Nagu kõik teised, olen minagi püüdnud end sel suvel täis laadida ilusaid hetki. Neid sai palju ja nüüdseks on mind tabanud väsimus kollektsioneerimisest. Küllastumise tunnet pelgangi enim. Sest ilu taustal kipub inetu eriti võimenduma ja nullpunkt ehk tühjustunne on kerge saabuma.Ilu saab üldistada, ent inetus on detailne kribu-krabu. Vadin, mis peas ei lakka ja mille eest ei pääse muudmoodi kui selgelt otsa vaadates. Ilma põgenemiseta. Asendustegevuseta. Aga süvenemine viib tühjusesse, põhi kaob ja tundmatu süvis terendab ees. Ei julge veel. Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust. (Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”, 1984)