Kõigest ja ei millestki

Soovin, et Ta leiaks tee ja rahu. Soovin kõige paremat. Kogu südamest. Ma pole selles olukorras olnud. Ei oska muud.

2016.a kaotused muusikailmas jäävad kauaks kummitama. David Bowie, Prince, Keith Emerson, Greg Lake.. nüüd jõulupühade paiku George Michael ja Rick Parfitt (Status Quo). Nende loodu on mulle erinevatel ajajärkudel väga palju andnud ja tähendanud. Kõiki neid seob väga sügav tunnetuslik maailm, mille nad oma muusikasse on põiminud.  Kõik nad on suunaloojad omas žanris. Nüüd siis ilma nende füüsilise kohalolekuta. Muusikal on tohutu jõud, et peatada aja vool.  Muusika seob teatud inimgruppe ja hoiab  ka lahus. Et muusikat lõpuni mõista, peab omama kõrva, mis ulatub sisekõrvast südameni.   Suur on muusikaline õnnetunne, kui kuulmisaistingud armsaga sarnased. Head tähelendu! Muusika jääb!

Igal aastal oleme Theo talli rahvaga pühitsenud Tapanipäeva.   Traditsioon sai alguse Kurtna tallidest ja näeb välja nii, et kaunistame hobuste latrid kuuseokstega (mis igavusest ja vitamiine taga ajades  õigepea ära järatakse ) ja koguneme sadularuumi kuumi jooke ja jõulunäkse maitsma.  Mõnus hobuinimeste kogunemine. Omad jutud ja terminoloogia. Mööduva aasta kokkuvõte ja uue aasta plaanid. Tänavu on paraku teisiti, sest vist esmakordselt elu jooksul juhtus nii, et jõulud tuli haigevoodis mööda saata. Miski viiruslik bronhiit on õnnestunud üles korjata. Alguses vesistasTema oma nina ja siis rändas kogu värk mulle üle. Isegi,  kui oleks tegemist "mingi märgiga", olen piisavalt hädine et selle üle juurelda. Haigeolemisel on omad võlud. Nii olen taevakanalite vahendusel vaadanud ära suure valiku muinasjuttfilme (mu lemmikud!) - Beauty and the Beast, Lord of the Rings, Cinderella. .. Keetnud vägiheina teed, mis Süvahavvalt pärit. Teinud sinepiplaastrit (viimati vis

Claude Monet Moonipõlluga kruus. Kookosetäidisega šokolaadikommid. Täpselt 11. Sest see tähendab ju üksteist. Just niimoodi võttis Ta mind Viljandis Jaani kiriku ees vastu. Vaid Tema teab ja saab aru, mida ma läbi elan ja tunnen. Ma polegi üksi. ... ja võhivõõra Ruhnu mehe ütlus, et  meid ümbritseb imeilus aura, mida polevat kaua näinud. Me pole kokku saanud, et kellelegi "ära panna" või "haiget teha". Lihtsalt... tahan olla õnnelik, armastatud, hoitud. Miks see vahest tundub "liiga palju tahetud"? 

Ta on tagasi ja oleme koos. Pikad jalutuskäigud ühistel radadel. Ühisolemine.  Silmad, hästi lähedal. Koguaeg. Ikkagi... koduigatsus vahepeal. See ei lõppe vist niipea... Pruugib mul seal vaid käia. Meenub, et olen koguaeg ju teadnud - päriskodu moodustavad inimesed. Ta lapsed käisid eile - tegin pirparkoogi koogi . Suupärane tuli. Otsime võimalusi, et saaksime elada meelepärast elu. Sellist, mis meile mõleamle sobib. Energiat jagub küllaga... ka tal. On uus hingamine. Alkovaba. Lootusrikas aastalõpp on ees. **** Lugesime ükspäev mu blogi koos. Et vot kui palju kurblikke mõtteid (minu arust). Tema arust mitte - et niipea, kui pealkirjast ja esimestest lausetest eemalduda, kaob ka kurblikkus. Jah, tegelikult pole ma ju üldse kurblik - vastupidi. Kes mind teavad, need teavad ;)

Sel nädalal on olnud ja tulemas toredaid hetki. Sõber kutsus kaaslaseks Eesti Autorite Ühingu 25. aastapäeva kontserdile. Pärast tormiülikonda ja plätusid oli üsna värskendav, end pika aja tagant " üles lüüa".  Omavahel lobiseda väga ei jõudnudki, sest rahvast ja suhtlemist oli palju. Täna, vanasse töökohta asja tehes, sain koheselt kutse jõulupeole, mis toimub homme. Dresscode: smart casual . Hmm, avastasin et... mu enamus klassikalist väljaskäimise kostüüme ongi smart casual-tüüpi. Ei midagi kriipivalt pidulikku, pikka lohisevat sleppi või muud sellist. Eks tuulutan end ja jimmichoo `sid. Aga muidu... on täitsa tore. Eriti Mr Elegant Thinking seltsis.

Kodus on mõndagi muutunud. Naabrimehe abiga on  nüüd suur hulk taevakanaleid nähtavad. Seal hulgas arvestatav valik muusikasaateid. ' Mezzo! Retroklipid. Alo TV. Eile õhtul maitsesime peremehega proseccot ja jäime Alo TV-d vaatama. Juhuseid pole - sattusime 1987-88 Tartu Levimuusikapäevadele.  Meie ühise alguse aega.  Reis ajas ja tunnetes.  Pälsoni ühikas, kuhu muusikud majutatud olid... Ühismajutus Heliloojaga, keda tänaseks enam elavate kirjas pole... aga siiani on meeles hommikusöögilaud, kus ta viina ja musta leiva kõrvale kilusid puhastas.  Lapseootuses mina, kes selle peale koridori lõpus asuvasse kempsu öökima tormas :) Mul on ka selgelt meeles kogu põnevus ja uudishimu lavataguse maailma suhtes. Tohutu rõõm ja uhkus, et sellest osa saan. Vaimurikas boheemlaselu, millest unistanud olin. Millised teemad, vestlused, arutelud. Eile õhtul...olime vesised mõlemad. Õues ka selline pime ja niiske. Ja ikkagi - ma ei saa mitte midagi parata. Südant sundida e

On päevi, kus vahin tuimalt arvutiekraani, lootes leida vastuseid. Otsustamise pressing on mitmest suunast Tugevad sõnad. Reetur. Pettur. Truudusetu. Mõtete virvarr ja müra, emotsioonide ülekeemine. Pisarad... Iiveldavalt halb olek... deja vu . Ma olen seda kõike kunagi juba läbi elanud. Kas seekord on kuidagi teisiti? Justkui test - kas olen suuteline lahti laskma või mitte? Väärikamalt. Küpsemalt. Teadlikult edasi liikudes. Või. Andestamine. Teineteisemõistmine. Kõikjälleotsastpihta kuni sein on ees. Vana suppi üles ei soojenda, ütles mu reisikaaslane tagasiteel Saarelt. Kuklas trummeldab - armastus on tunne, mis ei ole püsiv. Pühendumine on püsiv. Kes meist ei otsiks pühendumist? Või on see liiga tüütu ja igav pikaajaliselt? Pigem armastada julgelt ja laastavalt?

Mu elu-eluke on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi suured uperpallid.  Üks on kindel - värvid. Jah, palju kirjaid toone on juurde tulnud. Mulle, kes ma vaikselt juba vananemise- ja pensioniplaane pidasin. Surmamõtteid mõtlesin. Nüüd äkki... on kogu ilm mu ees lahti. Sõna otseses mõttes. Vabadustunne, mida purjetamisel tajud...see ongi vist see miski, mis pikamaapurjetajaid kitsukesi elamistingimusi trotsima paneb.  Kui võrratu tunne on üle pika aja maad näha!  Algselt vaid tajutav siluett vormumas puudeks, kaljunukkideks, majadeks, kirikuteks... Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud... 21.12.2016 täitub seikluse algusest 21 kuud. Ükskõik, mis ja kuidas elu edasi uperpallitab - olen tänulik värvide, sära ja nooruse eest...  Kõik see saabus koos Temaga.