Skip to main content

Torupill, haldjad ja hiiglased

Sai teoks mu ammune soov - näha Iirimaad.
Hubane, lihtne ja mõnus.Täpselt selline nagu ette kujutasin.
Lõputu teemaga sigasagasigasaga muusika, sametine Guiness ja austrid  - kes neid jõuaks lahuta!
Jaa... isegi mina, veendunud veinisõber nautisin kogu reisi vältel vaid Guiness`i ja paaril korral ka Bushmill´i mesist paitust.

Minu arvates nägime Ryanairi tsükli (teisipäevast kuni laupäevani)vältel üllatavalt palju.
Esmakordselt ühise reisiajaloo vältel rentisime ka auto ja hoolimata vasakpoolsest liiklusest saime kenasti hakkama. GPS oli muidugi suureks abiks.
 Cliff of Mohair oli vägev. Ent vägevaimast vägevaimad olid lõputud kiviaiad, lopsakas rohelus (luuderoht aedadel, hekkidel, puudel väänlemas!!), kariloomad ja maalilised majakesed. Kõik kokku moodustas hingematvalt kauni terviku. Mitmeid kordi oleksin tahtnud auto peatada ja mööda metsarada aasale minna, et hobude, lammaste ja lehmade vahele pikutama heita.

Ja mu balletivarustus sai suurepärase täienduse!
Ning kuulus kontsaklõbistamine lõi vere keema.

Üks vahvamaid sügisesi ärahüppeid, kahtlemata.

Comments

Eve Piibeleht said…
Iirimaale tahaks iga kell tagasi. Mohair...olime seal paksus udus, ikka jättis vapustava mulje.
Heli said…
Mõtlen samuti, et kunagi ehk õnnestub veel minna. Mohairi sõit oli isegi minusuguse kõrgusekartja jaoks võimalikule turvaliseks tehtud. Ja... tipus ei olnud üksildane, vaid mõnusalt laugjas, kuhu mahtus palju...