Kõigest ja ei millestki

2013 lahkusid igavikku kaks head inimest: Oleg ja Jens.

Hakkab pihta.Traditsiooniline kokkuvõtete tegemise aeg. Saan end pidada juba üsna staažikaks blogijaks - peaaegu 7 aastat on päris pikk aeg. Mõlemad blogid on täitsa aktiivsed veel. Kuigi, hobude ja koerte teemal postitusi on harva. Aga see ei tähenda seda, et päriselu nendega kuidagi unarusse on jäänud. Oh ei! Üldsegi mitte. Praegugi tulin nendega jalutamast... Sirvisin  tänavusi blogipostitusi ja silma jäi napisõnalisus, ent  isiklikkus. Olen tõepoolest rohkem aega enesele pühendanud. Millal siis veel, kui keskeas, eks ole?! Kokkuvõttes on see kaasa toonud rahunemise ja selguse teatud teemades... Julgem olen olnud. Inimsuhetes eriti. Olen jätkanud paariaasta tagust liini ehk võtnud julguse suhelda sõbralikult vaid inimestega, kellega mul on turvaline ja hea koos olla. Kel hoolivus veres. Kellega kõneleme sarnases keeles. Keda kõnetavad mind köitvad asjad ja sündmused. Ei mingit pealesunnitud suhtlust. See kõik on tegelikult lihtne.  Kunagi tundus keeruline, vastutustunde

Ega mul jõulude ajal pole kunagi miskit tarka kosta.  Ükspuha, kuidas ei planeeriks ja pingutaks - kiirustamine ja müra saab mind ikka kätte.  Arenguruum eemaldumiseks seega olemas. Aga 24.detsember 2013 jääb meelde. Tõeline olemine armsate inimeste keskel. Ja Kaplinna veinid. Ja mu esimene astelpajunaps. Esmakordselt katsetatud piparkoogitaigen, mis plaadil võttiski ühtlase plaadikoogi kuju. Noored kasutasid loomingulist mõtlemist ja lõikasid kujud pärast mõningast jahtumist välja, kaunistasid võõbaga kah. Suussulavad, karamellised.. Ja saunaskäik. Ja ühine õhtusöök. Ja DieHard. Ja kuuse ehtimine! Tänavune on üle hulga aja päris - ühe tormimurrus hukkunud kuusenoormehe tipp. Ehtisime ta kaunilt väärikaks.  Ja ma ei riputa pilte, sest need on nii isiklikud. Aga allolev lugu on kah väikekodanlikult ja paksukssöönult nummi.

Mingi jama on mul kapita-aegse koolitussüsteemiga. Olgu kohe ära öeldud, et sütelkõndimised,  energiaringid ja muud sedasorti manamised pole minus muud, kui skeptitsismi, isegi põlgust äratanud. Samas... pioneeriks olemise ajal mängisin meeleldi lõkkesüütamise ringmänge jms. ". ..Šooder, Šooder - sind ma oma sõbraks võtan...! "...  Ei teagi, kuidas entusiasmi minetasin. Tegelikult ei seedi ma ka kõikvõimalikke "meeskonnatöid", kus vaja abstraktset ärisituatsiooni lahendada.Ja olla aktiivne. Sunnitult, sest "vaid nii oled mugavustsoonist väljas ja õpid"... Tegelikult pole kindel, kas õpin ja kogen miskit peale ebamugavustunde. Ma lihtsalt ei suuda rolli sisse elada ja mõjun võltsina ja kogu see "kehrakäpik" ajab lõppkokkuvõttes närvi. Niiet - piirangutega.  Sest: a) ma ei suuda rääkida mitte midagi huvitavat pastakast, kellast, klaviatuurist... millest iganes. b) veelgi hullem - ma ei taha sellist juttu ka kellegi teise suust kuulda. c) 

Erakordselt pehme november ja detsembri algus, kas pole? Vaid 3 miinuskraadi ja pehme lumi. Olin möödunud nädalal taaskord silmitsi ühega oma paljudest kartustest  - teater. Tegelikult ka. Pelgan teatrit, sest no tehke või tina... ei ole see žanr minu tass teed. Vist. Elatud elu jooksul olen nautinud vaid ühe käe sõrmedel üles loetud arv etendusi. Enamasti aga vaevab pidev äramineku tung. Ja nii ma kardan juba ette. Piinav mäng. Seekord ei saanud ma "ei" öelda, sest sõber otsustas oma sünnipäeva just teatrietendusega tähistada. Et algul istume tunnikese Linnateatri läheduses asuvas kohvikus ja siis lähme kolmekesi etendust kaema. Klišeedest ja maneerlikkusest kubisev algupärand, mis festivalil auhindadega pärjatud. Ilma vaheajata 1,5 tundi. Ma nüüd tükk aega jälle ei julge minna. Nojah, ega ma ju viimasel ajal vaimustungi hoopis teistest asjadest. Egas teater süüdi ole. Ikka ise. Mis ikka teha, kui hästi välja kukkunud ingveri-kõrvitsa supp ja kõrvitsakarask köidab mind