Kõigest ja ei millestki

Võõrutuse teine päev. Eilne otsusekindlus on asendunud ahastusega. Ilmselt jagub mõneks ajaks. - Prognoosin keskmisest kõrgema EQ-ga inimesena :P Eneseirooniliselt, loomulikult. Kihnu ootab, ent sealsed rajad on ju ka jalajälgi täis. Eks tule leppida nii mõnegi raja unustustehõlmaga. Et need ongi kordumatud. Kõige suurem äng on seetõttu,  et ei suuda  - keegi kunagi võiks olla nagu  tema. Teda on vaid üks. See tundub nii uskumatuna, et unustad kõik tunded, mis varasemalt olnud ja ongi vaid see üks hetkevalu või - arm. Miski ega keski pole võrreldavad. Samas tiksub teadmine, et kõik on mööduv... Ajaga. Vahepeal ajab kõik metsikult naerma. Meenub episood filmist Toscana päikese all, kus 90-ne vanavanema armus internetis Pablosse (vist oli selline nimi ja selles filmis). Aaaaa! Ja siis järgmine pilt Neli pulma ja matusest, järelehüüe armsale... Awww. Miraaž. Kõrb. Oaas. Elu. Ma oskan seda ilusti elada, eks. Päriselt tundes. Edasi liikudes. Pärisenda unistusi täide viies. Sest

Ilus. Ilus. Rõõmus.

Üks miinusmärgiline päev, mis vägisi plussiks kiskus. Armsad inimesed astusid läbi, helistasid, olid olemas. Tuletasid meelde, kes olen. Jah, vahest kipub "järg" käest. Uus usaldamine. Saladuste vahetamine. Vaid ühega, kõige lähedasemaga jagasin ehmatust. Võib-olla oli kogemata. Aga valus on siiani. Miski lüli sai haiget ja kipitab. Kutsikad tegid trikke...ronisid esmakordselt üles. Toolidele - üles. Nägid välja erakordselt suured ja nummid. Värske suitsulatikas. Elektrijalgratas, mis mõjus mulle lagistamaajavalt. Niiet sõitma ei jõudnudki. Lihtsalt naersin homeeriliselt. Kergendades ja -dunult. Panen homme osaku müüki. Vist. Üpris kindlasti,

Kummaline suvi. Puhkus, ent samas asjalik. Igapäev täis toimetusi... vahest muidugi ka lihtsalt olemist ja laisklemist. Siis tavaliselt võtame vabaduse kusagile sõita. Telk jms ööbimisvajalik kaasa ning start! Peremehega jagame kutsikate/hobude/aiatamise (kasvuhoone kastmine) hooldamise kohustused ja tagasi pöördungi peamiselt sellepärast.  Kuigi... olen avastanud, et vahepeal vajan laadimist ja omaetteolekut. Kõik on tuttav, tean kus miskit asub. Kutsikate ja hobudega askeldamine inspireerib. Mulle meeldib mu väike, ebakorrapärane aed, mille anarhiat kutsikad veelgi suurendanud. Majapidamistoimetused annavad mõnusa kindlustunde ja mitte ainult mulle. Ka Peremehel lööb silm taas särama, kui toad koristatud, värske sepik leivaahjust väljas ja soolakurk potis krõmpsuks muutumas.  Ühised sõbrad on öelnud me elukorralduse peale, et hoolimata sellest et neil on tuliselt kahju, on neil ühtaegu tohutult hea meel, et me niinormaalselt  läbi saame. Aga kuidas siis veel?  Ei oskaks me kuida