Kõigest ja ei millestki

Nii Ta kutsub mind vahest. Siis, kui ma enam ei jakššša. Ütlen...kõike ja et KÕIK. Et MINA saan KÕIGEST üle, kui vaja. (tegelikult ega ikka saa küll). Et nutan natuke, ajan end sirgu ja liigun edasi - ega armastus ilmast otsas ole! (tegelikult on.peaaegu.tikutule abilgi ei leia) Kui hea on olla siis, kui keegi on julgem, tugevam, arusaajam, toetav. Laseb olla. Ja hoiab. Ja saab nõjatuda. Suisa toetuda. Võtab nagu takukoonla üle õla. Nägu pihtide vahel nii, et kusagile põgeneda pole. Iseenda eest ka mitte. Vot siis.... alles tajud sa, et sõge on olnud su rünnak ja ränd. ...

Alati on kaotajaid. Kaotada saab iseend, teist inimest. Olen end viimasel ajal tundnud kaotusvõimelisena. Erinevaid olukordi ja sündmusi ette vaagides tunnen, et suudan lahti lasta ja kaotada. Lõppude-lõpuks ei saa ju niimoodi elu elada. Vastutust võttes teise eest. Keegi ei palugi seda. Suhtes ju ollakse võrdsed? Üks ilus idee läks kaotsi. Minu jaoks püha. Ainult minu jaoks. On ilusaid asju, mida tahan vaid endale hoida. Aga tema ei tundnud sedamoodi. Mis pani mind mõtisklema, et mida ja kuidas ta üldse tunneb. Ja et kas mina tahan tunnet. Selliselt. Vastus on: ei.

Imede aeg on käes! Kallis inimene saatis mulle täna, kell 11:11 loo, mis mulle tohutult palju tähendab. Ilma et tema oleks seda teadnud... Lapsepõlve Haldjad ja torupillid. Kodust ära metsa põgenemised. Vana küün, mille pragudest metsa- ja päiksevalgus läbi pressis. Unenäo ja reaalsuse segunemine. Iluuisutamine ( Gennadi Kapronosov ja Natalja Lintšuk ). Salajane uisuväli keset metsalagendikku, kus esimest korda oma iluuiske proovisin. Hüppeid ja puha!

...jõulutont. Kuhu ka ei vaataks, põrkud punavalgete mehikeste ja muu butafooriaga. Jõulupeod. Jõulukontserdid. Jõulukingid. Jõuluetendused. Jõulusalmid. Jõulukuused. Jõuluturud. ... Aaaaaaaaaa. Kuidas ka ei püüaks - ei saa sellest üle ega ümber. Ilusaks saab seda ikka mõelda ja pidada. Kui pühapäeval käsikäes Toomemäelt üles-alla kulged ja kuuled hommikuvaikuses kellamängu kaja . Siis ühtäkki mõistad väga täpselt, millisest Euroopast Tõnu Õnnepalu lugu peab. Mõistad ka seda, kui oluline on iseenese mõtete puhtus. Vaid nii saad vastu võtta selle, kes tulla tahtnud.

Talle meeldivad inglid. Mulle oli see võõrastav. Enam mitte. Kuidas iganes me ei nimeta taevaseid naudinguid...nad on olemas. .

Ma pole pikka aega vaadanud lastelavastusi. Sedakorda tegin seda suisa 2,5 tundi järjest. Ei teagi, kas asi on minu lapsemeelsuses või muus, ent mulle väga meeldis. Etendus oli hoogne, helge, kohati vägagi diip. Hea tekst ja muusikasätungid, liikumisseade, kunstikutöö -  proff esitus kogu trupi poolt. Igal juhul - igav ei hakanud. Lastel-vaatajatel silmad särasid hoolimata pikast etendusest. Nordea kontserdimajas on  suur jõulupuu,  tohutult kiiskav ja ehetest tulvil. Seegi vaatemänguline.

On olnud erinevaid aegu ja suhteid rahaga. Praegune on pigem selline, et loen. Raha on raske teenida. Ta võiks pigem kuidagi ise, märkamatult tulla. Rahateenimisest tuleneb lugemise vaev(us). Tegelikult ei meeldi mulle arvestada. Ei teenimise ega lugemisega. Eesmärk pühendab abinõu... kuidagi kiiresti ja märkamatult tekib kinnisidee ja kontrollivajadus oma kulude üle. Palju lihtsam on lahti lasta ja kulutada teenuste ja asjade eest vastavalt meeleolule. Nagu näiteks täna: no ei ole mul isu külma ilmaga ise autot pesta. Vot nii mugavas meeleolus olen, et isegi tolmuimejaga istmete ülekäimine tundub liig, mis liig. Ja veel millal ja kuidas? Polaarpimeduses? Aga tahaks puhast Conchitat (kutsun oma autot nii :P). Nii ma teenuse broneerisingi. Et niipalju ma teenin küll, et seda kulu endale lubada. Ja sellist meeleolu.

Käisin täna tüdrukutega väljas. T.-l oli hiljuti sünnipäev. Olemegi viimasel ajal üksteise sünnipäevi tähistanud mõnes hubases nurgakeses, kodusest miljööst väljaspool. Tänase algus läks nats nihu. Olin broneerinud  e-maili teel laua Musisse, Niguliste tänaval. Paraku selgus, et kohvik on tegevuse lõpetanud :( Kohvikupidaja ei suvatsenud vastata ja niimoodi siis tüdrukud kurvalt kangialuses ootasid... mind, hilinejat. Mis seal`s  ikka, seadsime sammud lähedalasuvasse Pegasusse. Esialgne pettumus interjööri ja valgustuse osas möödus kohe, kui eelroad saabusid. Tõeliselt maitsev oli kõik, mida tellisime ja manustasime! Hea veinivalik ja seda ka klaasi kaupa müüdavate osas. Armas ja hooliv teenindus. Soovitan soojalt laud broneerida akna ääres, siis saab vahepeal uisutajaid imetleda ja ette kujutada, et on talv. Meil oli taaskord hirmus hea koos olla, Tegime juba suveplaane. Naersime nõrkemiseni paari seika... Rääkisime päevakajadest, toitumisest, lastest, elust... Mitte keegi

Vastu talve on alati müra vähem. Aeg settimiseks ja enda jaoks. Mulle ei meeldi tegelikult sõnaühend "teelahkmel olemine".  See tähendab  seisakut. Ikka seisma pead ju enne jääma, kui otsustad,  kus suunas edasi. Aga aeg ju ei peatu ja ise liigud samuti ajas... Vastu talve tuleb selgus. Lähenev lumevalgus peegeldab kõike müravabalt ja ausalt. Mul on kord juba niimoodi olnud, et sukeldusin teise inimese maailma. Tema minu omasse ei tulnud. Kartis sügavat vett. Nüüd olen targem ja tean, et tahan oma maailma jagada. Üksildus ei ole loomuomane.

Olen küps ealiselt. Selle kasuks räägib fakt, et ma ei mõtiskle vananemisest ja surmast ehk elu lõpust kui vaenlasest, kelle eest tuleks ummisjalu põgneda. Lapsena kartsin surmateemat paaniliselt. Tohutu äng, kurbus ja hirm valdas mind alati, kui keegi siitilmast lahkus. Murrang toimus, kui lähedane hing mu käte vahel lahkus. Tajusin lõpetatust ja edasiliikumist. Sellest hetkest alates olen otsinud hoopis teistsuguseid vastuseid. Paraku on õhtumaalaste kultuuriruum ses osas kitsi. Surm ja suremine on meie jaoks meditsiinilised protsessid. Probleem, kui soovite :) Kuid pelgalt surmatunnistuse väljakirjutamine ei aita ju kedagi. Surm on sama loomulik elu osa kui sünd. Sünnihetke toetajaskond aina kasvab. Sünniks ja sünnitamiseks valmistutakse üha põhjalikumalt. Suremise õpetust ei levita eriti keegi, justkui oleks see tabuteema. Mõned head aastad tagasi võttis R. teema üles. Mäletatavasti olime Roy juures Mustakurmul, veinitasime ja filosofeerisime. Jõudsime kuidagi terminini &quo

Aasta pimedaimal ajal on hea unistada värvidest. Mõelda värvilisi mõtteid. Näha värvilisi unenägusid. Nägime tänases hallis valgusviirge, peaaegu kevadisi. Mere kohal on alati valgust. Paarkümmend luike lisavad heledust veelgi. Täitus  kõige suurem halli aja unistus - olla päikseinimesega koos mere ääres, juua termosejooki  ja süüa ära õigemitu ilusti kaunistatud võileiba. Vaikus, tüüne vesi. Raske töönädal jäi hoobilt seljataha. Kusagil Tammneemel `

Mäletan, et nõukaajal oli kombeks valida kooli popimat tüdrukut ja poissi.  Valituks osutusid tavaliselt need, kes komsomolirakukeses tegevad, rahvast tantsisid (mu sünnikodus oli rahvatants väga suures aus) jne. Mina taoliste tegevustega silma ei paistnud, sest vaba aeg kulus kergejõustiku  (tõkkejooks:) ja  klaveriõpingutele muusikakoolis. Pigem sissepoole suunatud tegevused kui väljapoole. Jah, võitsin võistlustel, sain diplomeid ja vimpleid. Ja klaverimänguski läks kohati päris hästi - mind valiti lastekodulastele pühendatud kontserdil esinema :). Mäletan, et esineda lubati erandkorras koolivormivabalt. Roheline kleit, mida sel puhul kandsin, on mällu sööbinud... Mis taoliste aastalõpu TOPide eesmärk võiks olla? Et tunda end motiveerituna ja väärtuslikuna? Aga keegi (enamus)  tunneb end siis ju mitte nii väärtusliku ja motiveerituna? Miks ja kellele see vajalik on? Võib-olla on tegu lihtsalt vana ja mugava formaadiga, et "linnukest" kirja saada - nän-näe,

Balletiharrastusest alates olen soovinud endale kodust stanget. Peeglitega. Mulle tohutult meeldivad stangeharjutused ja nende lihvimine. Väga tahaks hommikuti sirutada, venitada. See annaks mõnusa toonuse ja meelolu kogu päevaks Aga mida pole seda pole :( Lunisin siit ja sealtpoolt ning täna saabus selgus! Ma ise korraldan selle. Iseseisvalt nagu ikka. Nägin vaimusilmas väga selgelt, kuidas Lemmel stangest hoides plie `sid, jete `sid, ja grand battement ` teha.  Stange tuleb ühel ilusal päeval.  

Tujutu olen olnud paar nädalat. Piinav nohu, ülespaistetanud lümfisõlm ja üha kaduma hakkav motivatsioon toimetada töiseid askeldusi. Inimesel mu kõrval on  "rasked ajad", aga ta talub vapralt.  Kuulab ära. Noomib natuke, tasakaalustab, avab teisi vaatenurki, aga on alati minu poolel...Paneb mind end kõrvalt vaatama ja....teeb minust paremat ja õnnelikumat inimest. Selles suunas tegelikult  kõik arenebki :) Värvime ja kujundame. Palju päikest ja kauneid varje tuleb tuppa. Miskit seesugust . Sügis- ja suvemikstuur õnnestus kinni püüda. Elevil, muidugi. Palju muusikat ja sõnumeid, balletitrenni vastutulekud. Et pimeduses oleks valgus. Olen hoitud.

Mitte vaid tasakaalustamiseks. Lihtsalt rahulikuks kuulamiseks. Üleüldise hüsteeria taustaks (...mingi nimega lennukid ei lenda enam ja virtuaalne ühisraha on taskuist kadunud...) Mu viimasaegsete avastuste leksikoni kuulub ka tõdemus, et piir entusiastlikkuse ja maniakaalsuse vahel on imeõhuke. Kohtab peamiselt töises õhkkonnas, ent kindlasti ka usuringkondades, koolitajate hulgas jne. Ülimalt entusiastlikesse inimestesse tasub suhtuda ettevaatusega. ************** Sügisene kaamos sai mind kätte. Püüdsin küll vältida, ent vahest jääb omakasupüüdlikkusest väheks.

Lähedus on minu jaoks on olulisim tundmus siinilmas. Habras ja kättesaamatu enamasti. Aga ma ei lepi vähemaga kui päriselt kombatava ja tunnetatavaga.  Päriselt ka. Olen täheldanud, et paljudele sobib end samastada olukordade ja sündmustega, milles nad päriselt osalised ei ole. Olla "lähedane" inimeste ja asjadega, millesse tegelikult suhe puudub...Olgu tegu FB, seebika, hollywoodi filmi või sõprade/tuttavate eludega. Vaid väga lähedased saavad ja oskavad teineteist hoida. Päriselt ja võrreldamatult. Isetult. Nii, et enam ei saa aru, kust algab üks ja lõppeb teine. Ühine vereringe. Infosüsteem. Saan kohe aru, kui lähedus ei ole päris, vaid klišee.  Muidugi on valus. Kuid see on ka ainus valu, mis puhastab. Tuleb lihtsalt taas oodata ja loota. Mitte otsida ja võrrelda. Ja tänulik olla, et oli... Peaaegu päris.

Mingist hetkest tuleb kindlustunne, et väljapääsmatuid olukordi pole... Suur rahu ja turvatunne.  Vabadus ja vabanemine. Et tegelikult pole valesid ja õigeid valikuid.  Vaid piirid, mida ise oleme maha tõmmanud. Ja siis loobudki minevikku ja tulevikku vaagimast ning keskendud olevikule.  Tänasele ja õige pisut ka homsele päevale... Selline elamisviis on oluliselt hapnikurikkam.  Ei mingeid paanikahooge, mõttetuid ootusi ja nõudmisi. Kulgemine ju kordades põnevam kui kohale jõudmine. Lõplikkus ja lõpetatus on absurd, mille ise loome. Uks olgu alati irvakil, aken ka. Mis uksest välja, see aknast sisse ning vastupidi. Elukestev spiraal, hoovus,...tuuletõmme. Üksinda äratundmiseni ei jõua.  Kuid Ta saab tulla vaid siis, kui uks on irvakil, aken ka...

Ta ütles, et vahest on minuga lihtsam "rääkida" muusika läbi. Täpne! Aga ta ongi... kõiges. Enamasti. Tänase päeva lugu ongi see lugu. Algas juba hommikul.... Ahh, tegelikult on see lugu minus juba mõnda aega. Ei saa ju lõputult elamist edasi lükata. Väga selgelt tean, et võimalused on napid.

Ikka kipub nii olema, et rännult tagasi pöördumine võtab aega. Kohustustevabal elul on lihtsalt nii suur mõju.  Kulgemine on ju kordades huvitavam kui kohalejõudmine. Tarifal käik oli kahtlemata oluline verstapost. Mõtted ja tundmused, mis mind täiskasvanuelu esimesel seljakotireisil valdasid...jah. Heietan neid siiani. Kas olen muutnud? Ilmselt mitte. Lihtsalt, paljud olulised, seni tahaplaanile surutud seigad ja tundmused on taas rohkem esil. Pärismina, kes alati olemas olnud. Lugesim, et Tarifaga on seotud ka märgilise tähendusega Alkeemik  . Ei ole lugenud, ent maalilised rifid, kolossaalsed liivadüünid ja võimas Atland inspireerib kindlasti. Ühel ööl uinusin magamiskotis, liivadüüni tipus, ookean all mühisemas. Hommikul, silmi avades, leidsin põse kõrvalt magnooliaõie. Väikseid imesid  jagus Gironasse, Malagasse,  Boloniasse, Canos de Mecas`sse, Barcelonasse, Oslosse, Vantaasse, Helsinkisse...  Inimene, kes peeglist vastu vaatab, meeldib mulle endiselt. 

Lestad, kalipsod ja muu kraam on paradiisis juba kohal, Varsti jõuame asjadele järgi. Ei ole uurinud ühtegi surfiõpikut ega muud sarnast. Ei oska midagi peljata ega ka suuri eesmärke seada. Näis. Aga õhevil olen küll. Vee ja kõige muu pärast. Veekatsumine vaja läbi teha. Siis saab näha, kas tõde tõuseb ja vale vajub. Kuigi.. ka see pole eesmärk. Järjest enam saab selgeks, et olulisim on kulgemine. mitte kohalejõudmine. Ja kuidas täna öeldigi... maast tuleb end lahti kiskuda, paindlik olles, klaasina läbi kiirates, lastes kõigel muul mööda külgi maha soriseda. Mul olevat lendlemiseks kõik eeldused olemas.

Pole mõnda aega kirjutanud. Mõned seigad on vajanud settimist ja selgust iseeneses. Süsteemse inimesena olen ära õppinud, et aja möödudes asetuvad kõik detailid ja segadust tekitanud sündmused, tundmused oma pesadesse.... mu väärtushinnangute ja tõekspidamiste struktuuris. Alates kevadisest pööripäevast on mu ellu tulnud mitmeid uusi tuuli. Puhanguliselt. Teatud hetkedel suisa tornaado mõõtmeid omavana. Väga sügavale endasse vaadates, kätt südamele pannes - olen ikka seesama olend. Midagi põhjapanevalt muutunud  pole. Kas see tähendab seda, et "puhumas on õiged tuuled" ja "soodsad hoovused"? Kes teab, aeg annab arutust ja vastuse sellelegi. Ühte tunnen selgelt. Ei talu, kui mulle sisse sõidetakse uskumuste ja veendumustega... a la sinuga on asjad nii. Vanad mustrid. Valukeha. Tervendamist vajad jne jne jne. Miks ei saa mind võtta sellisena nagu olen? Liiga keeruline ja mõistetamatu olevat ... aga kas peab kõike lõpuni mõistma, tohterdama, abistama

Sume september üllatab mõnusalt. Augusti salapära jäi liig väheseks. Olen asine.  Vähemalt püüan. Väga hästi välja ei kuku :) Balletis otsustasin sel kuul vaid 1 x nädalas käia. Pole veel seda õiget rütmi sisse saanud. Küsimusi ja õhusolekuid on liiga palju ning pidasin targemaks jalad maas hoida. Töökoht vahetati välja. Ses mõttes, et enam ei pea laua taga istuma, saan seista. Vajutan vaid nuppu ja voila! laud kerkib vajalikule kõrgusele.  Vaheldusrikkamad kontoripäevad.  Kuigi, viimasel ajal saan laua taga üsna vähe aega veeta.  Suhtlemist ja ringikappamist on omajagu. Väiklust olen hakanud kohtama. Inimsuhetes just. Just täpselt sellist, mis Umberto Eco Foucault`i pendlis kirjeldatud... Inimese suutmatust mitteunustada. See paneb mind kahtlema... kõiges.  Enese järgmistes sammudes.  Ja endiselt -  mulle kohe üldse ei sobi esoteerika. eriti, kui seda peale surutakse. Vänge kraam. Nagu kanasõnnik.  Kas on võimalik, et usulised veendumused/tõekspid

Ärkasin täna öösel karjatusega - nägin hästi selgelt, et hoidsin süles rotti. Ebanormaalselt kogukat. Ta vaatas mulle anuvalt/lipitsevalt otsa ja sirutas end selili, et teda silitaksin või nii... Surusin vastikustunde maha ja puudutasin teda, mille peale ta end vongeldes mööda mu kleidi serva maha rabistas... See kõik oli nii selgesti tajutav. Õudne. Olen täheldanud, et kui arvan end armastavat.... tulevad öised painajad. Korduvate unenägudena. Justkui annaksid märku, et ma pole valmis. Ei oska. Võõrkeha. Seekordsele rotikujundile võib mistahes selgitusi otsida. Loodan, et tegu oli viimasel nädalal üleelatuga... kalli inimese sõbra lahkumine, tema katkiolekust tingitud sööstud kaosesse,  politsei kinnipidamine, auto mõlkimine, uued inimesed mu elus... Mitte taaskordne märk sellest, et armastust polegi olemas. Tugevamaks  ja puhtamaks tuleb saada. Seljatada kummaline äng.. nagu viirus , mis rotina sisse pugenud ... Lahkunud inimese sõnad mulle nädalapäevad enne... et mis ma tege

"...Heli oli enneM kui valgus..."  K. 24.08.2015 Nii on kirjas ühe raamatu tiitellehel. Kas see tähendab kõike või mitte midagi?

Käisime eile, päikeseloojangu aegu ühes sadamas, kuhu oli kirjutatud nimi, mis päris ja olemas olnud. Lihtsalt rajas miskit. Vormistas ära. Tegi, mitte ei lubanud. Midagi ehitada ja rajada on mõõtmatult raskem kui ... lõhkuda. Mõnesse meist on destruktiivsus sisseprogrammeeritud. Otsides vastuseid ...lõhkuda ennast ja teisi... uppudes iseenda kujutluspiltide sohu. Neisse, mida pole kunagi olemas olnud ja ei saagi olema. Jaks kaob hallisegusele ollusele, fb ja interneti "läbitöötamisele". Illusioon vaid. Silmamoondus. Tõega silmitsi seismine võtab tugevaimalgi põlve värisema. Aga see ON kangelastegu ... kui vähemalt soov ja püüe on olemas. Mitte vaid metatahe ja demoversioon - kellelegi midagi pseudotõestada. Siis pole elu asjatult elatud. Usun sedasi. Tõeni jõuda saab vaid üksi. Ei saa vastutust/otsustamist/süütunnet kellelegi veeretada. Kaela tuleb painutada, et enda sisse vaadata. Kangekaelsusega ei taha see õnnestuda... kui just akrobaadi võimeid pole..

Sain mõni aeg tagasi R.-ga kokku.  Armumise teemal ta enam niiväga homeeriliselt ei naernudki. Tunnustas hoopis mu head rühti ja säravat olemist. Kevadel sain ühes hüppetunnis kergemat sorti vigastuse. Mingi side põlve juures hakkas haiget tegema. Olin üsna hirmul... et kas tõesti on mu naudingutel lõpp. Aga õnneks saan enam-vähem kõike stange ääres teha. 4.-nda positsiooni plied on veits valusavõitu ja hüpetest hoian end hetkel eemale veel. Augustikuus olen taas vaikselt pihta hakanud. Oktoobris ootab lainetants . Näis, mis ja kuidas seejärel edasi. Hea on tõdeda, et olen kahe eelmise hooajaga kogenud kõike, mis nemadki. Loomulikult mitte nii filigraanselt, sügavate painete, välispidisuse ja  kiirete tempodega. Eesmärgid ju erinevad. Sel hooajal on mu eesmärk ikkagi välispidivuse suurendamine ja poolvarba tugevdamine. Pointe st unistan otseloomulikult ka. Aga ikkagi tahaks enne puusast lahtisemaid jalgu... Tasapisi. Pisitasa.

Kui hea on vahest ärgata teadmisega, et tulev päev on taimede päralt. Olen aia eest hoolitsemise unarusse jätnud. Kastnud vaid. Sellest hoolimata rõõmustavad taimed rohke õitsemise ja andidega. Tuulte ja päikese lõõsas on  küllus ja ilu kangelastagu suisa... Tänavu sain esimest korda maitsta oma aia kirsse. -  Aromaatsed.  Vaarikaid on jagunud, maasikatest rääkimata. Kurke, tomateid, ürte punest basiilikuni, suvikõrvitsat, sibulat, küüslauku...  Hernestele ja tillile on konkurent vesiroti näol. Aga mõistan tema varumiskirge. Mis seal`s ikka - katsume ühte aeda ära mahtuda.  Kuigi... tillipeenra  teine külv kaob mutimullaauku. Tark loom... ootab saagi valmimiseni ja siis hakkab varrelt maha hekseldama.  Taadu ja Vana juures L-Eestis juhtus selline lugu, et isegimõned tulbid kadusid...varred augu ääres reetlikult terendamas. Ema naeris, vot kus viisakas loom! - viib paarilisele lilli! :) Õhtul...lesin vist meremehesõlmega võrkkiiges.  Lasen end mõtetel paitad

Tean mitut inimest, kel suviti unega raskusi. Mul on ka olnud... Looduses toimub nii palju ja tundub patuna seda lihtsalt maha magada. Täna on meie pärast. Olen segaduses viimastel tundidel, päevadel. Ei tea, mida mõelda või öelda. Armastust verbaliseerida pole vist kellelgi õnnestunud... Seepärast ei teagi me väga täpselt, mis on armastus Tunneme, jah, seda küll. ****** Mu lapsepõlvekaaslane kaotas äkksurma läbi hea sõbra, armastuse. FB-s jagas ta lahkunu viimaseid sõnu talle. Tundsin armastuse ära. Paljud elavad oma elu nii, et ei kuule ega tunne eales. Armastus on surmast tugevam. Mul on õnn olla õnnelik. Mitte sellest et, häid asju ligi. Mitte sellest et, laen on läbi. Vaid rõõm olla osanik. Sinu päevast mis nii sinulik. Sinu vaimust mis nii täiuslik. Õnn jagada Ning olla Jagamisest tänulik Õnn on öelda tahan tahta armastuse igavik. /Mehelt Naisele/

Vormsil käidud nagu niuhti!  Ei teagi täpselt, miks... ent see saar pole minu jaoks. Eestimaal on tohutult palju võluvaid kohti, kus uued algused terendamas. Vormsi on kuidagi lõplik. Liiga palju liiklust ja müra minu jaoks. Suisa rusuvalt... kandes endas  märke kuni ühe õnnetu elulõpuni (rannikult leiti uppunud hing). Masininimesed on saare avastanud ja omastanud. Ikka mõtlen, et miks on inimestele vaja niipalju lärmi... mida vaigistada püütakse? Nojah, kõik ei peagi olema vaikusesõltlased, ent siiski... monotoonne tümakas ja pidev "punn põhjas" olek on minu jaoks tappev, suisa väljakannatamatu. Või siis... katkematu jutuvada, lamin - täpselt sama efekt. Välja elada saab ka madalama heliintensiivsusega. Kui on midagi öelda... Kodus võtsid mind vastu mu flegmaatikutest kaukad, mõnuga suuri sabasid lehvitades. Vihisedes läbi vaikuse. Kasukate silitamine šahh-šahh, Bonhami südamepõhjast tulnud mõnuohe.  Milline heli! Alles kodus magasin välja. Puhas ja selgin

Tookordne Rooma oli vabam. Nojah, päris töövabalt ei olnud varem käinudki... Metrood seekord ei kasutanud, sest maa peal oli nii hea! Olgugi, et ligi 40 kraadi sumedat kuumust. Ikka sellist, mis kaunitest akveduktidest vett otsima ja tänavakohvikutest proseccot rüüpama pani. Avastasime, et Rooma rahaühik on 20.-  Alla selle me toolilt püsti ei saanud. Esimese õhtu kogemuse järel vältisime plasttoole. Jalgade ühinemise koht hakkas lihtsalt keema. Rooma on võrratu!  Mu arm ei raugenud, vaid kasvas üha... Ma lihtsalt tunnen end ses linnas tohutult hästi. Koduselt. Vabanenult. Imetlusväärselt. Miski mõjub ja kirgastab nii võimsalt... * külaliskorter 16.sajandist, kõrged laed, aampalgid, vannitoast vaade terrassile ja punastele kivikatustele.. ** paadisõit Villa Borghese`i aias oli kaunis *** Akordionist, kes ilmus eiteakust viimasel pärastlõunal **** Akveduktid, mida silm harjus leidma, et kõrvalesti niisutada (väga hea nipp värskendamiseks!) ***** Südameheadus. Soojad silmad.

Olen märganud, et kangesti püütakse suhteid korraldada. Sõprade, tuttavate, psühholoogide, terapeutide,  meedia, ühiskonna poolt.  Sõbrale raamatupoes sünnipäevakinki valides avastasin, kuis on lademes eneseabiõpikuid, juhiseid, suunanäitajaid... lõputu hulk, teate! Kuidas nüüd öelda nii, et mitte isekana näida... no aga ei vaja abi. Teps mitte.  Miks peaks inimsuhetes valitsema kellegi kolmanda isiku deklareeritud korrastatus? Kellele see hea on? Minule küll mitte ja kaldun arvama, et ka mu lähedastele mitte.  Olen sedameelt on sügavalt isiklik asi oma suhteid korraldada.  Ise oled nõunik ja vastutaja. Kuidas teisiti saakski?  Kuidas siis muudmoodi täisväärtuslikult elada?

Ülistan tänavust suve. Lopsakas ja viljakas. Palju rohelist...kullaläikeline ka siis, kui päike pilve taga. Eriline sära on looduses. Taluaia  kirsi- ja ploomipuude vilju saan esmakordselt maitsta. Kannavad. Ürdiaed vohab... mustsõstra oksad on lookas, maasikaid ja vaarikaid olen maitsnud küllastumiseni... Kõik vohab ja kosub kuidagi omasoodu, ilma teabmissuure pingutuseta. Ei ole eales end paremini tundnud kui tänavusel suvel.  Harjutan ja harjun.  Kõik on kuidagi loomulik, draama puudub. Hetkel Igavese linnaga taaskohtumise ootel.  Seletamatu õrnusega mõtlen . Pieta.

Ammune kolleeg-sõber nentis kunagi elutargalt, et inimestes on vähe alandlikkust. Seetõttu jäävadki paljud tarkused, teadmised, sündmused nende juurde tulemata. Katoliiklasena on alandlikkus ja teenimine tema elu igapäevaosad. Olen olnud  pillav, arrogantne, isekas, hinnanguid andev. Kohati olen seda jätkuvalt. Sestap on lihtsalt suurepärane, kui on olemas silmapaar, kes näeb sügavuti. Ei lase vajuda hinnangute sohu ja isekuse rägastikku. Peegeldades õiglaselt, isegi kui see on ebamugav ja protesti tekitav. Esmalt ikka mässan vastu... muster on kusagilt aegamööda sisse kulunud. Ja ühel hetkel tunned, kui lihtne on kaela ja selgroogu painutada.  Olla armastusväärne. Suurim ja väärtuslikem kingitus teeb alandlikuks. Toob vee silma, härduspisarad. Lihtsalt... iseenesest. Sest  tunnetad oma primitiivsust ja nõtrust ning loodad, et  vaid nii on võimalik kauaoodatud kingitust hoida. 

Hmm, kas koosolemine annab energiat või võtab. Kui hommik algab mõttega, et olen kui tühjakspigistatud sidrun, siis vist ikka võtab.... Või hoopis valed mõtted/harjumused on need "võtjad"? Kuidas end mittesuhestada  inimese kõikide tundmuste ja tujudega, selles on küsimus. End ma tean... niipea, kui tunnen fookuse libisemist mujale, taandun, kaon, põgenen... Silmapilk.

Mõtlen, et me kõik oleme ju kunagi olnud. Mõni vähem, mõni rohkem, ent siiski... Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks . Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte. Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi.  Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi,  kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema... Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene,  meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana . Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent

Kummalisi teid mööda käin hetkel. Just neid va südameradu... Kõik see, mida näiliselt taunisin, on kuidagi lähedane ja oma. Võib-olla seetõttu, et olen sarnast olekut aastaid-aastaid endas maha surunud.  Et olla asine või nii. Et  "tulla eluga toime". Aga jah, vabalt võtmist ja hetkes olemist olen viimastel aastatel ikka vähe nautinud võrreldes tänaste hetkedega. Ikka on seganud minevik või tulevik. Naljakas, kuidas nädalatega võib inimene nooreneda... oma mõtteilt, tegudelt,isegi välimuselt. Selliseid metamorfoose hetkel just kogen. Ei saa öelda, et ma tulevikule ja minevikule üldse ei mõtleks. Ikka. Unistada ju võib. Mitte plaane tehes. Sooja vett ja suve jätkumist tahaks küll. Sellest unistangi tulevikus.  

Üle hulga aja oli mul võimalus sugulasi võõrustada. Algselt mõeldud paarist tunnist kujunes kaugelt üle südaöö kestev istumine suvesöös. Jututeemasid jagus. Hästi asistest teemadest kuni surmakogemuse kirjeldamiseni (isa surm käte vahel). Hilisemad päranduse jagamisega kaasnevad probleemid jne jne.  Inimlikud inimesed ja tundmused.  Pluss veel miski, mida võikski nimetada veresuguluseks. Moodus, kuidas me mingeid nähtusi, sündmusi kirjeldame... kulmujoon, miimika... Soe tunne igatahes.  Ka hommikul, kui kerge peavaluga silmaluugid valla sain. Puhkuse viimane päev. Moosi keetmine kummitamas kuklas.

Alkohol on halb kaaslane armastusele. Vangistab ka kõige vabamad hinged pannes nad tegema tegusid, rääkima sõnu, mida nad muidu ei suure tõenäosusega ei teeks/räägiks.Või siiski mitte? Ehk on alkoholi ülesanne hoopis paljastada, esile tuua varjusolevat? Need on küsimused, mille üle juurdlen tunnete pohmelli ajal. Tingimusteta mõistmine tundub sellistel hetkedel olevat mõttetult odav ja ebavajalik. Pärlendamine ja eneseteadlikkus-, väärtustamine on oluline,  et elus olla ja jalgealune taas kätte saada. Alandustunne kummitab kuklas. Ja pikk jook võib leegi susinal kustutada. Samas... kõik "muu" on nii õige, põnev ja kordumatu. Ja ega ma ise ka pudelisse sülita. Heameelega veinitan, ent püüan mõõdukas olla. Noore ja lollina ei tundnud piire ja juhtus igasuguseid asju. Nii halbu kui häid. Egas ilmaaegu öelda, et alkohol on tarkade inimeste jaoks... Üks asi on selge - alkohol ON ebavõrdne kaaslane.  Mina vajan teist poolt. Samasugust. Võrdset. Või tugevamat.

Mõned inimesed tulevad, et jääda. Hetked ja viivud, mis mälestusteks kristalliseeruvad. "Tüdrukutega" oleme saarel käinud juba mitmendat suve. Kuidagi hea ja turvaline on olla, kui vesi on vahel. Seekordne käik oli meeldejääv. Ilma "ka"-ta lause alguses. Ei unusta kunagi. Ja ei lörtsi sõnadega.  Mõned viivud on sõnukirjeldamatud.  On kõik ja mitte midagi käegakatsutavat. Niivõrd mitme-dimensionaalne.  Hele-heledaks tõmbunud silmad,  kus pole küsimusi. Vastused vaid. Rännaku algus ja lõpp. Teelolemine.  Sama jalga ja jälge astudes. Täiskuuvalgusest pimestatult muhud peas :)

Siit-sealt jäi silma, et blogiauhindade jagamine toimus või miskit sellist. Kõlab reliktina, ent mõnes mõttes siiski tore, et blogijaid ja lugejaid endiselt jagub. Blogimine on tulnud, et jääda. Usun seda.  Mis siis, et vahepeal on lõivu makstud orkutile, twitterile ja kõige enam vast  fb-le. Endalegi ülaltusena olen bloginud juba 8 aastat. Fb pealiskaudsus ja üha uueneva  info küllus pole minu jaoks.  Tunnetan järjest enam, et mulle meeldib rohkem blogi lugeda (kirjutada), kui samu asju fb-s teha. On perioode, kus kirjutamine ei istu, ent teiste postitustesse ikka kiikan. Vaatan, kuidas Thela aed õilmitseb. Ja kui laiskushoog (sh mõttelaiskus) peal, siis mõjuvad tema kirjutised toniseerivalt, liikumapanevalt. Ummamuudut loen ja mõtlen kaasa. Postitusi on küll üsna harva, ent see vist ka sobib. Nihilisti tellimisest seetõttu loobusin  - sagedase voolu tõttu lihtsalt ei jaksanud enam feed i avadagi... Nüüd tellin vaid HP postitusi. Triangel on mu "vana hea", endiselt

Ikka õige mitu päeva olen tahtnud teda kuulata. Midagi on vahele tulnud ja pole vastav häälestus. Aga eile jagas hea sõber jagas FB-s   seda postitust (ettevaatust, üsna  kummaline lausestus!) ja täna on aeg küps. Just varajase Goldbergi variatsioonide jaoks. On valgete ööde aeg ja ma ei saa und. Nii nagu Goldberg`ki :)

Häid suvepühi kõigile blogilugejatele! Olgem eurooplased, saagem kreeklasteks;)!

Plaanime tüdrukutega iga-aastast matka saareriiki.  Olen segaduses, sest ei oska veel tänase hetkeni otsustada, kas tahan sinna  jääda pikemaks ajaks või mitte.See sõltub nii mitmest asjaolust ja eelkõige muutlikust meelest. Aga õnneks olen sedavõrd sõltumatu oma otsustes, et ei vaeva sellega pead. Kujuneb nagu kujuneb. Lihtsalt kulgen, sest puhkus paistab otse ees.  Mõned kuupäevad on veel "paigas". Klassikokkutulek, näiteks. Ent üldiselt... ei midagi kindlat.  Puhkus ongi plaanivaba. Sestap ei suudaks ma näiteks eales suvepuhkuse ajal kusagile reisida. Sest see tähendab plaani, kohustust end lennujaamast - lennujaama vedada. Kellaaja täpsusega.  Mulle meeldib puhkuse ajal unustada aeg ja rutt. Ja ilmastik pole ka üldse teema. Vaid valesti valitud riietus.Pole minust kliimapagulast. Mulle meeldib igasugune ilm.  Näis, mis plaanid Ilmataadil, eks sätin tema järgi toiminguid ja käike.

Tahan sinna kindlasti tagasi minna. Uskumatu väega linn. Uhkelt segane ja varjatud võludega. Selles loos avatakse pisut saladuseloori.

Jälle.  Põhjus on teada.  Ma ei saa seda siia kirjutada, sest see on kole. Mulle ei meeldi koleasjad- ja elud ja väikesed südamed, kuhu vähe mahub. Pettumus. Enesehaletsus.  Kadestan ilusnaljakaid seiku.  Näiteks ühe pooltuttava postitust oma kaaslase fb seinal - let me love you. Nii kole on kedagi enda ligidale lasta selleks, et teda varsti välja rookida.  Kogu täie, päramistega.  Aga ma ei saa enda sisetunde vastu ja lahkun saarelt. Elu on julgete päralt.

Mulle meeldib ja sobib, kui omavahel jagatakse parimat. Sõna otseses mõttes sulan ja armastan siis, kui seda tunnetan.  Olgu selleks siis palukesed, muusika, hetked, tunded... Äratundmine on innustav ja edasiviiv. Võib ju mõelda, et mis seal ikka rasket... tehtav ju. Aga pole nii. Siinkohal tulevadki mängu inimese loomus ja harjumused. Kui soovid jagada parimat, siis see tähendab eeltööd ja olemist... nägemise ja kuulamisoskust, kasvatust, kasvamist ses suunas. Ka "geneetilist koodi", ilmselt. Kõigile polegi seda antud. Ja ei loe siinkohal ei Jungi ega Freud` i klassifikatsioonid. Rääkimata primitiivsematest tõlgendustest. Ja pole mõtet anuda, nõuda, tahta eksitavat. Jagajaid ongi ääretult vähe. Jagajale ei tohiks kunagi vaid näpud, tühjad pihud jääda ... jagamiseks on vaja vähemalt kahte. Kõik sõltub kuulmise-, nägemise- ja tajumisoskusest. Miskipärast peetakse parima jagamiseks kinkimist...olgu siis lillede, mingite esemete jm materiaalse näol. Mi

Noored tegid tüki ära - hankisid endile ühise pesa.  - Avara katusealuse pinna. 2 rõdu ja vaade järvele. Vana kodu juures tegid nad suurepärase loomingulise etteaste vana tamme all, millest üheks ööks sai pirnipuu. Peaaegu nagu Soul Tree . On imetlusväärne,  kui 2 inimest leiavad teineteist elus ja töös ja... Oleme sel kevadel ühe teisegi pesa lummuses. Kolmikud hiireviud. Olgu üles tähendatud.

Mõni päev kohe on nii, et tahad lihtsalt olla. Ei tööd, ei muud. Mingid kummalised asendustegevused vaid nagu internetisurf jms. Aga pagana mõnus on niimoodi. Teades, et saad seda endale lubada. Unistamist, omaetteolekut, testide tegemist, analüüsimist,  mõtlemist mitte millestki vaid kellestki, ebaregulaarset söömist, magamist, ärkamist... Vastutustundetult. Vahid pilvi ja sealt joonistatakse sulle hobuseraud. Võtad purgist lusikatäie mett ning märkad, et vedel osa valgub "südamekujulisse kraatrisse". Tead, et oled ise kõike soovinud ja nüüd niimoodi ongi. Ühel, eriliste tegevusteta päeval.

Pidev hobuseilm on, st tuult, palju tuult ja vähe putukaid. Kapuutsid ja sallid on vist tänavuse suve trend.  Pluss  maa kuivusega kaasnev tohutu niisutamine ajatajatele.  Aga muidu on mõnus. Sest sees on hea ja kindel tunne. Selliseid kohtumisi on ikkagi vähe, olen mõistnud.  Vaid mõned kogu elu jooksul. Kui rändajate teed ristuvad. Pole mingit põhjust eufooriaks või plaanide tegemiseks. Kui väga hea ja vaba olemine! Lihtsalt äratundmine ja kulgemine nii kauaks kuni tee otsa saab.

Ootame suve. Soojust ja päikest. Rõskust ja pimedust on ju küllaga olnud... Ja kui kristalselt aus olla, siis tahaksin ka boots id ja püksid vahetada s uvekleitide vastu. Jah, mul tõesti on suvekleite nii- ja naasuguseid :) Heietame ühe saare avastamist. Teise peatüki algust. See on ikka ootamatult imetabane, kuidas elu pöördeid võtab.  Vestlesime  Sisyphose müüdist . Üürikesest õnne- ja rahulolutundest. Kui kaua kestab üürike ? Hetkel juba 24h täis. Õnn ei tunne kella ega aega, ilmselt.

Must on minu värv. Oonüks. Sõitsin oma mustaga täna teisele mustale sisse. Õnneks ei miskit hullu ei inimeste ega sõidukitega... tipptund ja mu ees äkki peatunud auto.  Kindlustusega väheke asjaajamist. Aga esimest korda kogu mu juhistaaži jooksul. Tavaliselt olen kohe blokki saanud. Aga täheleapanu  oli ringteeliiklusel ja vasakul. Kolleeg sõitis täpselt minu järel, sest tuli hobusesõnniku järgi :) Tal olid vajalikud blanketid ja teadmised, kuidas asjad käivad. Naljakas, võtsin kõike väga rahulikult. Konstruktiivselt :P Rääkisime eile pikalt R.-ga telefonitsi. Vahepeal oli tal see väljas ja muidu oli ka peidus. Tean, et seda on talle vaja nagu hapnikku. JJ filmist. Tema uuest väljakutsest akadeemilise õppejõuna. Analoogsüntesaatorist, mille ta endale hankis. Sellest, et me pole nii kaua näinud. Märtsis viimati. Ta muideks kahtlustas kohe, et ju ma siis armunud.  Lõppeks otsustasime, et lähme tuulutama end "pimedatesse katakombidesse".   Momentum  - arendame

Kuradi-kuradi-kuradi hea! Lummav.

Extreme ja Nuno olid mu juuni alguse elamused. Ülelahe käimine muidugi ka.  Soomlastel on oskus meelde jääda.  Rahvuslik eripära. K. tuhnib peadpidi esoteerikas, ent mind see huvitaval kombel ei häiri.  Sumisegu lilleorgudes ja alkeemikute õpitubades, kui sobib. Usun, et melomaanlus soodustab tolerantsust ka muus vallas. Ja tegelikult on inimene alati kõige olulisem, sõltumatult tema vaadetest ja tõekspidamistest.  Pealisehitus jääb aluseks :) See, mis tõmbab või tõukab on hoopis muu... Päristegelikud hetked kulgesid eile õhtul mu ammuigatsetud filmi seltsis. TV1000, mis paar kuud ka metsaäärsesse jõudnud, pikendab fluidumit ja lubab eriliste hetkede osaks saada.  Selle filmi märksõnadeks on kahtlemata muusika, interjöör, valgus(ed), Tilda. Muusika ikkagi kõige-kõige. Muusika suunab nagu muuseas tähelepanu dekadentlikule segadusele ja paarile piinlikult korrastatud detailile (muusikariistad, raamatud, generaatorisüsteem). Äratundmine. Kuidas mul on ve

Mul on jälle need ripsmed. Et kevadine remont vist või nii...  Huvitaval kombel tuli allergiline reaktsioon seekord kohe.  Osalt oli "süüdi" ka sulfaate sisaldav rioja vein, mida Teletornis toimunud kontserdil manustasime. Ülitundlik ikka oled, ütles K.  Nojah. Kui paar päeva tagasi "hooldusesse" läksin, toimus igatahes üks huvitav vaheseik. Hüppasin autost välja ja suundusin hoogsa sammuga (olin hilinemas) ilukabineti poole, kui äkki märkasin, et üks mees vaatab mind ja naeratab. Sattusin segadusse, sest ta ei tundunud tuttavlik. Vaatasin veelkord temas suunas - ikka ainitine pilk ja naeratus... Lõin pilgu maha ja hakkasin vist veelgi kiiremini kõndima...  Lõpuks jõudsin sihtpunktini. Tema sisenes samasse hoonesse...  Vaatasin igaks juhuks veel majajuhist, et mitmendale korrusele minema pean ja siis oli äkki tema ka sealsamas, avas mulle ukse... tänasin ja lipsasin sisse. Ikkagi segaduses. Iseenda käitumisest...märkamisest. Baarides, pubides

See lugu on läbi aegade olnud parim pettumuste leevendaja. et siis... "pettumuste kiuste".

Käisime Paradiisis. Mu meelest on see õige nimetus kohale, kus nii hea.  Männid, meri, piibelehed (mis küll veel nupus, ent lõhn juba levimas), puude kohin ja veeloks.  Minu rohelised ja sinised toad...rääkiv lainetus. Kuidas see oligi? Ütlus pärlitest ja sigadest. Inetumaiguline. Aga vahest on nii.... so true . Kus on suvekleit?Sul pidi neid ju mitmeid olema? Vähemalt mu juuksed olid seekord rahule jäetud... Miks mul ei lasta lihtsalt olla? Ärgata Paradiisi merekohinas, mitte likööriaurude ja tühja loba saatel? Paradiisi uksed vajusid kurvalt lääpa. Mõistmine, et kõik võimalused on antud ja kasutatud, ära kulutatud. Aga samas... kergendustunne ja sisemine teadmine - iseolemist ei saa keegi võtta ja nii tulebkii taolisi kohtumisi läbi elada - mitte lasta end segada,  farewell. Ja...tasub olla vaid  Pärl. Igal oma võimaluste piires. Kui sisemist kaltsium-karbonaati piisavalt :)

Loen "Lingvistilist metsa" ja oleksin nagu koju jõudnud. Nii palju kõnetavat, aistitut, kirjapandut. Sünesteesist, süntaktist, sisekõnest, onomatopoeesiast, tinnitusest (ehk maailmaheli V.Mikita) ja ... METSAST. See raamat on tõeline ime. Minu jaoks küll, sest mul ei ole olnud võimalust sellest enne rääkida. Ega ka lugeda. Mis saab olla parimat, kui lugeda eesti keeles lingvistilisest metsast! Mõned asjad on  teistmoodi. Näiteks Lõuna-Eesti märk on minu jaoks naabrite kolksuga kinnikukkuv väravariiv. Ilmselt seetõttu, et lapsepõlvekodu tänava nimetus on Lõuna... Mati Hindi keeleteaduse loengutest meeldejäänud killud omandavad nüüd päriselu väärtuse. Selleks oligi seda vaja.

Totaalne kaelaradikuliit.  Tundsin ühel hommikul, et mul on külm... vähesest uneajast hoolimata ei suutnud enam uinuda.  Pool päeva hiljem tulid esimesed valuaistingud ja oligi korras.  Iga-aastane kaelaradikuliit on kohal. Õrn ja kaitsetu koht. Mis parata, kui pead õlgade vahelt ülesupitav osa nii nõrk on. Üks võimalus ennetamiseks oleks pidevalt sallidesse mähkuda. Aga sallidel on omad ohud. Seega, Ibumetin ja ajutine kaelakangus - need ka mu tänavukevadised valikud. Ja jäine külmus jäi sisemusse. Liigtundlikkus, mis teha.

Jälle nädal läinud. Halb olemine.  Nii nagu ühel tuttavalgi.  Temal küll peaks hetkeks kõik normis olema, ent ütles täiskarsklasena, et kohati on "kassid" hullemad kui juues. Kevad on tugevatele. Just.  Sest kuidas muidu seda kõike endasse ahmida jõuda...iga päev muutub midagi... ei taha ilma jääda, maha magada. Sest tead - järgmine kord tuleb alles aasta pärast.  Emotsioonide uputusega haakumise oskus tundubki hetkel suurim väljakutse olevat. Aga küllap kuidagi ikka. Olen taimedega aiatanud. Tänu Thelale hoian iga isendit ja rõõmustan südamest, kui näen et keegi on talve jõudsasti üle elanud ning end eriti puhevile lükanud. On ka kadusid - tundub, et mu 2 tulipunast roosi "Piano" on   piano pianissimo unne suikunud. Aga ma ei kiirusta neid välja juurima. Ehk siiski. Igatahes - laupäeva/pühapäevaga sain aiatamisega enam-vähem ühele poole. Külv on tehtud ja igaaastased istutustööd järje peal. Nädalavahetusel sai üks koogitegu tehtud. Esm

Maailmalõpu kohvikus on üks suurmees juures.... B.B. King - Lucille

Fluidumi pikkus on vist otseses sõltuvuses oskusega mitte küsida valesid (tegelikult õigeid:) küsimusi.  Sest vastustes võib kajastuda tõde. Nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses... -  vastused  võivad rääkida ka vastaja enda kohta tõde, mis väärtushinnangutega sobida ei pruugi. Ja nii see vundament (mida tegelikult ei pruugi kunagi olemas olnud olla ) murenema lööb. Lõpuks ongi valikute küsimus, kas küsida/rääkida või mitte. Või lasta lihtsalt olla, kulgeda. Enesepetu kiuste. Fatamorgaana. Sest lihtsad asjad on enamasti meeldivad ja eläma on laiffi. Jah, aga ikkagi...

Jäin pärast ühte SK postituse lugemist mõttesse. Mulle pole eales ükski mees öelnud, et tahab minuga last. Igasuguseid asju on öeldud, ent seda mitte. Usutavasti teeks sellised sõnad ärevaks. Võib-olla isegi põgenejaks... Lihtsalt, ma vist pole väga "lasteinimene". Mitte et mulle lapsed ei meeldiks. Aga ma pole endale julgenud kunagi rohkem kui ühte soovida. Sest just vaid ühe eest arvasin end olevat suuteline vastutama. Eks igaüks tunneta oma jõudu... Ja laps lihtsalt saabus, küll ilma kokkuleppimata, ent oodatult... Võib-olla on ka mehed mu elus alateadlikult tunnetanud, et ma pole see tüüp, kellele neid sõnu öelda... Kuigi jah, selline väljaütlemine mõjuks kahtlemata erutavalt...enesetunnet kõditavalt, pööraselt. Hmm... ja mu oma Ema oli pisut solvunud. Ei suutnud teda "õigel päeval" telefonitsi tabada(olin sõbra sünnipäeval Pärnus).  Sel aastal ei saatnud ka lilletervitust. Kohale minemisest rääkimata. Ma ei teagi... sellised traditsioonid tekitavad min

Mul on uus soeng. Tume ja lühike. Mulle meeldib, sest see olen mina... Blondeerinud olen miski 10 aastat ja see ikkagi ei olnud väga minulik, mõistsin seda taastunud brünetina. Ja siis... möödunud paari kuuga olen 7 kg kergem. Jah, tean et natsa paljuvõitu olen kergenenud, ent ma ei saa miskit parata - soov sügiseks varvaskingadele tõusta on nii suur... Pealegi, kuidagi uskumatult kergelt läheb.  Suisa tähelepandamatult, v.a. et balletikaaslased märkasid muudatust juba esimese 3 kg kadumisel. Trikoovoorud ju. Täna aga ütles üks mu meeskolleeg,kes paar nädalat puhkusereisil viibis, et ei tundnud mind selja tagant ära... et mida ma ometi teen, et nii lühikese ajaga muutunud olen.  Mis ja kuidas? Vähendasin lihtsalt toidukoguseid, teisisõnu - lihtsalt ei unusta end sööma. Nojah, magusat ei tarbi peale mee suurt miskit ja üleüldse, püüan mitte lihtsalt kõhtu täita, vaid naudin erinevaid maitseid. Siit ja sealt natuke.   TAI leht oli ka suuresti abiks. Vaid esimene nädal oli

Öeldakse, et pilguga saab tappa (tappev pilk). Üledramatiseerimine, olen endamisi mõelnud... Ei  tähenda see väljend suurt midagi. Aga tegelikult saab. Näiteks tunde(d). Laisk tavapärasus tuleb asemele... hariliku pliiatsiga sirgeldatud, kustutamisvõimalusega. Lootusetus... Kogu fluidum hajub ja jõuab kohale reaalsuse mõttetus ja piiratus oma kohutavas ilus ning selguses. Teadmine ja arusaam, et oled vahend.

Aprillivihm+Chopin`i nokturnid+Pollini= kes neid suudaks lahuta.. Vihmasabin võtab kohati valsi taktimõõdu nagu nokturnis. Seletamatu igatsus ja ootus. Värskus. Igakord aprillis.

Viimasel ajal kriibib mind siin-seal silma jäänud inimeste mõtted virisemisest, vingumisest jms. Mis vingud või virised - kannata ära! - seda korratakse nagu mingit mantrat. Minu jaoks isiklikult on virisemine, halisemine, vingumine jne jne vägagi teraapilised tegevused. Puhastava toimega. Kui ikka võtta üks uppiläinud päev kätte ja vinguda südamest... tunda enda mannetust. Niikaua kui vajan.  Kas pole see vaimset hügieeni arvesse võttes tervendav?! Ja tõttöelda virisemise negatiivne tähendus ongi kummaline. Sobilik vaid karikeerimiseks ... no nagu omaaegses  Sojuzmultfilmis "Oh ja Ah matkal", vms.  "Virisemise" asemel võiks üldsegi kasutada sõna "kurtmine", millel hinnanguline väärtus puudub. Kurtmine on dialoog ja eeldab kuulamisoskust. Niisamuti peaks eeldama ka virisemine/halisemine/vingumine kuulamisoskust. Teise inimese virisejaks tembeldamine on ju  halvamaiguline... (kiir)hinnanguline. Seega, need kes teisi virisejateks-vingujateks titulee

Marju Kuudi esitatud Raagus sõnade puhul tunnetan alati - mõned esitused võiks "külmutada" ja kristalliseeruda. Sest ühelgi kordajal ei õnnestu enamat anda ja öelda.

Mälestuseks. Et sain end Kuningannana tunda.

Ei midagi enneolematut ja omapärast - viimasel ajal on suur tõmme vee äärde.  Paljusid  tõmbab.  Vahe  vaid vast selles, kes mida näeb ja tunneb. Samas - egas muidugi tulegi endalt küsida miks ja kuidas armastus tekib... Suurim kiindumus sai alguse siis, kui olin tinnitusega kimpus. Arsti soovitusel jõudsin arvutiprogrammini, mis loodushääli projitseeris ja tinnitust maskeerida aitas.  Mulle aitas enim ookeanikohin ja veevulin :)  Kuidagi nii ongi läinud, et lisaks avarusele, lasuursele värvigammale ja värskele õhule, vajan hääli, mis vaigistaksid müra ja aitaksid endas selgusele jõuda.  Laineloks vastu rannakive ja vetekohin. Mida imet siis nüüd, kui kõik on niiilus, särav,  pealtnäha rahunenud...? Najaa, paratamatusele otsin väärikaid lahendusi.  Mõni olukord teeb ebakindlaks ja lükkab ümber kinnistunud (pool)tõed. Muidugi ongi asjade selline kulg normaalne, eluline... Aga rahutukstegev ikkagi. - - - - Täna, pühapäevaseid askeldusi toimetades, kuulsin

Olen täheldanud, et osadele inimestele on harjumuspärane tekitada liigikaaslastes süütunnet. Selline hea ja kindel (järgiproovitud) manipulatsioonivõte saavutamaks eesmärki, veenda milleski... Minuga see võte kipub töötama.  Jah, tunnen end alati süüdi, kui olen kellelegi ebamugavustunnet või suisa kannatusi valmistanud. Humanistliku maailmavaate pooldajale, kummardajale... on see ilmselt möödapääsmatu tundmus. Tegelikult ei ole selles mitte midagi halba... Kusagil ja kusagile peab inimene end ventileerida? saama. Pigem on küsimus vormis, kuidas seda tekitatakse. Eelistan kindlasti otsekohest süüdistamist - a la see on sinu süü jne. See võimaldab argumenteerida ja koos läbi mõelda, et kas ikka on süü.. Palju ebameeldivam on minu arust süütunde "õhku jätmine". Kui kirjeldatakse mingeid sündmusi ja tegevusi selliselt, et süütunne võtab tasapisi maad. Sõltuvalt küpsusastmega on kasvanud ka mu vastuvõtulävi. Kui ma ei tunne end otseselt vastutavana, siis - suudan s

Minul ei ole kunagi üks tunne korraga.  Mul on tunded.  Mitmus, alati mitmus.  Võimalik, et vastakad. Omavahel vastuolus. Võimalik, et kammitsevad, maa peale toovad... Või siis vabastavad, pilvepiirile viivad... Ise arvan, et olen balansis :)

...ja selle nimi on Idalemme.  Mulle on see paik oluline, sest vanaemale oli. Tema lapsepõlvekodu, kuhu ta oma elu lõpuaastail ikka tagasi ja tagasi läks. Hüüdis lehmi merest koju. Põgenes karmi ema eest. Leotas haigetsaanud  kohti soolases vees. Vaatas igatsevalt ülemere, et tuleksid ta lemmiktädi Marta (kes oli laeval kokaks) ja vennaraas (kes jäigi pärastsõda suurte merede taha). Idalemme nime saamiseks kulus 3 aastat tölplaslikku asjaajamist rannaäärse detailplaneeringu kehtestamiseks. Aga neelasime selle kõik alla ja olime "asjast  ja ajamisest" üle, sest on nagu on. Käisime eile vennaperega talveräsi koristamas ja maad piiramas. Erakordne hetk, ilm, lõke. Isegi tukastasin korraks päikese käes puhates ja lugedes.   Mõõtmatu meri. Tohutu rahu.

Kuidas tunnetada ruumi? John Locke`i järgi saab seda teha nii nägemise kui kompimise kaudu. Mul on hetkel kompimismeelsus. Ma ei usalda praegu väga nägemispiirkonda. Just... tasapisi kombates püüan selgusele jõuda, et miks ja kes. Ettevaatlikkust hetkel mängu ei too. Pigem tahan selgusele jõuda aeglaselt, edasi kaevudes,  pügala haaval. Milleni see kõik viib? Ei mõtle ka sellele nii väga. Naudin hetki. Või nagu öeldud... et kujuneks üks pikk hetk. Kevadpühade aegu`2015

Olen lõhnatundlik inimene.  Mõni inimene või sündmus jääbki mulle meelde eelkõige lõhna tõttu. Aroom, mis meeli ergutab või hetkega seob. Õnneks talletab aju eelkõige meeldiva lõhnaaistingu... ka seda olen täheldanud. Mulle meeldivad teatud tööstuslikud parfüümid, ent ka naturaalsed lõhnad. Parfüümidest. Paar päeva tagasi, end Valentino Valentina Acqua Floerale` ga  piserdates tundus muidu võõras lõhn kuidagi tuttavlik - ja meenuski! sarnast parfüümi kandis klaveriõpetaja, keda imetlesin, austasin ja  ka kartsin. Tagantjärele mõeldes...ta oli kindlasti tujudeinimene, tohutult intelligentne, erudeeritud, üleolev, suisa arrogantne. Ometigi, tohutult ligitõmbav.  Valentina sai kohe omasemaks ja meeldivamaks. Üldiselt valin ise teistsuguse parfüümi kui kinkijad. Seetõttu olengi ettevaatlik ise parfüüme kinkides. Tuleb minna kindla peale välja.  Aga üllatused on muidugi toredad!  Kunagi tabas mind seoses parfüümi ostuga ka tohutu pettumus. Kümneid aastaid tagasi, kui oli veel