Kõigest ja ei millestki

Mnjaa, mulle tehakse praegu liiga. Seoses mu lahtihüppega vabadusse. Vähemalt mulle tundub nii. Eks selleks, et püsti tõusta ja uusi radu mõõta, tuleb pisut aega maas lamada. Õhtumaale omaselt peaks enne veel ka võimalikult palju kannatama. See on meile ju nii omane - kannatada ja kannatama panna. Pühapäeval toimus mu  senise elu kummalisim töölähetus. Pühapäeval Minskisse ja esmaspäeval - hopsti! juba tagasi. Hoolimata töistest eesmärkidest (mis said täidetud :P), sompus ilmast ja igasuguse huvi puudumisest kohaliku linna ja elolu vastu (mis on minu puhul imekspandav), oli reis ... soe ja kirgastav. Sain üle hulga aja reisida koos kolleegiga. Asja arutada. Elusolekut lahata. Termondünaamika esimese seaduse üle polemiseerida. Eluliselt oluline käik, seega. Ja ega hotellil ka viga olnud - 5 võtit, bassein, saunad... Toibumas. Püsti tõusmas.

Kõige kurvem mineku juures oli see, et viisin ta Loomade Kiirabikliinikusse. Tean ju, kui paaniliselt ta autosõitu pelgas. Süda ei rahunenudki. Pärast 3-tunnist kõikvõimalike ravimite manustamist, hapniku  andmist ja analüüse läks ta ikkagi. Ja mind ei olnud juures, mind saadeti Merimetsa laboratooriumisse analüüse viima ja koju.  "Palatis" ümberringi võõrad koerad, kassid, inimesed... Lähen hulluks, kui see meenub... K. tegi minuga selle kõik läbi. Oli mu kõrval ja toeks. Nägi mind lähedalt, nõrgalt, valusalt, murtult ja abitult. Ta on maetud nii, et näeb kõike, mida kalliks ja tähtsaks pidas. Ja mina näen magamistoa aknast kääbast. Ta pehme karva viimane paitus on siiani sõrmedes ja lõhnad sõõrmeis. Iga päev otsin teda silmadega. Peaaegu, et hüüangi. Harjumus. Olen seda ju 13 aastat teinud. Ma ju teadsin, et see hetk pole kaugel ja tuleb. Aga selleks ei saa kunagi valmis olla.

Kes teab, kuidas lõhnab vabadus? Arvan, et mu lähikondsete seas on õige mitu inimest, kes seda haistnud on. Blogimaailmast meenub Thela , kes tabavalt oma postituse lahtihüppeks tituleeris. Vabadus on ka kõigile mu loomadele tuttav.  Püüan neile tagada tingimusi, mis jätaks neile mulje tunnetatud paratamatusest. Juba üsna pikka aega adusin ja haistsin (:)) märke, mis näitavad et aeg suurteks muutusteks on küps. Analüütilise ja umbuskliku inimesena on  raske kaalukaid otsuseid langetada. Sestap ka vindumine, vanast elukorraldusest lahtilaskmatus. Aga nüüd on asi tehtud. 1.märtsist lõppevad 8-tunnised tööpäevad. Olen töötanud vahetpidamata päris pikka aega. Mu ametikoht muutus lõpuks sedavõrd laialivalguvaks, et tundsin end sõnaotses mõttes tööorjuses olevana. Rabelesin siia-sinna väga erinevatel "rinnetel". ( muudmoodi ei oska kui täiega.) Tagajärg - töörõõm on kadunud. Teine teema on see, et IT valdkond on kuidagi ammendumas minu jaoks. Nii paljude erinevate projektid

Üks võimalik tagasilöök mu balletiharrastusele - olen juba 3 kuud kimpus ühe moodustisega, mis vaagna-reie piirkonda tekkinud. Moodustis on juba ligi 8 cm pikkune. Perearst saatis kirurgi juurde reielihase songa kahtlusega. Käisin kahe kirurgi arvamust küsimas ja sain erinevad vastused. Üks neist oli üsna kindel, et tegu on songaga, ent teine kaldus pigem healoomulise kasvaja poole.Ultraheli peaks andma kindla vastuse, ent ootejärjekorrad on üüratud. Kõige "kiirem" aeg õnnestus saada 2 nädalat hiljemaks pärast arsti visiiti. Seniks soovitati antud piirkonnale koormust mitte anda. Juhul, kui on reielihase song, siis lõikusest taastumine võtab 3-4 kuud. Lõikus on üsna komplitseeritud, sest piirkond on arterite jms vahel. Edit: ei olnud jõudnud postitust lõpuni kirjutada ja avaldada. Tänaseks väga head uudised - ultraheli näitas, et tegu on tavalise lipoomiga. Selle eemaldamisega on aega, kui üldse. Igatahes koheselt seda tegema ei tõtta. Ja veel: dr. Dubrovski on tõeliselt a

On nagu on. Seda laulu pole võimalik kuiva silmaga kuulata. Kui veel konteksti tuua katkend filmist , siis mõistad et ihaldatud pärlikee asemel saad teada tõde. Olgu ausus, kuitahes valus, on see ikkagi alus edasiliikumiseks. Iseendaks jäämiseks. Armastan ausust. Inimene, kes ei suuda seda iseenda vastu olla, kuidas siis teis(t)ega võimalik?

Vahepeal on olnud väga häid aegu. Ühel päeval tegime Juminda poolsaarele tiiru peale. No pooltiiru, kui täpne olla. Jalgsi. Matkasime ligi 10 km. Nägime imesid, rääkisime. Hea oli olla. Aga ikkagi mahub vahele ka mitte niiväga häid aegu. Nagu ikka inimestel? Ikkagi kammide-kamm on usalduse teemal. Kui koos oleme, on kõik selge ja puhas. Pruugib meil vaid teineteisest eemalduda, kui hakkab kõik koost lagunema. Peamiselt minu initsiatiivil :( Samas... mõlemad ju vajama õhku vahele ja ümber.  Või pigem mitte?  Sest koos on ju nii hea... Mahume üheskoos ära kitsukestesse tingimustesse, ka avarusse, loodusesse. Ent niipea kui silmside on kadunud, hakkavad mingid mustrid häirima. Näiteks näoraamatu postitused - minu arvates on need kohati liiga intensiivsed ja mõttetud?! Ja kui ma seda ütlen, siis tunneb ta end paratamatult halvasti. Et ma sean tingimusi, kujundan teda. Nii ju ongi. Ja tegelikult on see ju nii tühine asi! Mingi fb! Miks peaks mulle korda minema tema väljendu

Laupäev oli tüdrukute päralt. Istusime üle hulga aja ümber talulaua. Ei ühtki meest. Menüüs oli Burgundia pada , Valmistasin seda esimest korda, ent välja tuli! Kõik sööjad kiitsid. Tuleb välja, et olen täiesti arvestatavate kokakunsti oskustega... :P  Kutse väljasaatmise ajal troonisid saunamajaümbrust kohevad lumehanged. Mõtlesingi tüdrukuid võõrustada väikse metsamatka ja saunajärgse lumesuplusega, ent Ilmataadil olid omad plaanid. Nädalaga sulas kogu valge toredus, hangede asemel siravad vastu veelombid. Ikkagi oli oleng igati kirgastav. Mul on nüüd elu esimesed pärispärlid ja Ingli aura! Jumaldan tähendusega ehteid, neid mis amuletina toimivad. Olen seni olnud "sõrmuste usku", ent viimasel ajal on kaelaehted ja ripatsid minuni jõudnud. Soojus ja turvalisus valdab mind, kui tunnen armastavatest mõtetest kantud ehet enda südame ja ihu läheduses. Kuidagi apokalüptilisena mõjus, et erinevatel põhjustel ei saabunud ühtegi mu praegust kolleegi (kutsutud oli 3). Märgi