...

Rabarberi-pisarakoogini me eile ei jõudnudki. Vaatasime kutsikate elurõõmsat keerlemist ühest aiaservast teise.

"Minu arvates oled iseend kaotamas", resümeeris R, sõnastades  viimasel ajal maad võtnud tundmused. Keskendud liigselt tema porbleemidepuntra harutamisele ja teed end naeruväärseks. Sina oled ju hoopis teiselt tasandilt... kogu olek -  intellektuaalsus, erudeeritus, it, loodus, muusika... Miks lased endaga selliselt käituda? Tal on ju sarnane muster koguaeg - lillelaps, kes kohustused ja vastutuse lähedaste kanda jätab. Lugupidamatus läheduse vastu.

Nii rääkis sõber.

Mul on tohutult kahju, et see tõeks on osutunud.

Olen uskunud ja silmad/kõrvad sulgenud... tõe eest. Küllap tema isegi.
Elu aga ei oota. Tahab elamist,  mitte pidevat pendeldamist ühest rajaservast teise...

Kui ajutise ohvrimeelsuse tulemuseks on õpitud abitus ja seda korduvalt,  siis ühel hetkel väsid. Suhtest saab kohustus. Kohustuse mittetäimisega kasvab süütunne. Vähemalt minu olen niimoodi "konstrueeritud".

Kes aga tahaks kulgeda pideva vastutustundega teise inimese elukäigu eest? Ja süütundega, kui feilid? Kellele sobiks, kui pärast ponnistusi lihtsalt ja labaselt avalikult läbi sõimatakse, demonstreerides niimoodi oma "mehelikku võimu", omandis olekut?

Mu süda on nüüd kerge, sest tean - aitasin inimest parimal moel -  siiralt, omakasupüüdmatult. Et ta leiaks kaotatud sihi ja eesmärgi. Edasi peab ta ise suutma.