Kõigest ja ei millestki

Olen viimasel ajal täheldanud, et paljudele inimestele meeldib afišeerida oma uskumusi ja veendumusi. Pean ütlema, et see häirib ja segab. Miks? Eelkõige seetõttu, et tunnen end ebamugavalt kui keegi sedasorti hingelist striptiisi teeb. Oma uskumused ja veendumused on sügavalt isiklik asi, leian. Isegi intiimne, kui soovite. Mulle meeldib "kognitiivne privaatsus". Kui avalikus ruumis visatakse õhku teema, mis tegelikult puudutab iseenda uskumusi ja tõekspidamisi, siis tunnen end sügavalt puudutatult. Eriti kui on tegemist pornograafiliselt detailse kirjeldusega. Mul hakkab siis halb. Iiveldamaajavalt.

Naljakal ajal elame. Olen viimasel ajal juhtunud telekat vaatama ja sattunud peale "ühiskonnas käärivatele protsessidele Teleka vaatamine on muidugi ilmselge viga. Ma koon praegu meeleheitlikult, sest see meeldib mulle ja telekast jooksvad talk-show`on vahelduseks oma mõtete- ja kudumismustritele. Aga jah, nüüd ma siis vähemalt tean, et uus ajalugu on sündinud. Selgub, et  Ed.Bornhöhe, M.Metsanurk, Ed.Vilde jt eestlaste muistsest vabadusvõitlusest kirjutanud on  meisterlikult ekspluateerinud ja võimendanud ilukirjanduslikku väljamõeldist. Eks tule selle mõttega edasi elada. Et midagi ega kedagi polegi olnud. Huviga ootan, kas minu eluea jooksul muutuvad ajalooliseks väljamõeldiseks ka Suur Isamaasõda (tegelikult see ongi juba valeks tunnistatud nimetus) , Stalingradi lahing, Leningradi blokaad ja muud kunsti-, muusika-, filmi- ja kirjandusvaldkonda ohjeldamatult "toitnud" sündmused.  Ohjah, no mis ikka teha. Miskit peab ju kabinetivaikuses välja hauduma ja ega ee