Kõigest ja ei millestki

2013 lahkusid igavikku kaks head inimest: Oleg ja Jens.

Hakkab pihta.Traditsiooniline kokkuvõtete tegemise aeg. Saan end pidada juba üsna staažikaks blogijaks - peaaegu 7 aastat on päris pikk aeg. Mõlemad blogid on täitsa aktiivsed veel. Kuigi, hobude ja koerte teemal postitusi on harva. Aga see ei tähenda seda, et päriselu nendega kuidagi unarusse on jäänud. Oh ei! Üldsegi mitte. Praegugi tulin nendega jalutamast... Sirvisin  tänavusi blogipostitusi ja silma jäi napisõnalisus, ent  isiklikkus. Olen tõepoolest rohkem aega enesele pühendanud. Millal siis veel, kui keskeas, eks ole?! Kokkuvõttes on see kaasa toonud rahunemise ja selguse teatud teemades... Julgem olen olnud. Inimsuhetes eriti. Olen jätkanud paariaasta tagust liini ehk võtnud julguse suhelda sõbralikult vaid inimestega, kellega mul on turvaline ja hea koos olla. Kel hoolivus veres. Kellega kõneleme sarnases keeles. Keda kõnetavad mind köitvad asjad ja sündmused. Ei mingit pealesunnitud suhtlust. See kõik on tegelikult lihtne.  Kunagi tundus keeruline, vastutustunde

Ega mul jõulude ajal pole kunagi miskit tarka kosta.  Ükspuha, kuidas ei planeeriks ja pingutaks - kiirustamine ja müra saab mind ikka kätte.  Arenguruum eemaldumiseks seega olemas. Aga 24.detsember 2013 jääb meelde. Tõeline olemine armsate inimeste keskel. Ja Kaplinna veinid. Ja mu esimene astelpajunaps. Esmakordselt katsetatud piparkoogitaigen, mis plaadil võttiski ühtlase plaadikoogi kuju. Noored kasutasid loomingulist mõtlemist ja lõikasid kujud pärast mõningast jahtumist välja, kaunistasid võõbaga kah. Suussulavad, karamellised.. Ja saunaskäik. Ja ühine õhtusöök. Ja DieHard. Ja kuuse ehtimine! Tänavune on üle hulga aja päris - ühe tormimurrus hukkunud kuusenoormehe tipp. Ehtisime ta kaunilt väärikaks.  Ja ma ei riputa pilte, sest need on nii isiklikud. Aga allolev lugu on kah väikekodanlikult ja paksukssöönult nummi.

Mingi jama on mul kapita-aegse koolitussüsteemiga. Olgu kohe ära öeldud, et sütelkõndimised,  energiaringid ja muud sedasorti manamised pole minus muud, kui skeptitsismi, isegi põlgust äratanud. Samas... pioneeriks olemise ajal mängisin meeleldi lõkkesüütamise ringmänge jms. ". ..Šooder, Šooder - sind ma oma sõbraks võtan...! "...  Ei teagi, kuidas entusiasmi minetasin. Tegelikult ei seedi ma ka kõikvõimalikke "meeskonnatöid", kus vaja abstraktset ärisituatsiooni lahendada.Ja olla aktiivne. Sunnitult, sest "vaid nii oled mugavustsoonist väljas ja õpid"... Tegelikult pole kindel, kas õpin ja kogen miskit peale ebamugavustunde. Ma lihtsalt ei suuda rolli sisse elada ja mõjun võltsina ja kogu see "kehrakäpik" ajab lõppkokkuvõttes närvi. Niiet - piirangutega.  Sest: a) ma ei suuda rääkida mitte midagi huvitavat pastakast, kellast, klaviatuurist... millest iganes. b) veelgi hullem - ma ei taha sellist juttu ka kellegi teise suust kuulda. c) 

Erakordselt pehme november ja detsembri algus, kas pole? Vaid 3 miinuskraadi ja pehme lumi. Olin möödunud nädalal taaskord silmitsi ühega oma paljudest kartustest  - teater. Tegelikult ka. Pelgan teatrit, sest no tehke või tina... ei ole see žanr minu tass teed. Vist. Elatud elu jooksul olen nautinud vaid ühe käe sõrmedel üles loetud arv etendusi. Enamasti aga vaevab pidev äramineku tung. Ja nii ma kardan juba ette. Piinav mäng. Seekord ei saanud ma "ei" öelda, sest sõber otsustas oma sünnipäeva just teatrietendusega tähistada. Et algul istume tunnikese Linnateatri läheduses asuvas kohvikus ja siis lähme kolmekesi etendust kaema. Klišeedest ja maneerlikkusest kubisev algupärand, mis festivalil auhindadega pärjatud. Ilma vaheajata 1,5 tundi. Ma nüüd tükk aega jälle ei julge minna. Nojah, ega ma ju viimasel ajal vaimustungi hoopis teistest asjadest. Egas teater süüdi ole. Ikka ise. Mis ikka teha, kui hästi välja kukkunud ingveri-kõrvitsa supp ja kõrvitsakarask köidab mind

Muusika, mis laseb lihtsalt olla. Peenhäälestus- ja tunnetus. Ah, mis ma ikka pläran... õnnelik olen, et nii on läinud.

Kõigile lehelugejatele! :)

Küllap tähelepanelikumad lugejad teavad juba, et leidsin sel sügisel enda jaoks miskit erilist . Olukord on muutusteta, s.t. - ikka  püüan kahel korral nädalas iseendaga peeglis vastamisi olla. Kuigi... tegelikult on peeglist jälgimiseks üsna vähe aega. Endiselt on silmad õpetajal ja uutel kombinatsioonidel.  Et isu ikka jätkuks ja end järjest enam "asja sees" tunneksin olevat, siis hankisin endale:  päris ehtsa balletitrikoo ja väga ilusa :)  balletisukkpüksid  roosad balletisussid ja säärised soojenduseks varrukad.  Vorm aitab sisule kaasa, uskuge mind! Senini on olnud vaid 1 miinusmärgiline tund ja  eelkõige seetõttu, et  end liialt piitsutasin ja nädalavahetusel kodus harjutasin. Pingutasin üle. Ülejäänud korrad on olnud vaatet nädala parimad hetked. Eriti  pärast harjutustundi,  venitusi ja sauna auto poole kõmpides. Uni on tunnijärgsel päeval eriti magus. Tinnitab endiselt, ent magan nagu nott (loomulikult mitte nagu baleriin, annan endale aru..:

Minu jaoks on vahest raske olukordadel lasta lihtsalt olla.  Settida. Et aeg tooks parandust või leevendust. Tahaks parandada, muuta, mõjutada. Aga pisitasa õpin. Nagu näiteks täna. Lubasin minna, aga miskit tuli vahele ja ei läinud. Enamasti püüan taolised olukorrad lahendada põhimõttel - iga hinna eest lubadus täita, eirates force majeure` i. Aga tegelikult ei muutu ja midagi. Nagu nüüdki. Kui oluline on olemas, siis see lihtsalt on. Ja kui pole, siis ei aita miskit. Kõigest hoolimata.

Hooajaline testimine on alanud! Olen täheldanud, et just sügiseti kõpitsen enda ja sisekaemuse kallal. Testimine on tänuväärne tegevus. Mis siis, et illusoorne. Vähemalt tulemusi lugedes (mitte ainult iseenda) tundub nii, et lingvistilis-analüütilise kokkuvõtte kirjutamine "kellegi" poolt on suuresti ilukirjandus, kuhu pikitud "teaduslikke" ja "vähemteaduslikke" fakte kaalukuse lisamiseks... Kui mitte muud, siis head keelekasutust ja soiku jäänud omadussõnu  (või võõrsõnu) saab taolistest kokkuvõtetest nautida küll. Aga jah tulemused: Briggs-Meyer s sotsioonikatest annab mulle järjekindlalt diagnoosiks INFJ. Kolleegi soovitatud enneagramm lahterdas mind tüübiks 5 väga tugevate 9-nda tüübi kalduvustega.  Eesti keeles on ilmunud ka enneagrammi metoodikat tutvustav raamat. Vägagi põnev lugemine. Kuigi... kuidagi kõhe ja uskumatu. Eks ma ikka üks skeptik ole... Aga üha pimenevasse päeva toovad (enese)testimishetked sortsu valgust. Testitud :)

Ärkasin pühapäeva kohta harjumuspäratult vara. Just päiksetõusu hetkeks. Mul vedas. Sest kuidas teistmoodi oleksin saanud tunda krõbisevat vetruvust jalge all. Tardunud hommik. Bonham, kõnniteel istumas ja üksisilmi kuldavasse kõiksusesse vaatamas. Hobud sekundeerimas. Varesed. Harakad. Vindid.  Kõik ootel. Eile nägin "Sajandeid" koos kõigi lähedastega. "... vaid see, kelle elus kõik oli.. ainult see saab kõik kaotada..."

Igakord mõtlen, et hullemaks enam minna ei saa ja "lagi" on saavutatud.  Ent lollus on teatavasti piiritu. Vältimine aga lihtsalt ei õnnestu - ikka tulevad valimised koju kätte. See on hirmus tüütu, häiriv ja segav.  Tekitab parve uppi löömise kihu (.."mis nad siis tulevad meie hoovile kaklema...") Võib-olla on ses protsessis toredaid inimesi heade ideedega, aga ei taha süveneda. Täielik tõrge. Müra  kurnab mind ammu-ammu-ammu... Ühiskondlik kurnaprotsess on eriti väsitav. Kõige parem oleks minusugustel sel perioodil Eestist eemal olla.  Nagu tegi S&K. Täites eelnevalt oma "kodanikukohust". Eks ta ole. Võtan teadmiseks.

Sai teoks mu ammune soov - näha Iirimaad. Hubane, lihtne ja mõnus.Täpselt selline nagu ette kujutasin. Lõputu teemaga sigasagasigasaga muusika, sametine Guiness ja austrid  - kes neid jõuaks lahuta! Jaa... isegi mina, veendunud veinisõber nautisin kogu reisi vältel vaid Guiness`i ja paaril korral ka Bushmill´i mesist paitust. Minu arvates nägime Ryanairi tsükli (teisipäevast kuni laupäevani)vältel üllatavalt palju. Esmakordselt ühise reisiajaloo vältel rentisime ka auto ja hoolimata vasakpoolsest liiklusest saime kenasti hakkama. GPS oli muidugi suureks abiks.  Cliff of Mohair oli vägev. Ent vägevaimast vägevaimad olid lõputud kiviaiad, lopsakas rohelus (luuderoht aedadel, hekkidel, puudel väänlemas!!), kariloomad ja maalilised majakesed. Kõik kokku moodustas hingematvalt kauni terviku. Mitmeid kordi oleksin tahtnud auto peatada ja mööda metsarada aasale minna, et hobude, lammaste ja lehmade vahele pikutama heita. Ja mu balletivarustus sai suurepärase täienduse ! Ning kuulus ko

Homme, 25.septembril on GG sünniaastapäev. Uskumatu... see oli ikka õige ammu, kui ta maine teekond lõppes. Muusika ületab kõik piirangud. Allolev lugu on mulle miskipärast eriti kallis. Ei oskagi öelda, mis täpsemalt igakord liigutuspisaraid pühkima paneb. Kusjuures...mäletan, et ülesvõtet esmakordselt kuuldes/nähes , ei suutnud ma muiet tagasi hoida. Nii naljakalt mõjus Oberlin oma "kukekatega" ruumi sisenedes.

Märkasin viiimasel nädalal, kui vähe on hoolivust. Huvitav... varemalt pole inimeste hoolimatus mulle sedavõrd "mitmekülgsena" kohale jõudnud . Nüüd siis. Ja mitmelt poolt... Aga väga õpetlikud lood taaskord. Empaatia puudumisest ja/või selle olemasolu tähtsusest. Ju siis on mind siiani hellitatud. Hoolivalt ja hoolitsusega. Reedel  aga mõjus ülimalt tasakaalustavalt  armas käbe toidujagaja Ülemiste keskuse söögikohas. Silmaga hinnates ~70 +. Enne minu järjekorda oli ta puhtas inglise keeles vastanud meesturistile. Ja  armsalt naeratades " bon appetit" " soovinud. Mulle taldrikut ulatades vaatas ta otse silmadesse ja naeratas sama siiralt ning soovis "head isu " ja "ilusat päeva". See liigutas südamepõhjani. Nagu memme juurde Mõisakülla oleksin sattunud. Seega, unustan..unustan..unustan... kogu hoolimatuse. Unustada aitab ikka see...

Enigma dokumentaal on üks võrratumaid omataoliste seas. Tõeline rariteet.  Õige mitu korda olen püüdnud leida eraldi ülesvõtet Youtube`ist - sedasamust, mis kõlab kohe selle tüki alguses. See on üks vahetumaid esitusi üldse, mu meelest...  Benjamin Britten ja Pianist. Imeilus toon, "kalad", ilmed, SR-i kõnekas žest sonaadi lõpus. See paneb vaimustusest oigama lihtsalt. Muusika. Suured kunstnikud.

"Mida-aaaah-aha-haaaaaa..", puhkes mu sõber R. homeeriliselt naerma, kui telefonitsi talle oma uuest liikumisvormist pajatasin. Kusjuures... olin võtnud temalt enne lubaduse, et vot ei tohi naerma hakata, kui sisu avaldan :)No lõpuks igatahes suutis ta uudisega harjuda ja pakkus välja dekadentliku etenduse oma ateljees, tema mängib valgel Gretsch`il ja mina teen plie`sid ja jete`sid ... Niisiis, jah -  tänu headele kolleegidele jõudsin tänavu täiskasvanute balletitundi. Nemad on juba asjaga mõnda aega tegelenud. Uurisin üsna detailsusteni enne "maad", kui julgesin liituda. Ja nüüd olen omadega täiesti sees. Uskumatu, kui mõnus ja sobiv liikumismoodus see on. Muidugi läheb mul veel aega, et kõigega toime tulla nii nagu vaja. Aga paljude asjadega saan ka hakkama. Kaalukaotuse motivatsioon tuleb kuidagi iseenesest. Pärast treeningut puudub igasugune isu toitva ja rasvase järele..  Esialgu püüan käia kahel korral nädalas. Mis mind võlub? + see koht  ... Seal on kadun

Olen viimasel ajal hädas suhtlemisega. Mul on kohati ikka suuri raskusi eneseväljendusega.  Verbaalse võimekuse testimisel (niiapalju, kui elus on vaja miskeid IQ-d mõõtvaid teste teha) olen alati kõrgelt skoorinud. Aga ju siis on mul see oskus suhteliselt ühekülgselt arenenud... Ja egas mul muidu ka nendesse testidesse usku pole. Ütlesin või kirjutasin sobimatuid asju armsale inimesele. Tahtmatult. See on suur vahe... Sest vahest tahangi end otse ja keerutamata väljendada, hoolimata sellest et see kellelegi haiget teeb. Aga sel inimesel on nüüd nii halb ja kui ta mulle seda otse välja ütles, ei osanud leida "õigeid sõnu". Ja ma ei saanud ka koheselt aru, kus on probleemi tuum...    Aga tahaksin. Tegelikult olen ammu täheldanud, et mul enamasti raske teksti, mis peas kihutab, sõnadeks vormida.  Kuidas laulusõnad ütlesidki  - "... ikka jälle  sada mõtet  peas. Ikka jälle tuhat  tunnet reas..."... Ja kui seda kõige on vaja sõrme nipsu peale teha, siis olen

Esmaspäeva hommik algas ärevalt -  kõrgepingerike, voolu taastamine kuni viie tunni kaugusel. Vot kui vähe on tänapäeval vaja, et mugavustega harjunud inimesi tasakaalust välja viia!  Kõik on harjunud teenust saama ja mis peamine - nende osutamine peaks kuudagi võimalikult nähtamatu olema. Nii et riik ei tungiks su ellu. Keeruline, eks ole. Igatahes, jõudu ja energiat nende"elutähtsate teenuste" pakkujatele, mis muud. Igatahes mulle mõjus energia kadumine ka sisemise energiakaoga ja tundsin, et vajan paari päeva, et tööasjadest end täielikult välja lülitada ja keskenduda kodusele elule. Mõeldud-tehtud/taotlus rahuldatud. Eile olin peaasjalikult horisontaalis. Puhkasin. Mul oli imetore nädalavahetus koos vanematega Pärnus spas. Pühapäeval jõudsime ka vennapoja tähtpäeva ehk kooliminekut tähistama. Väikse vahelepõikega Lemmes, meie kohakeses. Vanemad ei olnud enne spasse sattunud ja neile meeldis.  Kõikvõimalikud erinevad saunad, veemõnud... ja õhtune veini mekkimine hotellit

Üks viimaste aegade õhin sai selle nädalaga lõpu. Mõnda aega "toitis"meeli ahvatlus, mida sõber  fb vahendusel jagas. See . Olime juba täiesti valmis 29.augustil kogu värki bukkima. Viimasel hetkel lõime ikkagi kahtlema. Kõige enam tundus tüütuna reisi kaugus ja pikk etteplaneerimise protsess. Seejärel jäi silma üks kruiisi tutvustav klipp, kus kõhukad külastajad vedelesid jacuzzis ja "nautisid" proget. Et äkki on ikkagi talumatu olla viis päeva seltskonnas, mis on ... talumatu :) Põgeneda pole ju kuhugi. Ja... tegelikult ikkagi natuke ei julge ka neid "vanu peere" kuulata/vaadata.  Kuigi...Patrick Moraz`iga koosseisu oleks tahtnud lives näha küll. Niuks. Las jääda niikuis on. Aga täna kõlagu Wakeman. Kooliaasta alguseks. Edit:... ja veel. YES ilma Jon Andersonita, pole õige. Olen tänaseks hetkeks veendunud, et ilma Jon Andreson`ita on see bänd mõttetu.

Enesabi, eskapism... või mis iganes nimetuse sellele postitusele paneksin - kõik tähendaks ikkagi üht ja sedasama. Mõnusat muusikaga kaasaminemist ja koosolemist. Hea, et see pole füüsiline! Sest sellised suhted on kaduvad... Minu hõrk reedeõhtu on alanud!  

Mis pagana värk on meestel muru niitmisega? Miski fetiš vä?! Tulen reede õhtul töölt koju, raske nädal seljataga... enne veel lipsasin ummikutest+poest läbi, hüva õhtusöögi materjalid ja vein ühes... ja tema niidab. Ei tee teist nägugi. Valmistan salati ja risoto. Katan laua. Ei kedagi. Kuratmaeivõi kannatada seda põrinat õues.

Tean, et mitmele blogi lugejale meeldib see teos. Ja lugemine augustis. Olgu ka helindatud versioon siia riputet. Mulle isiklikult lugeja hääl ei meeldi. Lugedes oli "hääl peas" teistsugune. Mitte nii metalne. No aga see on kindlasti minu (tinnituse tõttu kujunenud) kiiks. Head kuulamist!

Vaatasin täna, et viimane postitus pärineb 10.augustist ja seegi on söögiteemaline.  .... Seilan endiselt mööda väikekodanlikku mõnulainetust. Kõik on lihtsalt nii kohutavalt hästi. See" kohutavalt" vaid kummitab, sest kogemus ütleb, et pidevas õnneuimas, heaolu ja mugavustsoonis viibimine ei ole minu jaoks.  Aga seni vot naudin. Olen otsustanud. Üks kirgas mälestus teiste eredate seast. Paar nädalat tagasi käisin klassiõe sünnipäeval. Sain natuke ootamatult kutse. Ootamatult seetõttu, et pole pikalt sellist kutset saanud ja ka ise esitanud. Sel aastal siis teisiti. Olime viiekesi armsas kohakeses Boheem. Sõime hästi ja vatrasime ning igavesti hea oli olla. Õhtu edenedes otsustasid klassiõed edasi siirduda suurlinna tuledesse. Mind aga kutsusid hobukohustused ja olin sunnitud hüvasti jätma. Kuna olin auto eemale parkinud (ei olnud kunagi varem Boheemi sattunud!), siis kobisin klassiõdedega trammile. Ja siis see juhtus. Seisime kõik viiekesi trammi tagao

Sel suvel olen hõivatud retseptidesse leidnud täiendust hästi lihtsate nippide näol. Kurgivesi . Mingil hetkel oli mul rohkem kurke, kui ära jaksasime süüa. Viilutasin 1 kurgi kannutäie jahutatud vee kohta. Nii hea ja karastav suvejook! Kreeka jogurt+ suhkruga hõõrutud suvemarja d. Pokaali panna vaheldumisi 1 spl  kreeka jogurtit ja 1 spl toormoosi. Lihtsalt hõrgutav! Suitsukalapirukas . Hea inimene pakkis mulle ühel imelisel suvepäeval suure suitsulatika kaassa. Otsisin väärilist retsepti ja leidsin . Pirukas sai kestvad kiiduavaldused kolleegidega suvepäevadeks laule harjutades. Kogus:  kuuele Koostis: Tainas: 230 g  nisujahu soola 100 g  võid 2 - 3 sl külma vett Täidis: 200 g suitsukala 100 g värsket  spinatit 100 g riivitud  juustu 2 tk  muna 2 dl  10% rõõska koort soola ja  musta pipart Valmistamine: Valmista tainas, vooderda sellega pirukavorm. Puhasta kala luudest ja pudista tainapõhjale. Aseta peale ribadeks lõigatud ja kergelt võis hauta

Saabuva nädalavahetuse plaan on olla võimalikult palju voodis. Lamavas asendis. Raamatu(te?), näkside ja unelevate mõtetega. Vihurimäed loen praegu. Eelkõige R.-i mahitusel. Sest ta juba mitu korda on pööranud tähelepanu asjaolule, et hääldan valesti (provintslikult!) sõna wuthering . Lõpuks julgesin ka tunnistada, et ega ma päris täpselt tea, mida see sõna tähendab. VIHURDAMA! Kas ma siis polevat Vihurimäed lugenud...  Vot siis, millised teadmatud seosed ilmsiks tulid. Aga voodi jah, on üks mõnusamaid paiku.  Vist Maire Aunaste kirjutas kunagi pika traktaadi oma voodist ja sellest, milliseid momente ja tähtsust see koht tema elus omab.  Mul ka. Seetõttu ongi mul välja kujunemas voodipesu hankimise kirg. Ja voodipesu olgu triigitud! Nii nagu Soodomalgi. Olen korra proovinud vaid nööril kuivatamisega piirduda, ent see pole see... Triigitud lina, tekikott ja padjapüür on must. Ja... voodis tuleb olla teki all. Et niisama pole mõtet kerasse tõmbuda ja pleedide või muuga piirduda. Ja

Katedraal iseendas. Ervin Õunapuu (ETV 1994) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Seoses Kalle Vilpuu 50. sünnipäeva tähistamisega von Krahli teatris kuulsin Seitsmendat meelt taas.  Liigutas, muidugi liigutas. Ilus oli. Kallid ja armsad olid kohal.  

Paar päeva on tulnud viibida seltskonnas.  Just sellises, kus oluline ja kus vaadatakse, mis seljas, kellega oled ja mis juttu räägid. Kõik on nii tore-toredad ja elu on nii ilu-ilus.  Hoolimata sellest, et kõik on vahest jonnakalt põnev, on suurte inimgruppidega lävimine väsitav.  Mu algne plaan, jääda paariks päevaks L-Eestisse asendus siiski kojusõiduga.  Eile ei rääkinud ma ühtegi sõna:) Koertega nummitasin vaid... Rohisin lillepeenraid. Nägin, kuidas kanakull kahele pojale lendamist õpetas, piibitades läbilõikavalt kõrgel taeva all. Õhtuks kobisid kaukad miskipärast tuppa. Kuigi ei olnud äikselõhnagi...  Ja ühel hobusel on jalg põlvest paistes... Ma ei tea, miks, end tundsin end tohutumalt hästi pärast seda, kui olin lahjendatud viinaga ta randme kinni sidunud ja buta müslipudruga sisse söötnud. Kuigi, paistetus oluliselt vähenenud polnud. Aga longet pole ja ju siis on saanud väikse kopsu.  Sellistel hetkedel tundub antisotsiaalsus tõelise hüvena.  Täna jälle teele

Mõned päevad tuleb ilusa(ma)ks mõelda. Õnneks on mul "kiirabi" olemas ;) 11.minutil seatud Rootsi rahvaviis kõlab nagu varajane barokk, mu meelest. Ilus. Loo sisu on tegelikult kurb... räägib sellest, kuidas imekaunis näkineid järvel seilanud noormehe oma valdustesse viib.

Suviti on rohkem suhtlemist. See on ka loomulik, sest inimesed on (tänu soojadele päiksekiirtele ja sulanud lumehangedele?) avatud ja rõõmsameelsed. Kirumise ja virisemise osakaal on igatahes oluliselt väiksem võrreldes pimeda ajaga. Seltskondlikel koosviibimistel olen täheldanud eestlaste esoteerika - lembust. Mitmel juhul olen inimesi kuulnud  entusiastlikult rääkimast feng-shuist, tantrismist, ayurveda toitumisest, käbinäärmetest, tarost, sensitiividest, palverännakutest jms. Tõenäoliselt eksin kõiki nimetatuid tegevusi ühise nimetajta - esoteerika ja okultismi  - alla kandes, ent jah - põud ja nõudlus tundub olemas olevat. Egas muidu huvilisi sedavõrd palju ei jaguks. Päevalehe andmetel oli tantrafestivalil ligi 600 inimest , mis on ju üpriski suur mass. Olenevalt fantaasiarikkusest (või vaesusest) saavad alguse ka äärmused . Olen enda vastumeelsust  massiürituste ja grupitegevuste juures mitmeid kordi väljendanud. Loomulikult pean silmas vaimseid väärtusi arendavaid "ür

Alles nüüd lugesin. Olin küll vilksamisi filmi näinud, ent hoolimata sellest et Meryl Streep ja Jeremy Irons kuuluvad mu lemmikute hulka, mõjusid nad antud filmis kuidagi sobimatutena. Raamat oli hea. Ikka väga hea, kui järele mõelda. Mulle tohutult meeldib J.Fowles`i teoste struktueeritus ja mitmekihilisus. See, kuidas iga väiksemgi detail on seoses ja refereerib järgmisi. Teda on kohati aeganõudev lugeda, sest mõistad - paljutki võib jääda kahe silma vahele ja osa kihte seeläbi avanematuks. Nii nagu Maagis kujunes ka Prantsuse leitnandi tüdruku lõpp meisterlikuks dialoogiks lugejaga.Vargsi hakkab enese kujutelm produtseerima võimalikke lahendusvariante nagu kriminullis ja leiad äkitselt, et autor kirjutabki neist variantidest! See on lihtsalt rabav. Uskumatult töötav võte. Tänavune lugemiselamus  Gabriel García Márquez    "Armastus koolera ajal" kõrval. Ahjaa, kummaline - ent tõsi. Tuleb välja, et antud raamat meeldib väga ka meestele. Vähemalt kaks mu meessõpra väits

Kaarel on mu vennapoja. Läheb sügisel kooli. Õbluke, valgete lokkis juustega, suurte samblaroheliste silmadega poiss, kes kirjutab kirju Jaan Tättele.  Tal on olemas kõik Tätte plaadid ja autogramm ning isiklik lavatagune kohtumine.Tänavu oli ta alguses pisut nukker, sest mõlemad sõbrad on sõitnud piiri taha suvitama. Üks Ameerikasse ja teine Prantsusmaale. Ning lennukiga. Suiviti on mul võimalus heita pilk Kaarli lüürilisse fantaasiamaailma. Seekord olime koos neli päeva, kuhu mahtus nii Kadrioru Kunstimuuseumi külastus, loomaaias lõõskava päikesega ringivantsimine, kilemullis hullamine ja seejärel mu süles (!) puhkamine... , ühe hobuse jala tohterdamise assisteerimine (Eltonil oli kabjamädanik), kaukadega jalutamas käimine ja palju, palju muud. Kõige rohkem meeldis talle omaette õues olemine. Üksi või tegelikult mitte... Kiiresti leiti üles "strateegilise kohad" aias - istumiskivi suure lehise all ja" ronimisplatvorm" elupuu ümbruses. Ju

Peipsiäärne osutus taaskord tõeliselt teraapiliseks paigaks. Mitte et  just haavatud oleksin ja ravi vajaksin, ent jah... kahekesiolemine oli nauditav. Ja tajumine, et kõik on olemas.  Väliköök oli tõeline hitt. Värskelt praetud kukeseened ja kohalikult kalurilt hangitud kohafilee... ürdid, kartulid, soolakurgid, tomatid. Hakka või uskuma, et oled see, mida sööd. Mõtted olid tõesti puhta(mad). Kolleegi soovitatud toitumisnõuandeid olengi tõsiselt võtnud. Vaatan, mida suhu pistan - ei loe küll kaloreid, ent jälgin, et oleks võimalikult värske tooraine. Magusa osakaalu püüan ka oluliselt vähendada. Eelkõige seetõttu, et riskifaktor on suur - mu mõlemal vanemal on diagnoositud suhkruhaigus. Ja liikumine ! Tunnen, et vajan lisaks kodustele askeldamistele/rassimistele järjekindlat liikumisharrastust. Ikka seesama kolleegi soovitatud materjal resümeeris väga lihtsalt et "...tuleb valida liikumisharrastus, mis meeldib ja motiveerib...".  Mulle praegu tõesti meeldib ke

Vahest annab ühe inimese kuulamine rohkem, kui mistahes õpikutes, artiklites kaevamine... Budism on minu jaoks kahtlemata huvipakkuvamaid, kõnetavamaid ja targemaid usundeid. Kvantfüüsikaga kokkusulamine teatavas punktis annab teadusliku mõõtme. Just sellise, mis mulle kui agnostikule meeltmööda. Kuulake Sven Grünbergi. Kui struktuurselt ta mõtlustab. Kui täpselt ta raamatute, nulliõpetuse, enesearendamise ja veel väga mitme elu koostisosa kohta ütleb...

Olen uudishimulik olnud nii kaua, kui end mäletan. Osalt teadmisvajadusest, ent praegu juba ka pelgalt harjumusest. Mind on alati huvitanud asjade, sündmuste jne vaheliste seoste uurimine. Naljakas, ent inimestesse ja suhetesse süüvin oluliselt vähem. Endasse suhtun küll analüüsiva järjekindlusega uudishimulikult :) ...ent üllatusi jääb järjest vähemaks.  Ent neid jagub siiski. Olenevalt olukordadest, mida elu ette veeretab. Täna näiteks avastasin, et tahaks teada, et kes peituvad mu blogi statistika numbrite taga? :) Mul on küll iidamast-aadamast jäänud extreme tracking`u nimeline vidin blogi allossa, ent see on üsna ajast-arust mootoriga. Üsna palju on aastate jooksul edasi arenenud Blogger i enda statistika moodul. Numbrid räägivad mulle, et mu peamised lugejad on järgmistest paikadest (top lugejaskond:): Estonia United States Russia United Kingdom Ireland Argentina Belgium Luxembourg Germany Ma

Eile Kolga-Aablas kivil istudes ja merd silmitsedes sain aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Tundsin puhkusega kaasnevat vabadustunnet sõna otseses mõttes sisse voolavat. Hiljem, sõprade seltsis tuliuuest pizza-ahjust järjest uusi ja uusi hõrgutisi oodates ja nautides, jõudis puhkuse joovastus lõplikult kohale. Tervel kolm nädalat oma aega. See on vägev. Kuulasime sõprade seltsis mõnda aega MM-i. Peamiselt vaatlesin tantsivat, möllavat, naervat ja õnnelikku rahvamassi. Inimesed oskavad sooja suveaega nautida. ... Ja pole vaja pidevalt mõelda esimeses, teisest jne Eestist. Mida avatum olla, seda rohkem suudad ka sisse võtta ja välja elada. Kaasa kingitud suve alguse mp3 mängija ootab rakendust. Laadisin juba lemmikmuusika alla, et lennukis igav ei hakkaks. Väljaelamist ootab ka mu bipolaarne lugemishäire : Emmanuel Levinase teose  ja paari naisteka näol. Mõtlen ka selgeks mõtted magistritöö kirjutamise või mittekirjutamise asjus. Tahaks ikkagi lõppude-lõpuks teha neid asju, mis

Puhkuseelsed tõmblused on selle nädala märksõnadeks. Päris kohe end vabaks lasta ei saagi, sest vaja veel üks tööreis Luxembourgi teha.  Pärast aga tahaks mõneks ajaks pühenduda lähedastele ja iseendale.  Mu suvepuhkustesse hakkab tulema mõnus rütm, mis tähendab seda et:  -  pidutsen jaanipäeva paiku oma kursusekaaslastega  - päris kindlasti kohtun kallite vennalastega,   - osalen kellegi ümmargusel juubelil,   - teen armsate vanematega taaskord teoks suvereisi,   - sõidan kaasaga Peipsi äärde tuttavate suvilasse mõnulema (lõunasöök Põhjaka mõisas enne seda on "must": )  - mässan hobudega (sel suvel on plaanis Kurtna maneež-Theo tall liinil hakata vurama)  - rohin, kastan, istutan, korilen  - loen, ujun, peesitan, mõnulen  - teen kutsadega metsatuure  - ja palju muud... Sel suvel olen rattatu. Müüsin oma hübriidse hõbedase Fiji maha ja  uut pole veel asemele jaksanud hankida. Osalt ka seetõttu, et tahaksime sõita koos, mitrw üksi ja sooviks o

Nädalavahetused on mõnusalt pikad. Palju tegemisi ja elusat olemist.  Laupäevaks oli tegemata tööde nimekiri sedavõrd pikaks paisunud, et otsustasime kaasaga hoopis Kolga-Aabla ranna kasuks. See me lemmik-koht juba pikka aega. Elasime üle jahutava hoovihma, mis andis võimaluse privaatranna mõnude nautimiseks ja uue termini "sunshower" välja mõtlemiseks. Ja reedene õhtu möödus hobuinimeste seltsis plaane paika pannes ja supertreeneri näidistundi kaedes. Täna on Lennarti päev. See on uskumatu, kuidas üks funktsionaalne raamaturiiul võib ruumi muuta! Oleme väga rahul ja õnnelikud, et me raamatud on leidnud endale mõnusa äraolemise. Hommikul võtsin ka esimese pundi piparmünti kuivama. Ja see punt karjus rummi, jää, laimijoogi, ingveri jms järele - mojito aeg on käes.  Puhkangi hetkel raamatute ümberkolimisest jalga, mojito klaas ees.  No mõnus-mõnus, mis sääl rääkida!:)

Tõsi-tõsi. Niipea, kui ilmad päikseliseks kisuvad, saabub mu igasse hommikusse küsimus - kuidas riietuda?  Probleem puudub, kui vaja on olla koduaias, poodlema minna või õhtul "kusagile välja". Aga tööleminekul tõusetub see küsimus kohe.  Ma ei oska nimelt kontorisse riietuda lillelistesse-liblikalistesse õhulistesse kleitidesse, värvikirevatesse jakkidesse jne. Lihtsalt ei kanna seda välja... tunnen end terve päeva võõrkehasse pakitud olevat.  Sama seis ja ebamugavustunne tabab, kui oma mugavas "kontorirõivastuses" värviliste keskel olen. Tunnen end hästi valdavalt tumedas - must on mu lemmik. Või siis puhtad värvid. Punane näiteks. Aga mul ühtegi suvist punast kontoris käimise riietust pole. Eks tule mustalt edasi elada ja vastu pidada see periood, mis muud.

Juuksuris käimine on ettevõtmine, vähemalt minu jaoks. Hoolimata sellest, kohapeal olla on väga mõnus. Aga jah, ettevalmistus - sobiva aja leidmine ja broneerimine - see on tüütu. Mitu nädalat mangusin meest, et ta mu juukseid lõikaks. Ta nõustus, aga unustas. Ühel hommikul, päev enne reisule siirdumist pakkus ta ise, et "nüüd". Võtsin maja valgustatumas osas istet ja ootasin kuni ta mulle rätiku ümber kaela sidus. Et juuksed krae vahel ei torgiks. Siis niisutati kamm ja hakati pihta. Silmad hakkasid kipitama ja klomp tõusis kurku. Hoolimine ja õrnus. Sõnuseletamatu liigutus. Ei unusta kunagi.

Täna vedelen nagu vorst. Eile sai suur töövõit tehtud - mitme aasta talvepuud kuuri alla riita seatud. Hulka sõpru-tuttavaid olid talgu korras abiks. Mul oli kindel plaan, et teeme õuemurul talgupildi nagu vanasti... Et osa külitavad jne, ent töölõhkumise ajal  see plaan kahjuks ununes. Suur potitäis lihasuppi, rabarberikook, valge viin, punavein,  prosecco ja saun. Need olid talgu märksõnadeks. Lõbus oli ka, sest enamiku moodustasid muusikainimesed ja puhkepauside ajal kuulati vanu meloodiaid ja arutleti, mis pilli või võimuga miskit tehti. Kui klassiõega lõpuks saunalavale maandusime, tundsime tohutut õndsust. Luud-liikmed surisesid ja peas ei olnud ühtegi tarka mõtet :) Kuna ühispilt jäi tegemata, olgu mälestuste tarbeks talguliste nimed kirjas: Uko, Janno, Mart, Tarmo (toibumas jalaopist), Tõnn, Mõts, Berit (aitas mul kooki teha), Kaupo ja Kaido (kohalikud vabatahtlikud), Pille (riidameister), Piret ja Avo (aitasid lõpetsi teha), kaasa (tööde juhataja, talgusupi autor) ja mina

Ilusad ja olulised sõnad öeldi mulle hetkel, kui neid väga vajasin. Inimese poolt, kes mulle oluline ja kes kaaslasena (mitte varjuna) saadab mind tõenäoliselt saadab kogu elu. Hoolimata sellest, et me pole kohtunud silmast-silma pikki aastaid. Ta nimetas mind erakodseks, võimsaks ja targaks... Ja veelgi. Unustamatut... Ma ei pea ennast targaks levinud tähenduses. Ma näiteks ei suuda kunagi rääkida nii, nagu mõni - et kohe kui küsitakse, on vastused. Mul ei ole kohevastuseid . Tahan mõelda ja pigem kirjutan, kui vastan suuliselt.  Aga see, mis ju toimub ümberringi... ma olen sellistes kategooriates mõtlemisest nii väsinud ja ...keeldun.  Sellistes, kus puudub vaimsus, kus eetilisi tõekspidamisi vahetatakse nagu sokke ja on üks kuradimaigavatekeskpärastevarakapitalistide kamp, kelle ainsaks eesmärgiks on manipuleerimise abil isiklike eesmärkide täitmine. Projektipõhisus, meedia- ja rahasõltuvus.  Mind isiklikult panevad vastikusest judisema ükskõik, millised grupitrennid, kus inime

Kunagi, kui poeg kompsud kokku pakkis ja oma teed läks, pelgasime kaasaga mõlemad, et suure töö ja vaevaga taastatud talukoht liig tühjaks ja kõledaks jääb. Et ... see paik on mõeldud ikka kogukondlikuks kihinaks ja saginaks. Mitte magalaks. Mitte ka unistajate suvekoduks. Ikka elamiseks. Noh, ja nüüd on siin elu!  Ja tänu kellele - hobustele. Ei möödu päevagi, kui keegi "tüdrukutest" ratsutama ei tule. Kohalikud käivad aiamaale hüva kraami viimas. Sõbrad samuti. Looduslembestele jalutajatele meeldib ilmselt samuti sammuda mööda teed, kus 3 paari kikkis kõrvu neid pinevalt jälgivad. Ja meil on tõeliselt hea meel selle üle. Praegu on  kõigil jumalikult hea olemine - putukaid pole, õues saab viibida nõrkemiseni, seejärel magada mõnusat unenägudeta kevadund, ärgates valgusesse... See kõik on i m e l i n e ja rõõmustav. ...ja veel - ühe hõbedase sündmusega seoses teeme esmakordse külastuse fotograafi juurde. Jah, imede-ime aga meil pole perefotot. Mitte ühtegi. Mitte üh

Käisin vanematekodus üle pika aja. Nad on kuidagi väiksemaks ja vanemaks jäänud. Kallid ja armsad. Emme sai udupehme helesinise ja mummulise hommikumantli :) Õhtul mekkisime emaga koos natuke veini ja arutasime... surelikkuse teemadel.  No olid mõlemal sellised imelikud mõtted. Päris kaugele ja sügavale jõudsime oma jutuga. Autonina kodu poole pöörates, pakkis isa mulle suure-suure latika kaasa.  Et siis õhtul hea kohe ahju pista... Suvel paanime igatahes majaremondi ette võtta.  Ja seekordne Eestimaa uudistamine viib meid Saaremaale. On, mida oodata! Tagasi sõites kuulasin plaati ja imetlesin kevadist Eestimaad. Üle hulga aja pikemalt autoroolis. Üksi. Mõnus, mõnus, mõnus. Kaasa valmistas kalast tõelise hõrgutise, kasutades pisut ka Marokost toodud maitseainet. Tänane on möödunud istutades ja  muidu ringi siblides... kurgu olen ära külmetanud ja kaelal on lümfid jälle üleval:(. Viilma järgi tähendavat see seda . Tunnen, et suhtlemist on viimasel ajal minu jaoks li

Täna hommikul  köögis kohvikõrvast valmistades kuulasin väitlust Euroopa kriisi teemadel. Kahjuks kuulsin saadet poole pealt ja nii ei tea ma päris täpselt, kes olid seekordsed Ignar Fjuki külalised . Nõustun väga mõttega, mis saatest välja koorus - mitte majandus pole kriisis, vaid kriis valitseb elustiilide võimaldamises. Kui vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi pole mitmetel (paljudel) võimalik.  Räägiti ka infoühiskonna arenemisest tulenevatest sotsiaalsetest hirmudest  - võõras ja paljude jaoks liiga keeruline maailm - oht ja sellest tulenev hirm mahajäetuse, inforuumist väljasoleku pärast. Äkki toimunud plahvatus  suurte internetikogukondade näol (orkut, FB jne). See on teema, millest tahaks edasi mõelda. Sestap olgu see mul blokki üles tähendatud:)

Õnnestunud päev oli. Mul oli eile kogunenud terve posu süvenemist vajavaid tööasju ja otsustasin seetõttu kodukontoris töötamise kasuks. Jah, mul on see võimalus. Aga peab ütlema, et ega ma seda väga tihti ei kasuta. Põhjus on proosaline - töökaaslaste seltsis on lihtsalt nii hea.... asja arutada. Pealegi, kontor on kuidagi kodune ja hubane. Avatud ka. Arvestatav kohvi ja tee valik ka. Niisiis, kodukontorit eelistan vaid kahel juhul - kui on vaja teha järjestikust tööd...ilma katkestuseta. Või siis, kui autosõit linna ja tagasi tundub eriti suure ajaraiskamisena. Enda "ülestuunimimine" sealhulgas. Kodukontori miinuseks on kahtlemata see, et olen endale võtnud nähtamatu kohustuse kõike teha - päristööd, kodutööd ja ... päeva lõpuks olen tavaliselt tõsiselt väsinud. Seekord võtsin kätte ja rebisin end pärast neljatunnist arvutisolekut toast lahti ja läksin kepikõnnile. Mõnus oli, teate! Olgugi et tuuline ja mitte väga soe... lindude eksalteeritud vidin, tärkava looduse v

Nädalavahetusel sain hakkama uue asja järgi proovimisega. Käisime töökaaslastega Jägala jõel raftingul . Meil on mitmeid suusa-, lumelauapunte ja mäes turnijaid. Tõttöelda, mind kõrgetesse mägedesse ikka väga ei kisu. Samas on kõik, mis seotud veega, kuidagi meeldiv ja turvalisem. Otsustasin osaleda. Hoolimata sellest, et mul ei olnud kalipsot  või muud veekindlat kostüümi selga panna, oli "paadisõit" väga äge. Läbimärjaks sain kohe esimesel ringil. Aga külm ei hakanud, sest keha oli pidecas tegevuses. Õnneks olin taibanud võtta kuivad riided kaasa kuni aluspesuni välja. Pärast paaritunnist lõbu ootas meid soe telk, saun ja kuum seljanka. Koju tulles pugesin veel tunnikeseks teki alla, et väsinud ihuliikmed maha rahustada. Mõnus elamus igatahes.Soovitan.

Paljude mu  tegemiste tagant tõukajaks on auahnus või ka lihtne kadedus. Kui keegi saab kiita asja eest, millega ka ise võiksin ja oleksin suuteline silma paistma. Toiduvalmistamine on üks häbiposte, mis mind "väheke kabedamalt" liigutama paneb. Olime aasta alguses peretuttavatega suusatamas ka "mökkis" tekkis ühisköök, kus teine pereema võimsalt hiilgas. Kõik tema valmistatud söögid olid lihtsalt suurepärased. Ühel õhtul valmistas ta lasanjet, millest paremat ei olnud elus saanud... Kõik sõid ja kiitsid. See ju nii lihtne ja tavaline roog -  selgitas perenaine.  Leidsin õigustuse, et me vaid enamasti kahekesti lauas ja seda värki tuleb korraga liiga palju... VÄIKE VORM tuleb hankida, leidist tema ja tegi otsuse teoks kinkides kaasale sünnipäevaks mõnusa väikse lasanje (või mis ignes vormitoidu) vormi. Kogu saladus  võrratu lasanje valmistamiseks on JUUSTUKASTMES. Nüüdseks olen mitu korda teinud ja saanud ovatsioonide osaliseks;) Neljast kogust võib vabalt poo

Ei suutnud tänasele sulailmale vastu panna ja alustasin aiatöödega. Korjasin nimelt 2 pesukausi täit käbisid kuuse alt kokku. Päästsin ka elupuukasvandiku Bonhami jalatõstete eest - panin piirdevõre ümber. Mu Krügeri tuviõunale on keegi kõvasti liiga teinud. Jänesed ei tohiks aeda pääseda, ent kahtlustan hiiri. - Noor puutüvi on ära lumehange kõrguselt ära kooritud. Puhastasin ka pisut kõnniteid ja korjasin lume alt välja sulanud rämpsu kokku. Pidasin plaani, et kuhu ja mida sel aastal... Kuulsin sookure kruugutamist. Kevad tuleb tasa, tasa. Tore!

Olen hakanud hoiduma kirjatükkidest (s.h blogidest), kus kõik on nii hästi-nii hästi. Esiteks seetõttu, et tean end - no kisub kadedaks või kibedaks, miskit pole parata. Sest ma ikka võrdlen ja samastan alateadlikult.  No ei oska mina ilmaski kolmest riidetükist ühte teha. Või vanast lauast uut restaureerida. Aeg ja kannatlikkus, mis tublidele toimetustele kulub tundub olevat kättesaamatu.  Mannetust tunnetan. Sest tean, et kulutan liiga palju aega arvutis olemiseks ja niisama laisklemiseks.  Võrgus olles kaovad piirid ja kõik näiliselt kauge tundub käeulatuses olevat. Tunnid kuluvad ja lõpuks haarab mind süütunne ja kahetsus. Et kui palju väärtuslikku aega läks mitte millelegi.  Möödunud nädalal püüdsin arvutisõltuvust ravida hoogsa suhtlemise ja kultuuriürituste väisamise abil. Ühel õhtul sattusime enne sõpruskonnaga kohtumist kunstiklubisse. Peale meie oli veel 2 külalist, stammkundet. Meid paluti lahktesti ühineda ja ... oh, kui väärtuslikud paartundi möödusid ühise

Maroko road olid maitsvad. Agadiris saime lõputus koguses mereande ja erineval moel valmistatud ning serveeritud lamba-, looma- ja kanaliha. Kummaline, ent erilist põntsu kaalunumbritele me igapäevane toidu nautlemine ei pannud. Ehk seetõttu, et liha ja mereandide kõrvaseks pakuti ohtralt erinevaid köögivilju - pommusid, porgandeid, herneid, ube, lillkapsast jne jne. Alati oli laual vähemalt seitset sorti toorsalateid. Nii et  - kardulast, riisi ja  makarone ei maitsenud nädala jooksul kordagi. Kus-kussi küll. See mu lemmik kunagisest Tuneesia reisist saadik. Mu lemmikuteks said lamba- ja loomaliha - mõlemad valmistatud haudepotis nimetusega taadžin (tagine) . Väga hõrk ja mahlane! Kodustasin mitmeid maitseaineid ja järgmisel nädalavahetusel tahan tüdrukutele pakkuda miskit maroko-pärast. Isegi safrani niidikesi ostsin Marrakeshist. Ja mulle meeldis kaubelda:) Magusad koogid-küpsised,  halvaa ja meekastmed olid samuti võrratud. Magus peabki olema magus, mitte miski vahepeale

Ma puhkan. Täiesti ja kõikehõlmavalt. Esimesel kolmel päeval ma isegi ei mõelnud kordagi oma kodutalu ja loomakeste peale. Ent nad kõik tulid siiski... unenägudes. Seega, küllap mõtlesin ikka. Nüüdseks on juba miskit igatsuse sarnast tekkinud. Maroko on ilus maa. Siin on kaotsiläinud aaegade hõngu. Muidugi ei suuda ja polegi soovi  - sõita nädalaga maa risti-põiki läbi. Ent raamatutest loetu ja elus kogetu laseb üht-teist aimata. Mind tegelikult ei kisu ammu enam nn seljakoti-puhkus. Vist pole kunagi kiskunudki. Lihtsalt... kodus on nii palju, mida avastada ja märgata ning ma ei otsi põnevust. Õnneks on mu kaasa sarnase mõtlemisega. Ka talle meeldib lihtsalt olla ja lasta juhtuda, mitte lõputult sahmida ja teel olla. Me loeme puhkusel olles palju. Naudime võimalikult erinevaid roogasid, päikest, veemõnusid. Seekordne veemõnude tipp on kahtlemata ookeanilaintes hullamine. Lainte jõud ja hääl  - see on vägev! Ja ikka väga mõnus on, kui end päikesest ja ookeanisoolases