Mu elu-eluke on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi suured uperpallid.
Üks on kindel - värvid. Jah, palju kirjaid toone on juurde tulnud.
Mulle, kes ma vaikselt juba vananemise- ja pensioniplaane pidasin. Surmamõtteid mõtlesin.
Nüüd äkki... on kogu ilm mu ees lahti. Sõna otseses mõttes.
Vabadustunne, mida purjetamisel tajud...see ongi vist see miski, mis pikamaapurjetajaid kitsukesi elamistingimusi trotsima paneb. Kui võrratu tunne on üle pika aja maad näha! Algselt vaid tajutav siluett vormumas puudeks, kaljunukkideks, majadeks, kirikuteks...
Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud...
Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud...
21.12.2016 täitub seikluse algusest 21 kuud. Ükskõik, mis ja kuidas elu edasi uperpallitab - olen tänulik värvide, sära ja nooruse eest... Kõik see saabus koos Temaga.
Comments