pendel" ja "Lingvistiline mets". Ja R.-iga sai kokku lepitud, et mingil ajal tuulutame end mõnda aega Käända mõisas... Rohime peenraid ja