Kõigest ja ei millestki

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri. Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo". Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :) Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist. Mõnel asjal on hing . Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht. Tormilinnuga on täpselt nii. Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi. Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale.  Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt mee...

Sügis on alati kiire aeg. Osalt maaelu tõttu. Teisalt haarab mind sügiseti kirg ennast arendada... Akadeemilistest õpingutest olen hetkel loobunud... Eesti kõrgharidussüsteem viskleb määramatuses ja  kvaliteediprobleemides ning kui üldse veel õppida, siis tasub oodata, arvan nii. Eriti neil, kel esmane akadeemiline haridus käes. Tänavu arendan nii end, kui pakun võimalust oma kolleegidele. Meil toimuvad eetikaseminarid, klubiürituse raames käis Euroopa võlakriisi tagamaadest ja mõjudest rääkimas Eesti kuulsaim makroanalüütik, osalesin näitleja/lavastaja läbiviidud avaliku esinemise treeningus. Kõik need kohtumised on olnud kordades harivamad ja põnevamad, kui näiteks 2-aastased õpingud TLÜ magistrantuuris. Miks see küll nii on? Oleme kaasaga usinasti talveks valmistunud. Ehitustööd hakkavad lõpusirgele jõudma. Hobud vahetavad hoolega karva nagu kaukaaslasedki. Armastan sügist! Neid pimedaid õhtuid, kui vihm akna taga sabistab, ent siseruumides on valge ja soe. Pruugib ainul...

Mulle meeldib luksus. Mitte igapäevane luksuses suplemine, vaid aeg-ajalt ....kas enda või kellegi teise poolt millegi erakordse lubamine. "Kellegi teise poolt" - nimetagem seda luksuslikuks kingituseks. Luksus on ju tegelikult suhteline mõiste... Vaikus, aeg, sõpradega koosolemine, vanniskäik - kõik võib teatud kontekstis luksuseks osutuda. Minu jaoks tähendab luksus eelkõige hellitamist iseenda või kellegi teise poolt. Oht ärahellitatud saada on välistatud, sest tegelikult on inimesed piisavalt isekad, selgitamaks välja võimalusi teise inimese hellitamiseks. Vaid need kõige lähedasemad teavad su soove ja unelmaid. Mu tänavuse sünnipäeva märksõnaks oli luksus. Mul on meenutuseks kaasa ja sõbranna poolt kingitud 2 (!) imekaunist hõbesõrmust ja kolleegi kingitud kaelaehe.Tunnen end tõeliselt hellitatuna ja õnnelikuna. Mis on kahtlemata luksus omaette...

Hõbe on tulnud, et jääda. Seekord oonüksit "võrgutades". Niipea, kui kauniduse sõrme libistasin, sain aru .- a star is born . Autor: Keesi Kapsta

Eilsed uisuringid koos kolleegidega Harjumäe liuväljal tõid paratamatult meelde lapsepõlve ja tollased talved. Oojaa, olin tõeline iluuisutamise fänn nagu ka enamik mu klassiõdesid. Valgeid iluuiske (neid Botase omi) jätkus vähestele. Ikka hokikatega sai esimesed võtted selgeks õpitud. Lõpuks mu tähetund siiski koitis - sünnipäevaks sain oma pinginaabri vanad uisud! Valged uisud olid maakohas defitsiidiks, ent pinginaabril olid kusagil tutvused sees ja kui ta uiskudest välja kasvas ja müüki need pani, otsustas ema need mulle ära osta. Mäletan et tegelikult läksid uisud ka mulle napilt jalga, villane sokk enam sisse ei mahtunud, ent himu neid saada oli nii suur, et valetasin emale et täiesti parajad on:) Naabritüdrukuga puhastasime metstiigile uisuvälja ja kordamööda katsetasime uusi uiske. Tagurpidisõit tuli oluliselt  paremini välja kui pantsidega. Ja väga ilusad olid  valged uisud ikka ka... Katsetasime isegi hüppeid:) No ja eile oli tuli peaaegu kõik uuesti meelde. Isegi...

Meil on kaasaga mitmed huvitavad jututeemad õhtuti üleval olnud. Sügissumeduse värk... Algklasside tööõpetuse tunnid näiteks. Meenutasin, et olin tööõpetustundides tõeline õnnetusehunnik võrreldes oma eakaaslastega. Kõik algas tavaliselt sellest, et unustasin võtta kaasa: tühjakspuhutud munakoore, kastanimunad, liimi, käärid, värvilist paberit, tühje tikutopse jne jne. Orto liim kippus mul pidevalt ära kuivama ja tükki minema - tikutopside ümber kleebitud paber kippus kas mittenakkuma või siis pressis liim igast praost välja... Kõige õudsam oli veel konstruktor! Selle papist karp kippus ära lagunema ja kõik vajalikud mutrid/poldid välja laiali jooksma. Tulemuseks oli  see, et konstruktori juhendis kujutatud tulemuseni ei õnnestunud mul jõuda:) Käeline tegevus nõrk - öeldakse  vist selle kohta. Tööõpetuse hinded enamasti toetasid seda ütlust... Aga vot ei olnud tegelikult nõrk!:) Mulle meeldis lapsepõlves meisterdada küll (huhh, milline sõna... koheselt meenub ük Rein R...

Täna loobusin ma ilusatest asjadest . Eelmises blogis oli mul sellenimelise sildiga teema. Kandsin 10 aastat kaelas kahte keed. Üks mu vanemate, teine kaasa kingitud. Omalaadsed talismanid... Lihtsalt täheldasin, et mind tabas totaalne ebaõnn, kui kee(d) mingil põhjusel kaela olin unustanud panna. Täna hommikul võtsin täiesti teadlikult keed kaelast:) Osalt seetõttu, et "leidsin" garderoobist ühe pluusi, mil hõbedane rõngas kaelaosas ja kulda-hõbedat segiläbi ma välja ei oska kanda. Teisalt... olen vist omamoodi väsinud nõidumisest:) Mu kell on ka kadunud asjade nimekirjas. Juba paar kuud küll... Aga peale Itaalia maavärina pole midagi jubedamat juhtunud. Pean otsima muud pidepunktid, mis mu ebausku kaunistaksid.