Kõigest ja ei millestki

.... see mõte jäi kõlama T.Õ. "Palgast", lõppsõnumi(te)st.  Eile askeldasin aias ja kuulsin kummalisi helisid.  Tuttavlikke, tegelikult. Ent läks aega, et kohale jõuaks.  Kanakulli paar õpetas lendamist. Üks poju tundus vaid olevat. Vanapaar sõudis ta kohal ja tema tegi püüdlikult samu ringe. Tiivad veel nõrgad ja löögid sagedasemad kui vanematel, ent ta sai kenasti hakkama. Võidukas ja heakskiitev kiuksumine saatjaks. Süda rõõmustas  - metsikult ilus!  Tallipääsukesed hoidsid kodu lähedale ja kodukanad kirsipadrikusse. 

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv.  Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama. Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi. Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".  Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud... Aga. Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal. Iivelduseni.  Tunne, et kõik teised on head.  Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema.  Mida vähem ollakse lähedal, ...

Juba eile õhtust saadik mühiseb tuul kodumetsas ja ümbruses. Täna hommikul oli köögis kõledavõitu ja otsustasin sügisese kütteperioodi avada. Klotside ja lauajuppide abil, mis vanast terrassist järgi jäänud. Süütasin tule  pliidi alla ja kamnasse. Paari hetkega levis ruumides hubane soojus. Ei teagi, miks.... ent viimasel ajal on mul Eestis kuidagi külm. Mitte üldse ilmastiku pärast. Inimesed on kuidagi külmad ja kõledad. Nagu õhksoojus-pumbad. Ajutist soojust-eraldavad. Stand-alone režiimil. Tsentraalne küttesüsteem lahvatab vaid ekstreemsetes olukordades nagu laulupidu, ruja kokkutulek, matused. Jooksen, et sooja saada. Kolmas nädal. Eile tundsin esimest korda, et käsklus "stop walking" tuli liiga vara. Oleksin meelsasti veel jooksnud. Võimlen enne ja pärast. Eile võttis fb-s ühendust balletikaaslane ja meelitas tänavu hoopis barret-trenni. Kuna olen stange-usku, s.t mulle väga meeldivad kõik stange ääres tehtavad harjutused ja vähemmeeldivad tantsulised, hüpe...

Kodus on mõndagi muutunud. Naabrimehe abiga on  nüüd suur hulk taevakanaleid nähtavad. Seal hulgas arvestatav valik muusikasaateid. ' Mezzo! Retroklipid. Alo TV. Eile õhtul maitsesime peremehega proseccot ja jäime Alo TV-d vaatama. Juhuseid pole - sattusime 1987-88 Tartu Levimuusikapäevadele.  Meie ühise alguse aega.  Reis ajas ja tunnetes.  Pälsoni ühikas, kuhu muusikud majutatud olid... Ühismajutus Heliloojaga, keda tänaseks enam elavate kirjas pole... aga siiani on meeles hommikusöögilaud, kus ta viina ja musta leiva kõrvale kilusid puhastas.  Lapseootuses mina, kes selle peale koridori lõpus asuvasse kempsu öökima tormas :) Mul on ka selgelt meeles kogu põnevus ja uudishimu lavataguse maailma suhtes. Tohutu rõõm ja uhkus, et sellest osa saan. Vaimurikas boheemlaselu, millest unistanud olin. Millised teemad, vestlused, arutelud. Eile õhtul...olime vesised mõlemad. Õues ka selline pime ja niiske. Ja ikkagi - ma ei saa mitte midagi parata...

Rabarberi-pisarakoogini me eile ei jõudnudki. Vaatasime kutsikate elurõõmsat keerlemist ühest aiaservast teise. "Minu arvates oled iseend kaotamas", resümeeris R, sõnastades  viimasel ajal maad võtnud tundmused. Keskendud liigselt tema porbleemidepuntra harutamisele ja teed end naeruväärseks. Sina oled ju hoopis teiselt tasandilt... kogu olek -  intellektuaalsus, erudeeritus, it, loodus, muusika... Miks lased endaga selliselt käituda? Tal on ju sarnane muster koguaeg - lillelaps, kes kohustused ja vastutuse lähedaste kanda jätab. Lugupidamatus läheduse vastu. Nii rääkis sõber. Mul on tohutult kahju, et see tõeks on osutunud. Olen uskunud ja silmad/kõrvad sulgenud... tõe eest. Küllap tema isegi. Elu aga ei oota. Tahab elamist,  mitte pidevat pendeldamist ühest rajaservast teise... Kui ajutise ohvrimeelsuse tulemuseks on õpitud abitus ja seda korduvalt,  siis ühel hetkel väsid. Suhtest saab kohustus. Kohustuse mittetäimisega kasvab süütunne. Vähemalt minu o...

Ma vist kunagi, vanas blogis kirjutasin ... et minu jaoks ei ole "kurbuses midagi puhastavat". Kurbus on kurbus ja lein on lein. Kuulan nüüd mõnda aega oma kurbi lugusid, eemaldun kõigest ja ei millestki, tulen uuesti.  Jälle. Allolev lugulaul on mind nii mõnestki mõõnaperioodist üle vedanud. Sest saan ju väga hästi aru - pärisinimesed ja armastus on olemas. Tuleb nad vaid üles leida. Selleks tuleb lahti ja minna lasta neil, kes seda pole.

Tänane algas siis, kui ei olnud veel eile magama läinud:) Juba teist ööd napi unega. Balletitunnist sain sellise emolaksu, et ei suutnud pikalt uinuda...lihased kirvendamas. Öö jäi lühikeseks tänu erilisele sündmusele, kus musitseerisid korraga nii poeg kui Tema. Palju sõpru ja häid tuttavaid. Suurepärane muusika. Vastandlikud emotsioonid. Tal on valus. Ja mul ka. Kui teda lavalt maha tulles embasin, põsk-põse vastu, siis oli korraks nii hea tunne, mõlemal. Tundsin seda. Teadmine, et side jääb... Olgugi, et vaatame erisuundades. Ohjah... ja siis sõbrad ja tuttavad, kelle kõrvu ühtteist jõudnud. Muidugi olen sellest üle (see ju meie kahe vaheline asi, meie elu), aga keeruline ikka. Eilsesse jäänud täna kestis edasi ka tööl. Tõsteti häält, mis mõjus mulle mõned hetked hiljem nii, et ei saanudki "ree peale" tagasi. Enesehaletsus, jõuetus, et 21.saj. ja ikka veel mõjutab 700-aasta tagune orjapõlv me käitumismaneere. Omandiinstinkt. Raha teenimise tagajärjed.  Põgenesi...

Glamrock ja David Bowie - kes neid suudaks lahuta! Kes üleüldse suudaks ette kujutada, mis imeasi on glamrock... kui poleks teda. Igavene mälestus!  

Alati on kaotajaid. Kaotada saab iseend, teist inimest. Olen end viimasel ajal tundnud kaotusvõimelisena. Erinevaid olukordi ja sündmusi ette vaagides tunnen, et suudan lahti lasta ja kaotada. Lõppude-lõpuks ei saa ju niimoodi elu elada. Vastutust võttes teise eest. Keegi ei palugi seda. Suhtes ju ollakse võrdsed? Üks ilus idee läks kaotsi. Minu jaoks püha. Ainult minu jaoks. On ilusaid asju, mida tahan vaid endale hoida. Aga tema ei tundnud sedamoodi. Mis pani mind mõtisklema, et mida ja kuidas ta üldse tunneb. Ja et kas mina tahan tunnet. Selliselt. Vastus on: ei.

Totaalne kaelaradikuliit.  Tundsin ühel hommikul, et mul on külm... vähesest uneajast hoolimata ei suutnud enam uinuda.  Pool päeva hiljem tulid esimesed valuaistingud ja oligi korras.  Iga-aastane kaelaradikuliit on kohal. Õrn ja kaitsetu koht. Mis parata, kui pead õlgade vahelt ülesupitav osa nii nõrk on. Üks võimalus ennetamiseks oleks pidevalt sallidesse mähkuda. Aga sallidel on omad ohud. Seega, Ibumetin ja ajutine kaelakangus - need ka mu tänavukevadised valikud. Ja jäine külmus jäi sisemusse. Liigtundlikkus, mis teha.

... lendas tuulde. Inetute sõnade saatel. Kummaline kergendus ja kahjutunne. Vahelduvalt. Aga Narva-Jõesuu merevesi on nii soe, nii soe. Lasin end veel  ja mõtetel kanda. Olin esimest korda. Sillamäel ka. Keegi ei osanud poes eesti keelt, viiplesin ja ei läinud vene keelel üle. Lihtsalt ei jaksanud õigeid sõnud meenutada. Asfalt sulas. Üks kaunimaid päiseloojanguid. Põhja-rannik nagu Positano. Tänane Narva-Jõesuu päev meenutas tüdrukupõlve suvehommikud, kus kõige olulisem asi ärgates oli - päike! See tähendas suurt tõenäosust, et isa võtab mind mind mingil ajal külgkorviga motikasse või villisesse ja viib järve ujuma. Üks hästi kirev lilleline kleit meenus ka - ema oli hommikul läinud kooli katseaeda (olid kunagi  ÜKT tegemise kohad, lihtsalt võrratu idee!) ja mulle toolileenile puhta kleidi valmis pannud. Suvi, võrratute mälestuste tootja!

Leidsin Muusakese blogist väga tabava ja päevakajalise mõtte: "... Siis jõuab sinuni veel üks tagasilöök-teadmine inimeste vastutulelikkuse piiridest, reaalsetest piiridest muidugi. Ja sinuni jõuab reaalne teadmine omakasu maailmast. Kui sa oled keegi ja sind otseselt vajatakse, siis oled sa olemas - kui sa oled läinud ja eemal, siis pole sind tegelikult olemaski. Sellistes suhetes. Lõppeb ka vastutulelikkus, ükskõik kui sügavalt sa ka ei koogutaks. Su paluvatesse pihkudesse asetatakse kartuli asemel tuline süsi. See tunne ja teadasaamine on kurb. Ja vat ongi..." Deja vu`... kahjuks. Aga ma mõtlen selliste juhtude ilmsiks tulles, et see on nende inimeste probleem... näha kõiges omakasupüüdlikkust. Luua suhteid, suhelda ja aistida sedavõrd primitiivsel moel. Ja pole minu süü, et heatahtlikkuse/abivalmiduse vahele tõmbab keegi võrdusmärgi naiivsusega. Kahju, et see lõhub siira usu sõprusesse. Nii see umbusk inimeste suhtes areneb. Paraku.

Valisin Jaan Kaplinski luulekogust "Õhtu toob tagasi kõik" luuletust Sulle, kes Sa öhe lendasid eile... Kuidagi jube on Sinust minevikus rääkida. Kõik on nii lihtsalt haavatav ja kaduv ja... leplikult omaksvõetav. Konstanteering. Fakt. Ja juba otsin ratsionaalselt luuletust, mis sobiks... Teadsin, et vahest loed mu blogi. Teadsin ka, et oma näiliselt malbe kesta all otsisid palavikuliselt midagi (kedagi?). Aimasin, ent ega täpselt  teadnudki keda/mida...  Unenäoline kohtumine. Samanimelisus ja lootusrikkus. *** Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas on koos ja segi pimedus ja valgus, hea ja halb, tõde ja vale.Küllap nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad olid olendid ja iga olend kas hea või halb, must või valge , Jumala või Kuradi oma. Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast, kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks? Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ; ka lõpmata til...

Ratsalaagrisse sõidab kaasa üksi, sest ilmselt ei talunud ma seekordset kuuma-külma vaheldust. Kurk on haige ja eile õhtul kruvis isegi palaviku üles. Mis parata! Kõik võimalikud/võimatud variandid läbikaalutud ning nutud nutetud. Treener soovitas, et ehk tulen reedel järgi kui haiguspuhang möödas... Nüüd keskendun hoopistükis leivateole. Hea inimese toodud juuretis ootab realiseerimist. Eks õhtul unistan Theoga kappamisest Mozarti ja Balmeri seltsis. Balmer on endine kolmevõistluse tipphobune. Tänaseks 17.aastane penskar. Aga endiselt heas vormis - õhtuti tabab teda vahest ennastunustav galopituju. Midagi samalaadset nagu siin kirjeldatud . Ta on Mozartile Theo äraolekul seltsis ning suvitamas. Muideks, Balmeril on võrratult imposantne tervitusmaneer. Ta häälitseb igakord, kui on lootust (i) koplist parmude eest talli varjule pääseda, (ii) kaera või müslit saada, (iii) kui talli siseneda. Otsisin tükk aega sõna, kuidas seda otsekui tõrrepõhjast tulevat kõrinat nimetada - " mug...

Loen blogidest ja kuulen ümberringi, et enam-vähem kõik on nakatunud pühadeelsesse saginasse. Aga mul ei tule ega tule vaimu peale. Otsisin küll küünalde kandelaabrid välja ja söögilaud sai pidulikuma katte, ent see on ka kõik. Kaasa oli metsast kuuse toonud. Viimastel aastatel on meil põrandavaasis olnud männioksad. Nüüd aga on 25.-ndal rohkem rahvast, sealhulgas lapsi oodata. Pole ka kingijahil käinud. Üleüldse... mulle ei meeldi niimoodi kohustuslikus korras kinke teha. Meeldib spontaanselt. Tujutu olen. Isal oli eile Tartus op. Täna intensiivis. Küllap läheb kõik hästi, ent... tahtsin talle haiglasse ise järgi sõita, aga olude sunnil ei saa. Otsutasime et läheb vend. Kui isa just 24. välja ei saa -siis saaksin sõita. Õnneks sajab õues laia lund. Hobude lakad olid paksult helbeid täis, kui neid talli kutsusin. Mozart kaalus talliukse juures pikalt, kas ikka siseneda või mitte. Nautis lumevalgust.

Ahastuse eksirännakud on kurnavad. Inimene pole loodud olema pidevas mure või stressiseisundis... Siinkohal tulevadki appi sisemised ressursid. Vähemalt mulle:) Seetõttu usun ka kõnekäändu: kellelegi pole antud rohkem, kui ta kanda jaksab. Seekordne abi tuli unest. Õigemini... poolunest, sest õnnetu olles võib sügavast ja rahulikust unest vaid und näha... Ärkasin kesköö paiku teadmisega. Sain aru, mis mulle hetkel enim haiget teeb ja alateadlikult rööpast välja viib. Muidugi, poja kodust lahkumine. Suvi on möödunud selle teadmise sordiini all, ent nüüd, kus see hetk päris tõeliselt kätte jõudmas, mõistan et see lööb mu maailmapildi segamini. Vaatasin ta põnevusega segatud ärevust, kui ta vanaema kingitud isiklikku kohvimasinat kokku pakkis (üürikorterisse viimiseks). Elan ta põnevusele kaasa, ent samas tunnen torget. See paljuoodatud ja kardetud pesast lendamine. Ma ei muretse niivõrd tema hakkamasaamise pärast, kuivõrd iseenda hakkamasaamise pärast. Selleks on ka põhjust. Näiteks... ...

Jalg ikka otsustas pahkluu piirkonnast üles paistetada. Liikumine on suht ebamugav. Pigem hoidun sellest ja nüüd ma siin siis olen... oma tunnete lõksus. Pole tavapärast tuimestit käepärast võtta, sest kõik on seotud ju liikumisega. Olen mõelnud, et miks mind... ahastus siiski aeg-ajalt kätte saab. Olen ju täiskasvanud naine, kel elus kõikvõimalike normide kohaselt täiesti normaalselt, kui mitte hästi, läinud. Sellest hoolimata tabavad mind meeleheitepuhangud (sry, ei osanud paremat nimetust sellele laastamistööle leida). Tornaado südames põksub vaid üks... mis siis, kui ma ei jaksagi ära oodata... Et kõik oligi üks silmapett, fatamorgaana ja eluiga osutub selleks liiga lühikeseks? Ja mulle saigi osaks vaid "sabasulgesid põgusalt puudutada". Elada selle teadmisega 365 päeva aastast aastasse tundub... kohati ülejõu käiv. Otsides lakkamatult vastuseid kõivõimalikest märkidest, omaenese ebausust ja nõiakunstist:)On päev, mil suudan seda kõike tahaplaanile suruda, lastes "...