Tänavune Tapanipäev

Igal aastal oleme Theo talli rahvaga pühitsenud Tapanipäeva. 

Traditsioon sai alguse Kurtna tallidest ja näeb välja nii, et kaunistame hobuste latrid kuuseokstega (mis igavusest ja vitamiine taga ajades  õigepea ära järatakse ) ja koguneme sadularuumi kuumi jooke ja jõulunäkse maitsma.  Mõnus hobuinimeste kogunemine. Omad jutud ja terminoloogia. Mööduva aasta kokkuvõte ja uue aasta plaanid.

Tänavu on paraku teisiti, sest vist esmakordselt elu jooksul juhtus nii, et jõulud tuli haigevoodis mööda saata. Miski viiruslik bronhiit on õnnestunud üles korjata. Alguses vesistasTema oma nina ja siis rändas kogu värk mulle üle. Isegi,  kui oleks tegemist "mingi märgiga", olen piisavalt hädine et selle üle juurelda.

Haigeolemisel on omad võlud. Nii olen taevakanalite vahendusel vaadanud ära suure valiku muinasjuttfilme (mu lemmikud!) - Beauty and the Beast, Lord of the Rings, Cinderella...

Keetnud vägiheina teed, mis Süvahavvalt pärit. Teinud sinepiplaastrit (viimati vist lapsepõlves), vaadanud üliväärtuslikku Leonard Cohen doki Tiibeti surnute raamatust... ja olnud armsatest inimestest ümbritsetud.

Ikkagi. 

Hoolimata haiget saamisest. 

Nüüd pole mu lähedaste hulgas enam ühtegi, kes ei teaks.

Palju pisaraid ja kurbust ning valusaid sõnu.

Aeg parandab  kõik.. hoolimata sellest, et Temaga vesteldes jõudsime järelduseni - aega pole olemas. On küll mõõteriist kella näol, ent meelevaldne. Seda on meile ammu püütud öelda. 

Me ise loome oma aja.

Meie aeg sai 21. detsembril 21-kuu vanuseks. Veedame, mõõdame ja kaalume seda koos. Mäletame samuti. Tiksume edasi. Ainsaks mõõtjaks Armastus.

HEAD TAPANIPÄEVA JA... 
KAPPAME EDASI!
HEAD (KOOSOLEMISE ) AEGA!