Juba mitmeid aastaid "tabab" Eestit sulnis suvelõpuilm just septembris. Ei ole vaja olla Toscana päikese all, vaid siimsamas, kullavarjulises roheluses, kurgede kruugutamises. Liblikad, putukad, linnud - kõik vidiseb, sahmib ja liugleb nagu kevadehakul. Tundub, et nii jääbki. Lihtsalt suurepärane. Püüan end liikumises hoida - toimetan hobude, kutsikate ja aiaga. Haun vaikselt ka edasisi plaane. Selline mõnusalt tuim rahulikkus. Miski ei häiri ses mu enese ruumis. Suve jooksul sain aru, kuivõrd on mu elu mürgitanud hukkamõist. HukkaMõistmine. Olen seda ikka peljanud. Lapsepõvest saadik. HalvaksPanu ja HukkaMõistu. Sellist, mis kõige lähedamalolijailt tuleb. Enne mürgi äratundmist ei saa ka vastumürki pakkuda. Mul nüüd vähemalt tuum teada:) Kutsikad harjutavad usinasti haukumist. Vahepeal veavad häälepaelad alt ja kogu hoovi täidab õõnes ulg. Kahehäälne. Mu hopside ja kutside blogi saab ka üsna pea uusi sissekandeid. Muutusi on ju päris palju.