Skip to main content

Pimeduse riik

... on taas saabunud.

Tänu kellakeeramisele on õige pea käes aeg, kus tööle-kooli minnakse hommikupimeduses ja koju saabutakse õhtupimeduses.  Ei mingit päevavalgust  neile, kel töökoht siseruumides!
Elu nagu kotis.

Olin taas mõned päevad Luxembourgis. Lendude vahel  ja üksildasi õhtuid hotellis veetes, sain segamatult lugeda.

Fr. Nietzsche "Ecce Homo":
"... Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtetet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana - mida ka musklid poleks pühitsenud. Kõik eelarvamused tulevad sisikonnast.  - Toas istumine - nagu ma juba kord olen öelnud - see on see päris patt püha vaimu vastu.
/.../
Mul seisab silme ees juhtum, kus väljapaistev ja vaba eelsoodumusega vaim ainuüksi klimaatilise instinkti ebapiisava peenuse tõttu ahtaks ja arglikuks, piripotiks ja spetsialistiks sai...""

Täna, oma tavapärast blogide ringi lugedes märkasin, et väga mitmetel rõhub hetkel töökoormus täiega peale. Pole minagi mingi erand ja tegelt ei tahakski parema meelega sellel üldse mõelda. November ja detsember tõotavad  täiesti inimvõimete piiril tõmblemist, lisaks veel mitmed nädalad tööreise Lux-i, Rooma, suure tõenäosusega ka Amsterdami ja Londonisse..


Millal elada inimväärset päriselu?
Pimedas? Niiskuses?
Viletsa toidu ja ainevahetusega?:)
Jaburate mõtete seltsis...

Eks tule õppida neid hetki napsama. Kes tegevat palju, jõudvat palju. "Kuniks süda, lakkamatu pump, üles ütleb":)

Comments

Elsa said…
Pimedatel aegadel on tööreisid Kesk-Euroopasse nagu tõeline kingitus, kas pole? :)
ritsik said…
Pime aeg õpetab leidlik olema väikeste rõõmude otsimises.
Urmo said…
Löuna aeg väljas käies on valge küll. Talve tulekul (ja mis seal salata, ka suvel)on lõunasöökide tähtsus tihti alahinnatud :)
Heli said…
Njaa... olen juba paar päeva vingumise lainel. Jätkan siis:)

Olen õudusega avastanud, et mingil ajal need vanad-head äraproovitud motivaatorid ei toimi.
Nagu näiteks hetkede napsamine, väikestest asjadest rõõmu tundmine ja.. Lihtsalt, tabad ära et tegeled eneseturgutamisega ja mingil hetkel devalveeruvad pingutused enesepettuseks.

Mäletan ähmaselt üht rida ammuloetud luuletusest (Mario Kivistik?):

"... kohviga üles peksame unised südamed... ja niimoodi kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas" vms

Vot samasugune lootusetus kummitab.

Aga ma ikka loodan, et ehk läheb üle. Enamasti läheb, ent "taaskasutustsükkel" tuleb ehmatavalt kiiresti tagasi. Ja midagi tõeliselt tõhusat ja toimivat on vastumürgina järjest raskem leida:(
Heli said…
Urmo, käisin Su blogis kollamas. Sa oled ikka täielik friik. Tänuväärt kraam asjatundjatele.

Ikkagi - nii hea, et sa minuga teises keeles räägid:) Arendaja number üks.