Tänavune suvelt sügisele üleminek on üsna olematu. Suvi oli sügiseselt jahe ja vihmane. Mis siis. See-eest on kuldseimast kuldsem sügis. Võluv ja lummav. Paljud fb sõbrad jagavad hingematvaid loodusvaateid. Ise klõpsisin samuti. Käisin üle kahekümne aasta Rujena (eestipäraselt Ruhja) kaudu Lätis, täpsemalt Valmieras. Järgmisel päeval ka venna suvilas Lemmerannas, Idalemme lõkkease sai samuti üle vaadatud. Meil vedas - meri vahutas, üle mitme päeva näitas neid end päike. Sammusime emaga männimetsas ja mere kaldal. Hea ja kerge hakkas mõlemal. Õhtuti joon naistepunateed , ema eelistab melissi. Üleminekuiga, möönis Tema juba reisil olles. Olen teadvustanud, et jah... aga hullu (veel?) pole. Meeleolumuutused, seda küll. Ent neid saab suunata. Olles teadlikult ajutises eraldatuses, looduses, liikumises. Kerge hämmeldus vaid... et või niimoodi see käibki. Kuidagi märkamatult, ent vääramatu jõuga. Ilmselt samamoodi toimub ka vananemine ja suremine. Loomulikul viisil. Nagu r