SM

On päevi, kus vahin tuimalt arvutiekraani, lootes leida vastuseid.
Otsustamise pressing on mitmest suunast
Tugevad sõnad. Reetur. Pettur. Truudusetu.
Mõtete virvarr ja müra, emotsioonide ülekeemine.
Pisarad... Iiveldavalt halb olek... deja vu. Ma olen seda kõike kunagi juba läbi elanud.

Kas seekord on kuidagi teisiti?
Justkui test - kas olen suuteline lahti laskma või mitte? Väärikamalt. Küpsemalt. Teadlikult edasi liikudes.
Või.
Andestamine. Teineteisemõistmine. Kõikjälleotsastpihta kuni sein on ees.
Vana suppi üles ei soojenda, ütles mu reisikaaslane tagasiteel Saarelt.

Kuklas trummeldab - armastus on tunne, mis ei ole püsiv. Pühendumine on püsiv.
Kes meist ei otsiks pühendumist? Või on see liiga tüütu ja igav pikaajaliselt?
Pigem armastada julgelt ja laastavalt?