Kõigest ja ei millestki

Kuulsin ja nägin. Esialgne  ehmatus  (sound tundus kuidagi kehva)  möödus. Kontserdi lõppedes jätkasime oma lauludega - sünnipäevaseltskonnas oli õige mitu kooriinimest ja nii ta läks. Ruja repertuaarist kuni seltskonnalauludeni välja. Väga hubase mulje jättis ka Helsinki. Jalutuskäik enne kontserti, cava tänavakohvikus, päikseline ilm - kõik oli lihtsalt täiuslik. Ja hommikul jalgsi hotellist sadamasse - õhus pisut sügiskargust... kohalikud daamid olid juba käed nahkkinnastesse kängitsenud ja pead sallidesse, mütsidesse peitnud. Palju huumorikaid vahejuhtumeid, lugusid laevareisil sinna ja tagasi - mu vana hea seltskond. Turvaliselt ja hoitult tundsin end ja seda on hädasti vaja. Pea on haige tänaseni.

Sõime köögis just hommikust,kui kostus tume mütsatus ja kerge värin läbis maja seda tiiba, kus olime. Kelpkatuse üks kelp vajus lõpuks lumest tühjaks. Niiet... mu katuse läbivajumise hirm polegi päris asjatu. Lumehunnikud ulatuvad peaaegu räästani. Millal see kõik lumeveeks valgub? Eks millalgi ikka... ent suuremast veelobjaka perioodist vist tänavu ei pääse. Talv ei taha veel järgi anda... eile öösel kroonis taas -20 kraadi külma. Noored tulid von krahlist ja soojasaamiseks istuti mõni aeg köögi põrandal, et külma kontidest välja peletada:) Aga muidu olen endiselt lösutamise-laisklemise meeleolus. Talvised energiavarud on lõpukorral. Vaja on päiksesoojust.  Sestap lasengi nädalavahetusel lihtsalt kulgeda. Kaasa sõber tuli länud nädalal just Austriast suusatamast - oli päiksepruun ja särtsu täis. Loodetavasti mõjub me märtsikuine suusatrett sarnaselt. Hoolimata sellest et paketis on mu kaks suurimat hirmu: olla 2 nädalat koos reisiseltskonnaga ja vertigo. Aga ehk muretsen asjatult

Tänu Marile saime kaasaga koos teha kohe uue aasta alguses väikse ärahüppe. Puhtasse ja puutumatusesse lumme. Head tuttavad kutsusid meid Meegastesse suusatama. Oli see vast nauding! Esmalt muidugi fakt, et saime olla tervelt kolm päeva ilma et oleks pidanud koduseid askeldusi tegema: kütma, lund kühveldama, loomade järelt koristama ja neid toitma. Mari hoidis kõik need tegevused ise. Teisalt, sellised ärahüpped mõjuvad tohutumalt hästi mõtete puhastumisele. Siiralt õnnelikuna tunnistan, et mul pole olnud päris pika perioodi vältel aega ja kohta, kus töömõtted mind täielikult maha jätaksid. Aga vot Meegastel sain sellega hakkama. Kaks täiesti erakasutuses olevat mäenõlva koos tõstukiga tegid seda:) Viimati sain mäesuusad alla 2005.a Kanada kandis. Paar laskumist kulus meeldetuletamisele, ent päeva pärast sõitsin isegi hüpeka läbi:) Jäin püsti! Elasime kõik armsas suusamajakeses, kus saun, kamin ja kõik vajalik liha grillimiseks jne. Mehed käisid õhtul jääaugus. Mina piirdusin l

Sisutühi, igav ja ebaprofessionaalne. Piinlik ja kanalit vahetama ärgitav. Jah, üks asi on Raadio 2 eetris mingit mula ajada, hoopis teine aga tv- eetrisse ära mahutada. Mul on kahju saates osalenud artistidest, sest saate formaadi tõttu jäi neist kõigist kohtlane ja harimatu mulje... Loomulikult pole Eurolaulu otsing mõeldudki intellektuaalse sõnumi vahendamiseks, ent kuna organiseerijate poolt lubati ju, et ei keskenduta sedavõrd Eurolaulu otsimisele, vaid Eesti laulu leidmisele, siis olid ootused teised, kui ekraanilt tulev küündis. Paadami -tiim kohtles oma artiste hoopis suurema respektiga. Aga nüüd jah, tüüpiline Eesti meelelahutuskära, kus kaagutakse enne kui muna valmis. Muna aga põlndki. Võimalik, et jäi kellegi/millegi taha kinni:)

Pühadejärgne letargia. Enamasti olen sõna otseses mõttes vedelenud. Sest on söödud ja sõidetud:) 24.-ndal võtsime ette retke Lõuna-Eestisse mu vanemate juurde. Ka Üliõpilane oli ühes - magas norinal tagaistmel. Põikasime ka Märjamaa surnuaialt läbi, kus kaasa lähedased. Surnuaed kihas inimestest. Aga tõttöelda ei tundnud midagi. Surnuaed on maise teekonna lõpu vormistus, aga kõnetavad ju mälestused... ainult et - neid ei tule enam juurde. 25.-ndal toimus perelõuna. Vennalapsed olid kahjuks tõbised ja nii ma vennaperet võõrustada ei saanudki. Aga ikkagi oli meid lõunalauas meeldivalt palju. Eriliselt jäi meelde pooleteiseaastane Mia, kes tuppa sisenedes joonelt kuuse juurde tõttas. See siiras rõõm, mis lapse silmist peegeldus, kui ta kuusesoksi ja värvilisi kuule paitas! Magusamenüü pärines suures osas blogidest: kuivatatud aprikoosid shokolaadis Triangli juurest ja itaalia shokolaadikook Kajakapesast . Kõigile maitses! Tänud! Eilne päev jääb samuti meelde - vestlesime pojaga. Kvinthääl