Vahepealsed päevad on möödunud linnutiivul.
Olen palju kõrgustes matkanud. Läbimatkatud kilomeetreid on kogunenud kenake hulk (miski 60 km ümber küll juba). Rekordpäeval sammusime läbi ligi 25 km. Mägedes, lõõskava päikese all.
Hingematvad vaated kaljuservalt, rohtlates.
Vahepeal sõneleme. Põhipõhjus - alkohol. Siinsed veini ja õllehinnad on madalad, kvaliteet aga kõrge.
On inimesi, kellele sobib vaid nulltolerants. Reisikaaslane on üks neist.
Armas perekond, kelle juures peatume, tegi paar aastat tagasi otsuse - nullkomanull.
Liigun ise samuti sinnasuunda. Lihtsalt... ei taha seda laokil ja hajevil tundmust enam, mis isegi ühe klaasitäie veiniga mu sisse poeb.
Püüan seda ka reisikaaslasesse süstida. Temale ei sobi see kraam kohe üldse.
Selline värk siis.
Aga täna lähen 3.katsele lohega. Eelmine kord tegin tutvust oluliselt suurema tegelasega - 8 m2. Tuult on praegu vähem ja mul lihtsam õppida, kuigi - esimesed minutid uue lohega olid väga lootusetud. Pikad liinid ja aeglane reaktsioon tekitasid minus ärevust. Hiljem saime aga sõbraks - sain aru ka "tuuleakna" põhimõttest. Proovisime nats starti - s.t. seda, et lohe tuleb kell 12 asendist kiirelt kell 2 peale saada ja tagasi. Tekkinud jõu mõjul tuleb end vee peale lükata.
Vaid mõned päevad on veel jäänud, ent kahtlemata - pikim ja mõnusaim puhkus. Hirm, et ma eluga hakkama ei saa, on taandumas.
Vähem tulevikule mõtlemist ja rohkem olevikus olemist! Vaid nii saab endas rahulolutunnet kasvatada. Järele proovitud - toimib!!!
Comments
õhkavad uut ja värsket.