Sedavõrd põhjalikku põdemist pole tükk aega ette võtnud. Eks see üks gripp oli, mis mind närvutas ja maha murdis. Tänaseks tunnen end juba sedavõrd tegusalt, et julgen homme tööle minna. Nädalavahetusel oli küll selline tunne, et teine nädal läheb paranemiseks otsa. Iga väiksem liigutus tõi higi otsaesisele, jõudu polnud ja kehatemperatuur näitas mitu päeva ~34,8 kraadi. Perearsti sõnul ei olnud õnneks tegu "pikale reisile asutamisega", vaid iga organism reageerib viirusele erinevalt. Ju siis olengi siuke "külmavereline":) Südamelöögid, muideks, on mul ka aeglased, 61-62/min, vahest ka vähem. Veri samuti madalarõhuline, mistõttu on mul ka sageli külm-külm.
Kui haigestusin, mõtlesin rõõmuga et nüüd on mul lõpuks aega magistritööle pühenduda. Võta näpust - arvutiekraan oli täiesti vastunäidustatud. Ei olnud üldse mõeldav, et otsin netiavarustest teadusartikleid, süvenen, loen, järeldan, kirjutan. Ainsad töötavad refleksid olid metsik janu ja olematu söögiisu.
Eile hakkas mõistus tasapisi koju tulema ja lõpetasin teleka vaatamise (see on ikka uskumatu, millistes kogustes sõnnikut sealt eetrisse produtseeritakse!). Vaikuses, rahus ja reset`i teinud organismi toel on teema hakanud end ise kirjutama. Miski hasart ja põnevus on isegi. Ega ma veel sel kevadel kaitse, ent seminaritöö on vaja ära esitada. Tundub, et saan hakkama. Olin magistriõpingutega aastasel pausil, akadeemilisel puhkusel. Ühes aines on vaja veel eksam sooritada, paraku loetakse seda vaid sügiseti.
Comments