Kõigest ja ei millestki

Vahepealsed päevad on möödunud linnutiivul. Olen palju kõrgustes matkanud. Läbimatkatud kilomeetreid on kogunenud kenake hulk (miski 60 km ümber küll juba). Rekordpäeval sammusime läbi ligi 25 km. Mägedes, lõõskava päikese all. Hingematvad vaated kaljuservalt, rohtlates. Vahepeal sõneleme. Põhipõhjus - alkohol. Siinsed veini ja õllehinnad on madalad, kvaliteet aga kõrge. On inimesi, kellele sobib vaid nulltolerants. Reisikaaslane on üks neist. Armas perekond, kelle juures peatume, tegi paar aastat tagasi otsuse - nullkomanull . Liigun ise samuti sinnasuunda. Lihtsalt... ei taha seda laokil ja hajevil tundmust enam, mis isegi ühe klaasitäie veiniga mu sisse poeb.  Püüan seda ka reisikaaslasesse süstida. Temale ei sobi see kraam kohe üldse. Selline värk siis. Aga täna lähen 3.katsele lohega. Eelmine kord tegin tutvust oluliselt suurema tegelasega - 8 m2. Tuult on praegu vähem ja mul lihtsam õppida, kuigi - esimesed minutid uue lohega olid väga lootusetud. Pikad lii

Mu armas reisikaaslane armastab silmale nähtamatut maailma. Loeb, mõtiskleb,  tõlgendab, soovitab. Nii sattus mu kätte Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku harjutused". Olen just lahti laskmas minevikust ja harjutamas olevikku, hoidudes liigsetest tulevikumõtetest/muredest. Ehk siis - õigel ajal saabunud toetus. Tolle` t on lihtne lugeda neil, kes seisavad teelahkmel.  Neil, kes püüdnud aastaid "vaigistada müra enda peas". Äratundmisrõõm.  Et dilemmad on olnud teistelgi. Lohutav teadmine, et peale sünni ja surma oleme nii mõneski teises sündmuses koos. Meie, inimesed. Mitte inimese ajutised kohusetäitjad . Kohalolemine ja olemine on tegelikult nii pagana lihtne. Tõepoolest, ei ole olemas minevikku ja tulevikku.  Seda on ju korduvalt püütud meile, Olijatele, öelda... ... Ei ole paremaid ,  halvemaid aegu . On ainult  hetk ,  milles viibime praegu ...  Jah, õige mitu korda on mu eluteele saadetud inimene, kes imestunult küsib - aga mida Sa ootad? -

Esimesed päevad kauasoovitud vabaduses. Lihtsad, kordumatud hetked. Vee- ja päikeseinimeste kaitsvas ringis. Mina .- silmitsi oma hirmudega. Aga. Juba teisel päeval olin suuteline oma hirmuga silmitsi seisma - laavakaljudel turnides oli tarvis ookeanini jõuda. Jõudsin. Sain hakkama. Nüüdseks juba 3 korda tehtud. Kolmandal korral olin võimeline treppi ületama juba püstipäi, mitte neljakäpakil, jalad kõrgusekartusest tudisemas. Mis veel? Kaljult peaka hüppamine - check. Kutsu, beebi ja imearmsate ekstreemiharrastajatest vanematega esimene mäeplatoo võetud. Kaktusemarju olen saanus maitsta  - suured, tumepunased ja vitamiinirohked. Väga aromaatsed. Samuti ka tähtvilju ja passion-fru it`i.  Pererahvas on lihtsalt võrratu! Niiväga meie inimesed. Palju imetlusväärset. Piiritu voolamine tunnetatud paratamatuses.