Skip to main content

Lehvik

Meil on kaasaga mitmed huvitavad jututeemad õhtuti üleval olnud. Sügissumeduse värk...

Algklasside tööõpetuse tunnid näiteks. Meenutasin, et olin tööõpetustundides tõeline õnnetusehunnik võrreldes oma eakaaslastega. Kõik algas tavaliselt sellest, et unustasin võtta kaasa: tühjakspuhutud munakoore, kastanimunad, liimi, käärid, värvilist paberit, tühje tikutopse jne jne. Orto liim kippus mul pidevalt ära kuivama ja tükki minema - tikutopside ümber kleebitud paber kippus kas mittenakkuma või siis pressis liim igast praost välja...
Kõige õudsam oli veel konstruktor! Selle papist karp kippus ära lagunema ja kõik vajalikud mutrid/poldid välja laiali jooksma. Tulemuseks oli  see, et konstruktori juhendis kujutatud tulemuseni ei õnnestunud mul jõuda:)

Käeline tegevus nõrk - öeldakse  vist selle kohta. Tööõpetuse hinded enamasti toetasid seda ütlust...

Aga vot ei olnud tegelikult nõrk!:) Mulle meeldis lapsepõlves meisterdada küll (huhh, milline sõna... koheselt meenub ük Rein Raua poolt kirjutatud essee ), aga sellist "toodet" ei olnud tollal õppekavas.
Minu suur kirg oli lehvikute voltimine.
Mitte ainult lehvikute, vaid ka neile karpide tegemine. Mu mäletamist mööda tegin neid igas variandis- paberist, hõbepaberist...kaunistasin neid oma joonistustega, kleepisin külge pitsi ja lõngatutte, kirjutasin peale pühendusi emale, sõbrannadele jne.

Lehvik oli raudselt mu lapsepõlve ilusaim asi. Mõjutused tulid tollastest muusikafilmidest: estoonlaste Roosid lõunast, Nahkhiir, Mister X jpt. Väga eredalt on meeles ka O.Wilde Leedi Windermere´i lehvik`i  Ülle Ulla`ga peaosas. Tema sametine hääl ja lehvik ongi mulle sünonüümideks tänaseni.

Filmides kuulus mu absoluutne poolhoid suurtele sulgedest lehvikutele. Ent üks imede-ime oli ka mu vanaema sõbrannal - nimelt elevandiluust (tegelikult vist ikka ei olnud:), valgest pitsist lehvik, mis käis klõpsuga kokku ja millel oli pärlikeest hoidja. Tõeline lehvik!
Igakord, kui tema juures käisin, palusin luba seda karbist välja võtta, lahti teha ja kinni panna. Vahepeal muidugi lehvitasin endale tuult ja katsin lehvikuga näo vaid nii, et silmad katmata. Nagu filmis.

Comments

Anonymous said…
Mina voltisin ka lehvikuid! Ja kadestasin Estonia operetitähti, kellel olid ilusad lehvikud ja õlgu paljastavad kleidid. Eriti kadedaks tegid mind klassiõed, kellele vanemad olid Moskvast või Leningradist plastmassist lehviku toonud. Mina olin juba "suur", no 14 vähemalt, kui ema mulle ka lehviku tõi - sinise ja plastmassist, Leningradi piltidega. Oi, ma olin õnnelik!
Kui ma Hispaanias käisin, sisi ostsin endale ka vande aegade mälestuseks lehviku :)
Heli said…
Kulla Triangel, minuni jõudis samuti üks pärislehvik:) Pidin seda üsna kaua ootama...üle 30-ne olin.
Selle kinkis mu "miltaarkarjääri" ajal Hiina kolonel. Lehvikule on kirjutatud kohalikud luuleread, mis adjutandi abiga ette loeti:).Oh-ei, muidugi nad ei teadnud minu lapsepõlvehuvist, lihtsalt - viisakuse- ja austusmärgina.
Aga jah - imeline mälestus.
muusake said…
Mina sain esimese lehviku Veneetsiast ja tütrekesele ostsin loomaaiast. Olen ka lehvikute ning maskide usku. Kahju, et eestlased korralikke karnevale ei suuda väljavedada... Neid kus saaks korralikult sulgi sahistada...;)
Heli said…
oojaa, Nõiake... ja sulgede sahistamisele lisaks looritatud pilke saata.