Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee