Kõigest ja ei millestki

Jens lahkus eile. Eesli Talli aeg oli ilus ja päikseline. Erinevaid inimesi ja seltskondi  siduv. Koidikuni kestvad salsapeod,  kuumade senegali rütmide ja  muusikute saatel. Palju kodumaist live-muusikat. Tohututes kogustes kordumatuid hetki, emotsioone... Ehk on maailma lõpu kohvikul Eesli Talli kuju ja vorm? Ja nüüd seal ootab alati muhe Jens, pakkudes leiva kõrvaseks imehead ürdivõid. Kõik eeslitallased saavad seal taas kokku. Piire pole.

Selle nädala kõige vapustavamad teated olid raskelt haige inimese surnuks külmuda laskmine hooldusasutuse poolt ja 16-aastase poisi surm pärast korduvaid katseid arstiabi saada. Kõige enam šokeeris vastutajate tõdemus, et nemad on teinud kõik õigesti. Nad pole millegi vastu eksinud. Inimesed on surnud, aga kõik on õigesti tehtud. Ma ei saa aru, kui tuim tükk peab olema, et süsteemist kinni hoida ja selle abil õigustust otsida. Või on see hirm?  Pigem siiski võimetus vastutada. Miks inimesed võtavad vastu ametikohti, mille eelduseks on eriti suur süda ja vastutustunne? Kuidas need inimesed süsteemi satuvad? Elu(de) eest vastutuse võtmine ei ole naljaasi. See ei ole ka ükskõiksete, empaatiavõimetute inimeste asi. On ameteid, kus ei saa mõelda, et ups... läks natuke valesti, teen järgmine kord paremini. Inimesi tagasi ei saa.

Vaid loetud päevad veel ja olen sealsamas :) Usun, et fiiling on alles...

Oo, kuidas mulle meeldib selline ilmastik nagu Eestis mõnda aega valitsenud on - soe päike, puhas-karge lumevaip, lummavad päikesetõusud- ja loojangud... Hoolimata sellest, et paari päeva tagune hämaras suusatamine (töölt tulles ja  märgates koduteel suusajälgi ei suutnud kiusatusele vastu panna) andis tervenemisele väikse tagasilöögi, panin täna taas suusad alla ja võtsin suuna läbi metsa raba poole.  Sõnuseletamatult kaunis rahu. Olin ainus hingeline...taamal haukusid vaid koerad ja siritas mõni üksik linnuke. Päike paitas, suusk libises... no mida veel elult tahta, sõbrad! Ei mingit "kliimapagulust"  - vastupidi, selliste hetkede nimel tasub olla. Õige kaua ja põhjalikult. Kilomeetrid kadusid igatahes märkamatult, aeg ka. Juuksed on veel siiani märjad. Reedel sai hinge lapitud Nikolai Aleksejevi dirigeeritud jumaliku komöödia saatel. Elu on imeline,  kui on võimalus muusikat ja loodust nautida. See on tõeline õnn.

Sedavõrd põhjalikku põdemist pole tükk aega ette võtnud. Eks see üks gripp oli, mis mind närvutas ja maha murdis. Tänaseks tunnen end juba sedavõrd tegusalt, et julgen homme tööle minna. Nädalavahetusel oli küll selline tunne, et teine nädal läheb paranemiseks otsa. Iga väiksem liigutus tõi higi otsaesisele, jõudu polnud ja kehatemperatuur näitas mitu päeva ~34,8 kraadi. Perearsti sõnul ei olnud õnneks tegu "pikale reisile asutamisega", vaid iga organism reageerib viirusele erinevalt. Ju siis olengi siuke "külmavereline":) Südamelöögid, muideks, on mul ka aeglased, 61-62/min, vahest ka vähem. Veri samuti madalarõhuline, mistõttu on mul ka sageli külm-külm. Kui haigestusin, mõtlesin rõõmuga et nüüd on mul lõpuks aega magistritööle pühenduda. Võta näpust - arvutiekraan oli täiesti vastunäidustatud. Ei olnud üldse mõeldav, et otsin netiavarustest teadusartikleid, süvenen, loen, järeldan, kirjutan. Ainsad töötavad refleksid olid metsik janu ja olematu söögiisu.

Olen viimased kümme aastat töötanud infotehnoloogia valdkonnas, mida peetakse kiiremini arenevaks tööstusharuks üldse. Siiski... minu jaoks on areng olnud marginaalne ja mitte erilist pinget pakkuv. Ei fantaasiaid ergutanud ega miskit. Tegelikult ei ole ükski telefon, arvuti või mõni muu vidin  erilist erutust esile kutsunud. Olgu träni nii õhuke või lapik või kiire kuitahes. Miskit revolutsioonilist pole - tavaline kapitalistlikku tarbimismasinat toitev kila-kola. Kuni tänaseni. Kuni nägin seda videot. Dimensionaalselt hoopis teistsugust leiutist esitleb kes muu, kui imeline Imogen Heap. See on täpselt see, mis toidab kujutluspilti tulevikust...sellisest kaugest, kättesaamatust ja helgest. Kus žestid omandavad hoopis teise,  metasüsteemi, mis loovad omakorda teisi, semiootilisi struktuure. Oh jummel, see on tõeliselt äge. Ja haakub mu unistusega, et ühel päeval avastavad inimesed (taas) SolReSol -keele, tõmmates end jõuliselt lahti primitivismist, millesse inimkond paraku pärast

Külmetuse või viiruse taoline asjandus sai mindki kätte. Hoolimata sellest, et olen end järjepidevalt karastanud (regulaarne ujumine!) ja hobude, koertega värskes õhus ringi tammunud.  See viimane saigi vist saatuslikuks. Nautisime koertega tuisust nädalavahetust ja sumasime ennastunustavalt lumes. Vahepeal sörkisime läbi hangede nii, et võttis lõõtsutama ja nüüd  rögisen nagu vanatudi. Seoses haigestumisega õppisin taas miskit - unerohu abil une leidmine haiguse ajal ei ole üldse hea mõte. Selliseid painajaid nagu täna öösel  mind piinasid, pole kaua kogenud.  Aga muidu... on elu endiselt ilus.Hoolimata sellest, et näiliselt pole nagu midagi muutunud. Kõik on vanaviisi, päevad tiksuvad üksteise järel ilma suuremate üllatusteta ja tagasilöökideta. Ometi on  paljutki teistsugust. Mõtted, mida mõtlen. Olukorrad, mida teistmoodi hindan, väärtustan. Teised inimesed. Viimaste aastate suurim õpitud oskus ongi olnud leida ja olla koos inimestega, kellega see lihtsaks ja meeldiv