Olen mõnda aega juba kodukäija. Tulin 21.novembri õhtul üle Helsinki ja mere. 8.oktoobril alanud elu pikim purjereis selleks korraks läbi. Võiksin ju öelda miskit pateetilist a la et mu elu pole enam kunagi endine. Aga ei ütle:) Vahepeal oli raske, aga ma ei olnud üksi ja tegelikult polnud üldse hullu. Ei kartnud kordagi. Merehaigeks ei jäänud. Mida veel eitada... Erilist koduigatsust ka ei olnud. Vaid 1 kord. Nüüd on järelemõtlemisaeg. Et kas minna tagasi või edasi. Edasiminejaid kohtasin lõppsadamas hulgi. Jõudsime sinna just sel ajal, kui paljud eurooplased Kariibidele suundumiseks soodsaid tuuli ootavad. Peamiselt paarid, pikamaapurjetajad. Ka vanapaarid. Nunnumeeter oli ikka väga põhjas. Pikamaapurjetajatega oli hea ja lihtne vestelda. Kõik oli selge. Lõputu siirus ja abivalmidus. Nullteesklust. Merel mänge ei mängita. Mu isekus ja mugavustsoon said hävitava löögi. Väga kiiresti õppisin rõõmustama väikeste asjade üle - puhtaks pestud nõud, ööp