Kõigest ja ei millestki

60 pole ju tegelikult mitte mingi vanus. Tundub nii uskumatu ja julm, et Peeter Lilje on teistpoolsuses juba terve igavik. Mul on õnn ja rõõm olnud imetleda paljusid tema dirigeeritud kontserte. Nii noore dirigendi poolt ja Eestis ja palju... see kõlabki ebareaalsena. Täna, MI saates Tiina Mattiseni meenutust kuulates jäi kõlama kibe tõde: meie, eestlased, ei oska hoida ja hinnata oma suuri kunstnikke. Et... oleks Peeter järginud kutset Kirovi teatrisse, kes teab, kuidas oleks võinud minna - venelane hoiab oma rahva suuri muusikuid. Mälestuskontserti ei võinud kuulata. 

Mul on augustikuust alates uus ratas. Suve jooksul  päris suurte tiirudeni vana rattaga ja majahaldjal hakkas minust kahju. Et liiga vana rattaga sõidan või nii. Tegelikult oli ratas väga hea jooksuga, ent Lõuna-Eestit tagasi tulles ei mahtunud ta vanematekodu aiasaakidega ühte autosse ja jäi minust maha. Ei läinudki kaua aega kui ühel päeval tervitas mind ukse ees kiiskav naistekas. Eelmine oli rohkem maastikuratta tüüpi. Nüüd siis peenema säärejooksu ja terve hulga käikudega, mille otstarbest veel päris aru saanud pole. Edasi väga ei läinud. Rattast alates muutus kõik, kui nii võib öelda.  I want to ride my bicycle    --- You say black, I say white   Kuna teekatte olukord lubab veel rattaga sõita küll ja küll, siis juba mõnda aega olen nõutult passinud. Et mis selga tuleks panna, et liiga palav või külm ei hakkaks. Ühel üsna tuulisel hommikul märkasin üht Tartu mnt-l üht sportliku olekuga ratturit. Aeglustasin sõidukiirust ja uurisin kostüümi:) - retuusidele oli pooliku säär

Barokiajastul oli kell juba olemas! Selle tõenduseks pole vaja faktiteadmist. Piisab, kui kuulata aastaaegade tsükli "Talve" largo `t. Mõelda vaid... kui mõnus oli sajandeid tagasi looduse unne suikumisel vaid kellatiksumise pizzicato `t kuulda ja kuulata. Selliseid mõtteid mõlgutasin täna. Magasin hommikul totaalselt sisse, sest unustasin mobiiltelefoni äratuse aktiveerida. Vaja tiksuv äratuskell hankida ja mobiil maha matta. Vaid nii saab kella ette ja taha keeramise maailmast tagasi tiksuvasse...

Jagan ka klipi all olevat kommentaari: I'm an atheist, but listening to this music, i could become weak. Just beautiful. Bach and Gould together, the perfect evangelist.:-)

Käin üle nädala loengutes. Terve pikk päev...valget aega. Päris pikka päeva siiski ei raatsi kulutada. Seda mitmel põhjusel.... no krt ma ei tea, kas pauerpointi loengul on mingi eriline lisaväärtus? Loomulikult on see õppejõu jaoks mugav, ent... kuulama see küll ei pane. Ja mitte ainult mind - enamik mu kursavendadest-, õdedest klõbistavad arvutist, sest igav ju. Ja nii need ainepunktid kuluvad. Mäletan, et kunagi olid olemas ainelaborid vms. No ikka süsteemselt töötati välja metoodikaid/õpisüsteeme. Nüüd, kui info on n.ö laiatarbekaup ja õppimine kui protsess leiab aset interaktiivses meedias, siis - miks ülikoolid ei suuda ega taha oma õpetamismeetode kaasajastada? Tegelikult ei möödu ju enam päevagi, kui arvutikasutaja mõnd uut rakendust/funktsionaalsust näpib-tundma õpib. Ta saab sellega enamasti iseseisvalt hakkama ja kui mitte, siis kõikvõimalikke didaktilisi juhendeid, foorumiteemasid on võrk täis. Põhjus õppejõuga kohtumiseks ei tohiks olla vaid pp slaidide koosvahtim

.. ei saa täna vastu panna kiusatusele kleepida siia sel suvel "leitud" bändi klipp. Ujumisega kaasnev õige hingamistehnika on ka siin fookuses....

Üha raskem on end pimeduses toast väljuma sundida. Kõle ja kõhe. Kuigi... varjudes on oma võlu. Mariga eilselt kontserdilt öös sõites imetlesime vana mõisaäärset alleed. Nagu haldjamets. Pilt on võrreldes päeavalgusega sedavõrd teistsugune, et korraks pelgasin et olen teelt eksinud. Oktoobri-novembri pimedusel on hoopis teine varjund - ei mingit mälestust/salvestust päikesest või  lumevalgusest. Sain eile erilise elamuse osaliseks. Poja soolot kuulates olin hingepõhjani liigutatud. Mitte miski polegi niimoodi vapustanud. Tardunud ja kristalliseerunud hetk. Olin vahepeal jännis. Nimelt ei teadnud, kuidas teineteist nimetada. Majahaldjas. Nii mõtlengi nüüd uues olukorras. Et oled teadlik olemasolust, ent ei kohtu just sageli. Õhtud on rasked. Õnneks tuleb varsti R. ja toob orientaalset leevendust.

Ongi kätte jõudnud aeg, mil pimedat ja valget aega peaaegu võrdselt. Aga organism on selleks kuidagi valmis - pole mingit suuremat ängi (veel), vastupidi - mingi eriline rahuolu on, otsides paksemaid salle, mütse, kindaid garderoobi nurgast välja. Mulle isiklikult väga meeldib tuule undamine korstnas ja pliidi all lõõmav tuli. Kusagilt on loetud "... ja pliidi all põles vurinal väike lõbus tuli..." vms. Vot just selline on minulgi hommikuti energiat ja valgust jagamas... Iga nädalaga muutub mets hõredamaks ja hõredamaks - kõik õhuline ja lendev kohitsetakse ära. Aga struktuur jääb. Omalaadne korrastatus, mida vaid tuuleräsi eksitab. Lõppude-lõpuks on vähema kui 5 kuu pärast taas kevad. Las loodus puhkab.

Hiliskevadel tabas mind Jung-Myers-Briggs´tüpoloogial põhinevad isiksustesti tegemise buum. Tundus kuidagi adekvaatne test. Kopeerin ka siia - ehk kedagi huvitab veel? http://www.humanmetrics.com/cgi-win/JTyp es2.asp  Minu tulemuseks oli INFJ. Mõnevõrra üllatav, ent tegin suve lõpus uuesti ja sain sama tulemuse. Eesti keeles saab erinevate tüüpide kohta lugeda: http://www.hot.ee/types/Le hed/Tyybid/infj.html

Tulpidele uus peenar tekitatud - check Tulbid mullas (erkpunased ja punase/valgekirjud)- check Nartsissid ka  (kollased ja valged)- check Hostad ja rabarbrid mahalõigatud - check

Minu jaoks on hobidega tegelemine (no antud hetkel ujumine, muidugi:) teatavat laadi eskapism. Põgenemise soov ümbritsevast reaalsusest, kohustustest, kummitavatest probleemidest, üksildustundest... Samas tekitab hobiga tegelemine omalaadse silmitsiseismise iseendaga. Just me . Ise püstitan eesmärgi (loen täna selle raamatu läbi, ujun 1000 m, lähen ratsustama jne) ja ise täidan selle. Kindlasti on uuritud sotsiaalpsühholoogia valdkonnas inimeste kogunemist gruppidesse mingi hobitegevuse läbiviimiseks - matkamine, aeroobika, seltskondlik pidu, klubitantsimine jne. Et.... taolisel kujul eskapismile annab lisaväärtuse "õlatunne", mida liigikaaslaste kohalolek toodab. Minu hobid kipuvad olema üksildast laadi. Et... mida aeg edasi , seda rohkem meeldib olla iseenda seltsis. Kõlab ehk häbematult, aga nii on. Kummastav, ent võistlemissoov ei ole seetõttu kuidagi pärsitud. Vastupidi, ikka tahaks mõõtu võtta:) Eile, ühel üritusel käies, kohtasin ea- ja sookaaslast, kes nägi väga he

...ehk kuidas vabaneda mõttetööst. Olen sel sügisel enese jaoks (taas)avastanud ujumise. Sedakorda võtan seda tõsisemalt kui lihtsalt suplemas/saunatamas käimist. Püüan vähemalt 3x nädalas basseini jõuda. Teate, hea on ja hästi mõjub. Vähemalt mulle sobib - praegu veel nahk kannatab kloori jms. Peamine on aga enesetunne pärast ujumist - see on tõesti mõnus ja relax. Enesesundimine pole teadagi kerge. Aga kuidagi on nii läinud, et ujumispäevad on kujunenu vaatet parimaks nädala osaks. Füüsiline vorm paraneb samuti. Kui esimestel kordadel oli tegu, et 700 m täis ujuda, siis praeguseks hetkeks olen suuteline (mõningate nõrkushetkedega) ~25 min jooksul rinnuli 1000m läbima. Siis teen lõdvestuseks paar hästi aeglast otsa ja seejärel kobin hot tube `i mõnulema. Peamisteks plussideks on taandunud lihas- ja  (küünar)liigeste valu ja absoluutselt tühi pea. Kujuneb nii, et sa ei mõtle suurt millelegi muule, et kui mitmes ots parasjagu käsil on...:) Miinusteks vast see, et basseinini tuleb

Nägin täna esmakordselt tohtut  rändlinnuparve "Jüri ringi" kõrval asuval põllul. Suurte gruppidena tõusti taevalaotusse, et moodustada kolmnurki. Segadus ja rüsin, ent ilmselt vanimate olijate eeskujul saavutati eesmärk ja peatselt oli pilvedealune sik-sakke täis. Ülev vaatepilt. Vist üsna harv ka, sest see kõik toimus üsna lühikese viivu jooksul. Polegi elu jooksul sellist pilti näinud. Tänavu oli palju linde Eestis pesitsemas - ehk seetõttu? Või oli see mingi apokalüptilise tähendusega? Midagi on toimumas looduses ja loodusega. Mingi tasakaal on paigast nihkunud. Nädalajagu tagasi koertega metsaretkele läinud, ei leidnud enam armsakssaanud kasesalu eest. Lageraie. Eraomanik oli ilmselt suures rahahädas. Ka üks uudisnupp teeb ärevaks - tundub, et Eestimaa roheliste esimeseks meheks on isik, kelle mõtteid produtseerib malts või sammal .

Olen  päikesekummardaja. Mitte küll sedasorti, kes end esimese kevadpäikesega pruuniks praadima asub (nooremana oli see miskipärast väga oluline), aga  - kuldsed kastemärjad  hommikud kirgastavad mind igas mõttes. Mul on tohutult hea meel, kui on võimalus ja aeg olla mõnda aega lihtsalt päikese paitada. Mure hajub ja rahu tuleb. Sügisene päike on eriti pehme ja hooliv, eks ju. Ja alati on natuke kahju ka, et... ei tea, millal on järgmine kord.