Kõigest ja ei millestki

Täna on klaveripäev. Üsna harva olen käed klaviatuurile pannud ja heli tekitanud. Vast vaid ühe käe sõrmedel saab neid hetki lugeda. Kuigi... tänu lapselapse suurele huvile klaveri vastu on neid hetki isegi sagedamini kui möödunud aastatel. Mu kunagine abimees. Hingesoojendaja. Kuulan aga küll. Sageli! Klaverimuusika paneb mu hinge helisema nii nagu ei ükski teine instrument. Mõistan tema keelt, tema mängijat ja mängitut. Glenn Gould. Mul on heameel, et jõudsin temani piisavalt vara et tema loomingut kuulata, põhjalikult süvenedes... nii nagu armastajale kombeks. Lugesin intervjuud "Inhaling music For all of My Life"pianist James Rhodes 'iga , kus ta ütleb Glenn Gould 'i mängustiili kohta järgmist: .... He reminds me of Beethoven, who wrote that immortal line, ‘There will be many emperors and princes. There will only ever be one Beethoven.’ He [Gould] just didn’t give a fuck. He was the closest thing classical music had to a rock star. He believed in playin

Hellitusnimede jagamine toimub rahvuseti erinevalt. Venelased on ses osas kõige "hellitavamad". Lapsepõlvest saati on mulle väga meeldinud, et vene poistel ja tüdrukutel oleks justkui mitu nime: Valentina-> Valja, Vladimir->Volodja, Mihhail->Miša... Inglased vist poogivad oma jutu pehmemaks muutmise nimel jutu sisse " dear" või "darling" ,  ameeriklased "baby", "honey" ? Kuidas meil on? Nimesid vist väga ei väänata, kui just ei lisata "-ke", "-kene" lõppe. Helike. Helikene. Või pannakse muu, enamasti kummaline nimi või nimetus: Tupsununnu, Linnupoja, Nupsik... Mäletan, et üht karvast rokkarit kutsus tema tüdruksõber Notsuks. Olen kuulnud ka "musi", "minu musi", "kalla", "minu kallis"... kõik nagu läägevõitu. Peaaegu nagu "baby" või "honey". Isa kutsus laspepõlves mind Elluks. Kuidagi jäi see kutsumine külge. Niimoodi hellitavalt kutsuvad min

Suhted lähedastega on minu jaoks olulised. Head suhted. Lähedased suhted. Muidu pole mõtet siia ilma sündida, olla, kulgeda. Mulle tundub, et paljude jaoks on olulisemad head suhted avalikkusega. Usutakse rohkem "avalikku arvamust" või kusagilt lehejupist loetut kui oma lähedast. Tahetakse kõigest väest teenida avalikkuse heakskiitu. Selmet uskuda ja toetada lähedast. Kollektiivis peituvat.. jõud.Aga mulle tundub et mitte. Jõudu annab teadmine, et mu lähedased usuvad minusse, usaldavad ja hoiavad mind. Ja mina neid. Kas sellist ootust saab panna "avalikkusele". Ei saa. Liig abstraktne massiiv, eks ole. Teadmine kinnistub kogemusega, olgu sõnade või tegude läbi. Avalikkuse sõnadel ja tegudel pole enamasti mitte mingit pistmist minu, lähedastega. Miks suhestuda? "Ühiskondlik või avalik arvamus" on libu, kellelt pole mõtet otsida moraali või eetilisi tõekspidamisi. Tuulelipp, mis igal hooaajal toob kaasa uued trendid. See pole ju telg, millel kinn