Skip to main content

Lemmikpäev

Oo, kuidas mulle meeldib selline ilmastik nagu Eestis mõnda aega valitsenud on - soe päike, puhas-karge lumevaip, lummavad päikesetõusud- ja loojangud...
Hoolimata sellest, et paari päeva tagune hämaras suusatamine (töölt tulles ja  märgates koduteel suusajälgi ei suutnud kiusatusele vastu panna) andis tervenemisele väikse tagasilöögi, panin täna taas suusad alla ja võtsin suuna läbi metsa raba poole.
 Sõnuseletamatult kaunis rahu.
Olin ainus hingeline...taamal haukusid vaid koerad ja siritas mõni üksik linnuke.
Päike paitas, suusk libises... no mida veel elult tahta, sõbrad!
Ei mingit "kliimapagulust"  - vastupidi, selliste hetkede nimel tasub olla. Õige kaua ja põhjalikult. Kilomeetrid kadusid igatahes märkamatult, aeg ka. Juuksed on veel siiani märjad.
Reedel sai hinge lapitud Nikolai Aleksejevi dirigeeritud jumaliku komöödia saatel.
Elu on imeline,  kui on võimalus muusikat ja loodust nautida. See on tõeline õnn.

Comments